Marika Korolev: «Meie jaoks polnud seekord Jumalat kodus.»

LOOTUSE AEG. Marika Korolev tegeleb jõudumööda kodutöödega, sooritab taastusraviharjutusi ning teeb vahel maja ümber lühikese jalutuskäigu. Istuda ta ei saa, oma avaras elutoas on aga loonud tõelise jõulumeeleolu. Selgroogu toetava korseti võttis Marika pildistamise ajaks ära. Foto: Marina Puškar

Kuu aega pärast kolme hukkunuga lõppenud autoõnnetust Tallinna–Tartu maanteel paraneb näitleja Marika Korolev tasapisi selgroovigastustest koduseinte vahel. Naine usub, et kui saaks aega tagasi keerata, siis näitlejaks ta enam ei hakkaks.
Pigem arstiks, täpsemalt kirurgiks – valiks ameti, millega võib teha imesid.

Milleks aga 4. novembril juhtunust taas kõnelda? «Peab, kuigi see on raske,» on Marika veendunud.

«Sest igaüks, kes seda lugu loeb, võinuks olla meie asemel.» Marika kirjutab kõigest ise. Ja küsimusi, mis ilmselt jäävadki vastuseta, jagub seniajani.

Saatuslik istekoht

Algas see päev kenasti, nagu väljasõiduetenduste päevad ikka. Ilm oli ilus – väheseid kauneid talviseid päevi sel aastal. Südames oli kerge ärevus ja rõõm jällenägemisest, polnud me ju «Pahade poiste» trupiga mitu kuud kohtunud.

«Kullake,» helistas Dajan Ahmet hommikul, «ma tulen peale sealt kus alati!»

Ta ütles alati kullake, mitte kunagi Marika või kuidagi teistmoodi, ja «sealt kus alati» tähendas tema keeles Tartu maantee Statoili bensiinijaama.

Keskpäeval kohtusime Anne Veesaare, Dan Põldroosi, Rednar Annuse, Väino Laesi ning Ksenja Agarkovaga Sakala ja Kentmanni nurgal. Rednar oli seltskonnas esimest korda, ta asendas Sten Zuppingut, kel käisid proovid uue näitemänguga. Seetõttu otsustasimegi startida varem, et jõuda Tartus enne etendust läbimängu teha. Meil oli uus buss ja uus juht koos sõbraga. Rõõmustasime, sest vana ringreisibussi küttesüsteem ei andnud talvel piisavalt sooja, ikka tuli end mähkida kaasavõetud tekki.

Kohti oli sõidukis vähem kui näitlejaid, seetõttu otsustas Väino minna koju prillide järele ja sõita Tartusse oma autoga. Dan läks temaga kaasa.

Bussi tagaistmele maandusid Ksenja ja Anne, mina istusin istmele juhi selja taga, minu kõrvale sättis end Rednar. Aga millegipärast see mulle ei meeldinud. «Istu koha võrra edasi, mu kasukas ajab karvu,» leidsin hea ettekäände. Ehkki kasukas ju tegelikult karvu ei ajanud. Rednar vaatas mulle üllatunud pilgul otsa ja istuski koha võrra edasi, ehkki see polnud tema moodi. Tõstsin rahunenult keskmisele istmele oma käekoti.

Dajan juba ootas bensiinijaamas. Rõõmus nagu alati, tõmbas hoogsalt ukse lahti. Soovitasin tal minna Väino autosse, seal rohkem ruumi ja hea poistega näidendi teksti läbi võtta. «Ja mu kasukas ajab karvu,» kordasin kangekaelselt hädavalet. Millegipärast ei tahtnud ma jätkuvalt, et keegi sellele, nagu hiljem selgus, saatuslikule kohale istuks.

«Las aga ajab, võta kott eest ära,» kostis Dajan.

Paanika. Hüüded. Rabelemine

Sõitsime ja meil oli omavahel palju rääkida. Jutt Dajaniga kiskus ikka tema Rakvere lähistel asuvale maakodule.

«Olen nii õnnelik!» kordas ta. Nendes sõnades polnud põhjust kahelda. «Kujutad ette, lähen hommikul kaevu äärde, kallan end jääkülma veega üle ja tervis tuleb!»

