Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2128575t1hcfe1.jpg)
Mari-Leen Kaselaan on valmis saanud kauaoodatud esikalbumi «Rahutu tuhkatriinu», mille nimisingel ja lugu «Suure linna inglid» on vallutanud pea kõikide raadiote edetabelid. Uurisime, mida ta ise oma edust arvab.
Kui mõne artisti plaati kuulates ei suuda kõrv eristada, millal üks lugu algab ja teine lõpeb, siis Mari-Leenu albumi puhul sellist tunnet ei teki, sest siit leiab rokki, poppi, punki ja isegi ühe ballaadi. Laulja sõnul on kõige iroonilisem see, et plaadi kõige aeglasema loo nimeks sai «Kiirteel». Sama lugu tuleb kohe välja Mari-Leenu kolmanda singlina.
Laulja arvates iseloomustabki tema uut plaati «Rahutu tuhkatriinu» eelkõige mitmekülgsus. Osa lugusid on samas stiilis nagu kaks esimest, kuid näiteks laulu «Tulnukad mu rõdul» iseloomustab laulja sõnaga «padupunk».
Kaks lugu välja arvatud, pärinevad kõik ülejäänud Sven Lõhmuse sulest. Esiksingel «Rahutu tuhkatriinu» on Soome menubändi Dingo loo «Levoton tuhkimo» kaver, lugu «Õpetaja» aga Henri Laksi samanimelise laulu uusversioon.
Üle ootuste edukas
Ehkki lauljatarilt on seni ilmunud vaid kaks singlit, on mõlemad kohe üle ootuste populaarseks saanud. Ei möödu tundigi, mil mõnes raadiojaamas ei kõlaks Mari-Leen.
Laulja enda arvates on lood pandud sellisesse vormi, et need lihtsalt meeldivad hästi laiale kuulajaskonnale. Ta tõdeb, et kui uutmoodi asjaga lagedale tulla, ongi alati ainult kaks võimalust kas läheb väga hästi või ei lähe üldse. «Meil vedas,» usub neiu.
Laulja ise on eri stiilide suhtes üsna leplik. Mõnd laulu kuulab ta küll pelgalt professionaalsest huvist, et mõista, miks mingit suvalises stiilis lugu edu saadab.
Muusikalises vormis hoiab Mari-Leen end kodus lõõritades, ent vahelduseks paneb seal mängima ka mõne teise artisti, näiteks P!nki, Black Rockiti või oma suure lemmiku Anouki.
Uus elukaaslane
Et ees on jõulud ja aastavahetus, siis on ka Mari-Leenu graafik artistile kohaselt tihe. Jõulud tahab ta veeta perega, aastavahetusel aga esineb klubis Parlament.
Võrreldes Suntribei aegadega on soolokarjäär juurde toonud ka vanemaid fänne, ja nii peab tüdruk pärast esinemisi ööklubides tihti autogramme jagama. «Alati võib tulla küsima, mina ära ei ütle, kui vähegi kirjutusvahendit on,» julgustab Mari-Leen oma austajaid.
Lõppev aasta tõi vahetule ja sõbraliku olemisega Mari-Leenule ka uue sõbra. Ta räägib rõõmsalt oma pisikesest chihuahuakutsikast, kellele oli vahetult enne Hip!-iga kohtumist külma ilma tarvis üliarmsad hõbedaga kirjatud mustad papud soetanud.
«Et mul lapsele veel aega ei jagu, siis võtsingi koera,» naerab Mari-Leen.