Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2120913t1h5cd2.jpg)
Tere, kallid lugejad! Kui olin väike poiss, unistasin pleierist, kasvasin suuremaks, siis selle ka lõpuks sain. Selle tehnikaime ja unistuste etaloni ostis mulle ema valuutakauplusest Soome markade eest. Aitäh, emps!
Peagi hakkas see raibe aga venitama, nupud kippusid küljest langema ning lõpuks õgis sunnik tunnis kaks patareid, mis olid siis elu defitsiit. Sellest hoolimata helises muusika mu kõrvus, kuni pleier vanadusse suri (sõitsin temast vist kogemata rattaga üle).
Möödusid hallid ja tühjad aastad ilma pleierita ning siis, ühel ilusal päeval, kui olin piisavalt raha kogunud, ostsin endale uue uhke Aiwa. See teenis mind kaua, kuniks mu sõber Jürnas Farmer talle küüned taha ajas ja ta otseses mõttes mõrvas.
Kuna jaapanlased on targad ja neile meeldib leiutada, siis saabuski peagi CD-pleierite ajastu. Ostsin ka endale sellise. Ka sellele ajas küüned taha mu korterikaaslane Jürnas Farmer. Kuulsin linna pealt, et ta pidavat seniajani seda pleierit kuulama.
Tänapäeval on asi eriti maruks läinud, sest kui tahad muusikat kuulata, siis ei pea enam tervet CD-riiulit kaasa vedama. Väike pulk MP3-pleierina ja asi on aetud. Isiklikult eelistan ma endiselt CDsid koos korralike vahelehtede ja muude lisadega. Kodus muusikat kuulates ei pääse MP3 kohe kuidagi löögile Pleieris aga palun! Kuna mulle meeldib palju joosta ja jalutada, tehes seda koos muusikaga, siis on mul MP3-pleiereid nüüd lausa kaks. Kindla peale minek, sest kui õigel hetkel muusika otsa saab, ei andesta ma seda endale kunagi (I had a bad experience!).
Natuke imelik lugu, sest pleier on veidike nagu haigus, justkui kasvaja, ei halva- ega healoomuline. Märkamatult on temast saanud osa minu kuulmismeelest ja kehast. Kui olen just klapid pähe saanud ja keegi ootamatult kõnetab, muutun otsekohe pahuraks. Miks? Pleier imeb su endasse, ehitab sulle olematu kaitsekihi ümber ja viib su teise maailma, kuhu on lubatud vaid sina ja muusika.
Inimene vajab põgenemiskohta oma sürrmaailma. Äkki pleier ongi see võti, mis selle maailma ukse avab? Ärge siis ainult üle pingutage. Elagu pleierid!
Tahad minuga mõtteid jagada, siis kirjuta mulle tanel.tatter@mail.ee