«Aga talvel, kui kaevuvesi on jääs, siis oled ju jännis?» üritasin tema entusiasmi pisut vähendada.

«Siis hõõrun ennast lumega, teeb sama välja!»

Meenub ka meie viimane vestlus Dajaniga. Ta rääkis peaproovidest Rakveres ja valmivast etendusest. Loost poisist, kel jäänud elada 12 päeva, kuid kes suudab selle ajaga kogeda nii noorukiiga, keskeakriise kui ka vanaduspõlve. «Tahaksin, et see lugu läheks inimestele hinge,» unistas Dajan. «Tahaksin, et nad etenduse lõppedes nutaksid,» lisas ta siiralt.

«Siis võiks ju kava müüa koos taskurätiga,» pakkusin mina. Dajan leidis, et see on hea mõte, ja lubas asja teoks teha.

Kilomeetrid muudkui möödusid. Vahepeal tehti söögipaus ja taas teele. Pean oma häbiks tunnistama, et alles pärast einestamist Kükita Grillis panin turvavöö kinni. Auto tagaistmel jätab ohutunne mind millegipärast aeg-ajalt maha. Ilmselt teisigi. Kuid jumal tänatud, seekord mitte. Vaatasin aknast välja.

Vastutulevaid autosid oli päris palju. Kui äkki... See oli kamikaze, kes oma reast raketina välja sõitis.

«Selline siis ongi lõpp,» kihutas mõte läbi pea.

Tahtsin käed kaitseks ette tõsta, kuid oli juba hilja. Tohutu põrutus, murduva metalli ragin, õhku paiskuv veeaurupilv, ja äkitselt saabunud haudvaikus. Tundus, justkui vaataksin Hollywoodi märulifilmi, ootasin, et kohe peaks järgnema ka tagant sissesõit... Sest nii ju filmides tavaliselt käib.

Vaikusse tungis imelikku häält: Anne püüdis hingata, Rednar samuti, aga see ei õnnestunud neil kuigi hästi. Ksenjaga oli, jumal tänatud, kõik korras.

«Välja! Välja! Ronige välja, auto võib süttida!» hüüdis keegi.

Algas paanika. Oiged. Hüüded. Rabelemine.

Kohe jooksis autode juurde kaks tibi. Kuid mitte selleks, et abistada, vaid et oma mobiiltelefonidega meid meie abituses pildistada. Tahaks teada, mida küll jahvatavad selliste tüdrukute aju hammasrattad?!

Kohale jõudis ka meie järel sõitnud Madis Milling, ja siis asuti tegutsema. Löödi sisse katuseaken, esiklaas, küljeaknad. Autosse tungis jäine tuul, mis «kainestas» meid veidi. Kokkupõrkest olid uksed kinni kiilunud, Anne tõmmati välja küljeaknast, Rednar suutis end imekombel käte jõul katuseluugist välja vedada ning ta asetati teeveerde lamama.

Juhi kõrvalistmelt kostis aga lõppematut hädakisa. Bussijuhi sõber oli kuhugi kinni kiilunud.

Päästeteenistus saabus ruttu, väidetavalt kümmekonna minuti pärast. Juhi sõbra jalg vabastati ja mees astus välja. Sellest hetkest algas minu jaoks kõige raskem.

«Mees läheb ära!»

Olime jäänud bussi Dajaniga kahekesi, aga ta ei liigutanud. Löögi jõud oli kiilunud ta pea kahe esiistme vahele kinni.

Õnnetuseks oli keskmise istme turvavööks mitte mööda rinda jooksev diagonaalselt kinnitatav rihm, vaid allpool keskkohta asetsev põikisuunaline vöö, mis ei fikseerinud ülakeha. See saigi talle saatuslikuks.

Meie väikebuss oli kaotanud poole esialgsest pikkusest. Ka mina olin kiilutud istmete vahele, ust oli võimatu avada, turvavöö ei tulnud ka kuidagi lahti. Hingatagi oli raske, appihüüdmisest rääkimata. Peas vasardas mõte: kui auto süttib, jääme mõlemad sisse. Ootamise aeg oli mõõtmatu. Ilmselt tegeles päästeteenistus teise autoga.

