Kuidas nimetada seltskonda, kes kannab akadeemiliste tudengiühenduste volbrirongkäigus särpidena tualettpaberilinte, lipu asemel teibasse löödud seapead ning talismanina naisetorsot meenutavat puunotti?
Looduskaitsja anarhistide ridadest
16. november 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loogiline vastus oleks: provokaatorid, tülinorijad. Korduvalt volbrirongkäigus korporante tagajalgadele ajanud seltsingu Fraternitas Anarhensis asutajaliige, Eestimaa Looduse Fondi tegevjuht Jüri-Ott Salm ei pea ise end üheks ega teiseks.
«Tõenäoliselt näib see provokatsioonina, aga tegelikult võitleme nii omal viisil elu halluse vastu, püüame tunda elust lõbu,» kinnitab Salm. «Kindlasti ei ihka me näha tänavakaklusi. Oleme naivistliku anarhismi elluviijad.»
Anarhismi filosoofiliseks aluseks loetakse üksikisiku piiramatu vabaduse ideed. Anarhism peaks propageerima igasuguse riikliku korralduse ja poliitilise võimu hävitamist.
Jüri-Ott Salm enda sõnul nii radikaalne pole ja riikluse põrmustamisest ei unista.
Küll on ta veendunud, et mittetulundusühingute roll ühiskonnas peaks kasvama. Et paljud seadustega reguleeritud ja ametnike ohjatud valdkonnad võiks inimesed korraldada omavahel kokku leppides.
Jott ja loodus
Jüri-Ott Salmist on kujunenud lihtsalt Jott.
Mitte küll passis, aga Jüri-Ott mitte üksi ei vaata hüüdnime pruukijaile heatahtlikult, vaid suisa julgustab neid. Identifitseerib end tuttavaile Jotina ja on lasknud Joti jope rinnaesisele tikkida.
Viimased kuus aastat on Salm pühendanud looduskaitsele. Seeme sai mulda juba kümmekond aastat tagasi roheliste rattaretkedel osaledes ja neid korraldades.
Nüüd on Salm Eestimaa Looduse Fondi (ELF) tegevjuhina ilmselt üks Eesti olulisemaid kolmanda sektori tegelasi. Teda rõõmustab, et looduskaitsjate häält tasapisi järjest tõsisemalt võetakse, nende probleemipüstitustest aru saadakse.
Viimane hea näide on sellesuviselt võidupüha paraadilt Saaremaal Küdema lahes. Algselt pidid merel manööverdavaid sõjalaevu saatma rohked kahuripaugud, lõpuks prõmatas aga kõigest üks ilmkärakas.
Militaarid said väga hästi aru, millise hävitustöö teevad röövlid kajakad pesadelt ära ehmatatud väetimate lindude haude kallal.
Jott ja poliitika
Jüri-Ott Salm tunnistab, et oleks tõenäoliselt juba liitunud rohelise erakonna algatusgrupiga, kui poleks ELFi mootor. Ta rõhutab, et loodusfond peab suutma teha koostööd kõigi Eesti erakondadega, kes keskkonnaprobleemide vastu vähegi huvi ilmutavad. Peab püüdma olla erapooletu.
Salm tõdeb, et ELFi nõukogu tosinast liikmest on kolm poliitroheliseks hakkamas, kuid juhatuses on kõik suutnud end seni tagasi hoida.
«Hea, et nad said vajaliku toetajate arvu kokku. Hea, et selline erakond tekib,» rõõmustab Jüri-Ott Salm. «Panen neile suuri lootusi ja soovin jaksu. Tõenäoliselt saavad nad riigikogusse.»
Jott ja muusika
Aeg-ajalt kinnitab Salm õlule akordioni ja mängib midagi noodist. Sel suvel andis Joti bänd «Jaan Pärn ja pahad seemned» kolm kontserti, neist ühe Emajõe lodjakojas ja ühe Zavoodi kõrtsis. Esinemised on alati menukad.
Akordionimängu sai Salm külge Tallinna Westholmi gümnaasiumi muusikaklassist. Kuid mehe tugevam külg, mis kippuvat küll tema enda arvates roostekorraga kattuma, on tõenäoliselt hoopis laulmine. Tal on kümme aastat staai Revalia poistekoorist.
Tudengipõlves läks Salm ajalehekuulutuse peale Vanemuise ooperikoori. Kuid ooperi esietenduseni bassihääl napilt ei jõudnud.
Salmil kipub tihtipeale midagi enne finaali vahele tulema: ülikooli lõpetamisele tuli vahele ELF, ooperidebüüdile Itaalia reis.
Jott ja väljakutsed
Jüri-Ott Salmi senise elu üks huvitavamaid väljakutseid oli minek 1998. aastal Pihkva eraülikooli venelastele eesti keelt õpetama. Projekti maksis kinni Põhjamaade Ministrite Nõukogu, keskharidusega geograafiatudeng oli ainus kandidaat.