Võis olla möödunud paarkümmend minutit, kui äkitselt sirutus katkisest autoaknast sisse kellegi käsi ja katsus Dajani pulssi. Siis hüüdis keegi otsekui abi kutsudes: «Mees läheb ära! Mees läheb ära!»

Lootsin, et nüüd kindlasti tullakse ja päästetakse meid lõksust, sest saabunud oli ka kiirabi. Aga ei veel... Nähtavasti tegeldi teiste vigastatutega.

Panin käe Dajani õlale ja vaatasin lumiseid põlde. Ning üritasin aeg-ajalt aknale koputada. Aga ilmselt olid need koputused nii hädised, et ei jõudnud kellegi kõrvu. Tunnetasin, et Dajan hakkab tõesti meie juurest lahkuma...

Mõtlesin omaette, miks ei tunne meie seisundi vastu huvi ükski kiirabibrigaad. Ehk peeti meid liialt lootusetuteks?

Mida me ootame?

Lõpuks toodi kang, uks murti lahti ja abistajatele toetudes pääsesin välja. Õnneks nõustus mind oma autosse sooja võtma teeservas juhuslikult peatunud autojuht. Tuhat tänu, sest muidu oleksin ilmselgelt ära külmunud.

Taas algas ootamine. Valu kõhus ja rindkeres tegi hingamise raskeks, suutsin vaid oiata ja hädavaevu paluda, et mu püksinööbid avataks, sest kõhus valitses tulekahju.

Taas möödus palju aega. Ja ma ei uskunud oma silmi, kui nägin ühel hetkel autoaknale kummardumas punastes rõivastes meest, kes küsis, kas olen sellest autost. Arvas vist, et laman kui avanevast vaatepildist šokeeritud juhuslik reisija. Suutsin vaevu vastata, et viibisin ikka masinas, mis avarii tegi.

«Siis on teile kanderaami vaja ja teid tuleb läbi vaadata,» teatas meedik. Aitäh. Lõpuks ometi toodi raam ja mind tõsteti autosse.

Sõit siiski veel ei alanud. «Meie lahkume viimasena,» kuulsin korraldust. Olin omadega liialt läbi, et küsida: miks? Mida me ootame?

Kui lõpuks sõiduks läks, vandus kiirabiauto juht ühel hetkel tulist kurja – teel tekkis nähtavasti ohtlik olukord – ja mu pea kolksatas mürtsti! millegi vastu. Õnneks oli paigaldatud kaelatugi. Mõistsin, et mul vedas – kaks avariid päevas üle elada olnuks liiast...

Haiglasse jõudsin viimase kannatanuna kaks tundi pärast õnnetust. Väga raskes seisundis. Ma ei teadnud siis, et meie meditsiinis on levinud mõtteviis, et kes kõvemini appi hüüab, hüsteeritseb ja tähelepanu nõuab, seda ka saab.

Minu meelest peaks olema enesestmõistetav, et tõeliselt hädas inimene ei pruugi suuta enda eest kõvahäälselt seista. Käesoleval puhul oligi ju nii – abi jõudis esimesena meheni, kelle ainsaks vigastuseks oli pöidlaluumurd. Äkki oli sellel pöidlal Dajani elu hind?

Kaks sünnipäeva, kaks ema

Parim asi selle traagilise loo juures on vaieldamatult Tartu Ülikooli kliinikum. Oma inimestega, sanitaridest juhtkonnani. Koht, kus meiega tegelesid tõelised oma ala professionaalid. Inimesed, kellele võlgneme tänu tagasi tulemise eest.

Tol õhtul oli valves traumade spetsialist doktor Margot Peetsalu, kes tegi imet. Lõikas lihtsalt minu ja Rednari kõhu lõhki, justkui jahimees Punamütsikese alla neelanud kurjal hundil, ning lappis, jupitas, loputas ja nõelus. Ning uskumatu, aga tõsi – pani sisikonna pikapeale uuesti toimima.

Usun, et Rednar on minuga absoluutselt nõus, kui ütlen, et meil on nüüdsest kaks sünnipäeva ja kaks ema.

Tasapisi õppisime taas püsti seisma. Algul kestis see kõigest mõned sekundid, aga iga päevaga üha rohkem.

«Mersuralli tuleb!» hüüdsid õed lõbustatult, kui koridoris tugede najal – öösärkides ja villastes sokkides – esimesi üliaeglasi samme tegime. Jõulukingiks saame loodetavasti nautida luksust istuda.

Minult on küsitud, kas see juhtum muutis mu põhimõtteid, vaateid, ellusuhtumist. Endalegi üllatuseks pean ütlema, et suuri ümberhindamisi pole olnud vaja teha. Sisimas loodan, et mu väärtushinnangud olid ehk varemgi üsna mõistlikud ja paigas.

Kui aga ikkagi järele mõelda ja ajas tagasi minna, valiksin ehk mõne teise elukutse. Tõsiselt. Ameti number üks maailmas. Õpiksin arstiks, täpsemalt kirurgiks. Tahtsin selleks saada juba üsna noores eas, tegin vastavaid pingutusigi.

Võtsin kassidelt hiiri ära, et nende sisemust uurida. Kirurgikarjääri tippsündmuseks kujunes aga lehma keisrilõike assisteerimine. Paraku liiga hilja, et meditsiiniõpinguid alustada.

Jumalat polnud kodus

Haiglas ei tulnud tihti öösiti und. Mõtlesin palju kannatada saanud lastele, kes kaotasid nende hooldeõiguse saanud vanavanemad. Päevil, mil juba jaksasin haiglatrepist üles ronida, käisin neid vaatamas. Imearmsad!

Tundsin, et mu südames oleks lisaks oma pojale ja tütrele ruumi neilegi kahele rüblikule, kes oma lühikese elu jooksul nii palju kohutavat läbi elanud. Kahjuks kogunisti nii palju, et minu kui tavalise ema oskustest jääks nende kasvatamisel väheks. Loodan südamest, et nad leiavad endale õnneliku pere ja nende elu läheb rööbastesse.

Selle traagilise loo puhul liigutas mind veel üks asi. Ei oleks iial osanud arvata, et leidub nii palju inimesi, kellele meie saatus korda läheb. Tundus, et pool Eestimaad hoidis meile pöialt ja elas kaasa.

Armsad inimesed, teie head soovid tegid need rasked päevad natuke kergemaks ja lootusrikkamaks!

«Knock, knock, knockin’ on the heaven’s door...» kumiseb peas hittlugu. Tõepoolest käisime ju taevaväravatele koputamas, aga meie jaoks polnud Jumalat seekord kodus. Jumal tänatud.

Ja... Armas Dajan! Tunnen tohutult puudust Sinu reipast häälest telefonis, mis ütleb: «Kullake, ma tulen peale sealt kus alati!»

Arvamus

Anne Veesaar
sõbranna

«Kindlasti muutis see õnnetus meid kõiki. Eks see oli millekski vajalik. Oleme Marikaga juhtunust palju rääkinud ja ta ütleb, et vaata, kui palju sai varem kulutatud aega ja energiat mõttetute, tühiste asjade peale. Või nende pärast põetud. Väärtushinnangud on tohutult muutunud. Enam ei huvita, mida keegi kellestki arvab, suhted, läbisaamised... See kõik on jama! Kõik need kuradi rahad, kuulsused, võimalused – see kõik on köki-möki!

Kõige tähtsam on inimene su kõrval. Inimene, kellele võid alati loota.»

Jaanika Saar
sõbranna

«Arvan, et see õnnetus pole Marikat põrmugi muutnud, ka mõttemaailmalt ja väärtushinnangutelt on ta endine. Need olid varemgi väga paigas. Sooviksin talle kõige rohkem õnne. Ja rahu. Sest minu meelest on ta elu alati künklik olnud, n-ö üles-alla. Soovin, et ta saaks lõpuks iseendale elada.

Kui Marika haiglasse viidi, läksime koos Marika elukaaslasega teda vaatama. Kangesti tahtsin kallist sõbrannat näha ja ütlesin, et olen ta õde, muidu poleks lastud. Soovingi, et lähedased inimesed püsiksid alati tema kõrval.»