Salm on tagantjärele enda suhtes kaunis kriitiline: pikapeale hakkas tunda andma, et taust on vilets. Noor mees on noor mees. Samas on Salm veendunud, et venelastele jäi eesti keelest palju külge, ühest on saanud Pihkvas koguni eesti keele õpetaja.
Salmile endale oli aga Pihkvas oldud aastast palju kasu. Esiteks õppis ta rahuldavalt vene keelt rääkima.
Teiseks sai kohalikus lastemuusikakoolis pool aastat klaverikoolitust.
Kolmandaks jõudis äratundmisele, et linnaelu on talle üha enam vastukarva ja kui minna veel kuhugi välismaale mingit missiooni täitma, siis võiks sobida näiteks Aafrika küla.
Jott ja perekond
«Pereplaneerimine on mul väga nõrk,» sedastab Jüri-Ott Salm, kui uurin, kas kolmekümneaastasel mehel poleks nagu juba aeg naisevõtule ja laste sigitamisele mõelda.
ELFi kirjastatava Rohelise Värava väljaandja, eelmine ELFi tegevjuht Toomas Trapido teab, et Salm on hooti rakkes seitse päeva nädalas ja uneajani.
«Normaalne pereelu on selle töö kõrvalt kindlasti raskendatud,» hindab Trapido.
Salmi kallim, Lõuna-Eesti päästekeskuse pressiesindaja Evelin Uibokand nendib, et pole saanud Jotilt pärast aasta kestnud tihedaid sõbrasuhteid ettepanekut kokku kolida, saati siis vihjet pere loomisele mõelda.
«Saime kokku väljakujunenud isiksustena. Harjumine võtab aega, pole mõtet rapsida,» näeb Uibokand mõlemapoolset soovi teineteist pikemalt vaimliselt kombata. Mõtleb siis hetke ja lisab: «Aga ilmselt kardame ka kohustusi.»
CV
Sündis 1976. aasta 21. märtsil Tallinnas. Õppis Westholmi gümnaasiumis ja Mustamäe gümnaasiumis, 19942000 Tartu Ülikoolis geograafiat ja 1997. aastal pool aastat Joensuu ülikoolis keskkonnateadusi ja metsandust.
Töötas aastail 1993-94 konverentsikorraldajana firmas Frens Catering, 1997-1998 kaardifirmas Regio, 1998-1999 Pihkva vabaülikoolis eesti keele õpetajana. Aastast 2000 on olnud ametis Eestimaa Looduse Fondis (ELF), 2004. aasta aprillini reisikorraldaja, sealt edasi tegevjuhina.
Õppinud lühikursustel Ungaris talgureiside korraldamist ja valitsusväliste organisatsioonide juhtimist.
----------------------------------------------------
Arvamus
Evelin Uibokand, Tüdruksõber:
On inimesi, kellega saad lihtsalt hästi läbi, aga Jott teeb südame soojaks. Ta on õudselt rahulik, see on mulle hästi oluline. Kui mõne puhul tähendab rahulikkus ka uimasust, siis tema puhul mitte.
Kui Jotil on mingi mure, näiteks on tööl midagi kehvasti, võib ta olla mõnda aega morn, aga ei ela kunagi end teiste peal välja.
Ta tõmbub endasse ja võib vaikida tunde, mis on mulle kaunis raske, sest mulle meeldib suhelda. Näib, et oma maailma kadudes suudab ta asjad läbi mõelda ja saab rahu tagasi. Ma pole eriti märganud, et ta oleks suures stressis.
Käime Jotiga väga palju metsas. Viimati olime pühapäeval Järvamaal Vanapagana metsaonnis. Nägime musträhni, oravat ja kaheksat kitse korraga.
Jott hoolib loodusest, seda on näha igal sammul. Väga on tal südamel tankerite teema, eriti pärast läinud talve Loode-Eesti merereostust, mille tagajärgedega võitlemisel oli ta väga tegev.
Kodus on tal imepisike prügikast, mis näitab, et ta mõtleb igal sammul, kuidas jäätmeid vähem tekitada.
Vahel on ta kaunis isepäine.
Näiteks võib otsustada kuhugi minna ja taipab alles viimasel hetkel justkui möödaminnes küsida, kas ma tahan ka tulla.
Jotil on väga ilus lauluhääl. Aga tema akordionimängu olen kuulnud seni kahjuks ainult kontserdil. Mulle meeldiks väga, kui ta vahel ka ekstra mulle mängiks.
Joti parim oskus on ilmselt matkamine.
Olen kindel, et kui peaksin minema temaga kottpimedas ilma kompassita kuhugi võõrasse sohu, tuleksime sealt kindlasti eluga välja.
Huko Laanoja, Sõber:
Jott on täielik anarhist. Sepitseb pidevalt vandenõusid. Kuid oskan nimetada vähemalt üht tema väikekodanlikku joont: ta elab pooleldi remonditud korteris Tähtvere tänavas.
Ehkki Fraternitas Anarhensise lipukiri on dolce farniente ehk «õnn on mitte midagi teha», oleme teinud palju ühiseid jalgsi- ja paadimatku.
Matkadel alustame päevi tihtipeale Joti juhitava hommikuvõimlemisega.