Uudishimulik õnneseen Hilje Murel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Hilje Murel

FOTO: Elmo Riig

Ugala teatri näitlejanna Hilje Murel tõdeb elu ja teatri üle mõtiskledes särasilmil, et temaga on praegu väga raske rääkida, sest tal on kõik nii hästi. «Ma olen täiesti kindel, et olen üks õnneseen, ja loodan väga, et õnn ei jäta mind maha,» lausub Murel, kellel on täita nimiosa hiljuti lavale tulnud muusikalis «Marilyn».

Pea kümme aastat Ugala näitlejana töötanud, laiemale vaatajaskonnale seriaalist «Kelgukoerad» tuttav Hilje Murel tunnistab, et tal on oma elukutse ees tohutu aukartus. Lapsena ei suutnud ta uskuda, et näitleja on tavaline inimene; tüdruk oli veendunud, et lavale sünnitakse. Kuigi näitlemine tundus Hiljele toona kauge ja kättesaamatu, tahtis saatus teisiti.

Pärast lavakooli maandus Hilje Murel Ugalasse, teadmata, mis teda seal ees ootab. Sellist asjade käiku pole ta aga kunagi kahetsenud – ja miks peakski tahtma ära minna teatrist, kus pakutakse alati palju huvitavat ja mitmekesist tööd: intiimsem tänapäevatükk väikeses saalis, seejärel tantsuetendus ning koguni peaosa muusikalis.

«Minule on õnn see, et saan teha seda, teist ja kolmandat. Võtan vastu kõik väljakutsed ja annan endast maksimumi,» arutleb Murel. «Kui tunnen, et pean end tuulutama, siis mulle võimaldatakse seda.»

Ühestki osast pole näitlejanna oma sõnul veel loobunud, sest olles loomult uudishimulik, tekib tal ees ootava töö vastu kohe huvi. Samuti on tal olnud võimalik töötada koos väga paljude lavastajatega. Kedagi neist esile tõsta ta ei tihka, kuid mainib, et Ingomar Vihmari tükkides tahaks kindlasti mängida.

«Olen üldiselt suur kaasamõtleja ja eeldan, et lavastaja oleks avatud ja laseks mul oma variandi ära proovida,» räägib Murel. «Kui mul endal mõtet pole, siis ootan muidugi, et tema pakuks mingi idee. Õnneks pole ma ühegi jäiga lavastajaga kokku puutunud.»

Oma esimeseks suuremaks muusikarolliks valmistumise käigus Marilyn Monroe loosse süüvides hakkas Hilje Murel teda nimetama quickstep-naiseks. «Väga saladuslik ja mõistatuslik naine, kogu aeg kuhugi teel,» nendib ta. «Väga musikaalne, kuigi ta häälematerjal polnud teab mis eriline. See, kuidas ta paneb oma individuaalsuse muusikasse, on ülimalt nauditav, iga tema laul on avastuslik ja mänguline.»

Ekraanilt rahva sekka

Ennast Murel Marilynis ära ei tunne, samas polevat tal seda maailmakuulsat naist raske mõista: «Just karjääri koha pealt on üsna palju kokkupuutepunkte.» Marilyni soovid olid tegelikult täiesti üldinimlikud: olla armastatud, õnnelik pereelus ja tunnustatud näitleja. Ta sai kätte ainult osa oma unistusest – karjääri ja kuulsuse. Näitlejana teda ei tunnustatud, peeti lihtsalt kenakeseks ja seksikaks.

«Tema unistus kuulus olla täitus, aga lõpuks see Marilynile endale nii väga ei meeldinud, sest ta ei kuulunud enam endale, vaid filmikompaniile ja ajakirjandusele. Sisimas ei tahtnud ta sellest aga ka päris loobuda...» lahkab Murel oma kangelanna unistusi.

Kuulsusest üldisemalt rääkides tõdeb Murel, et eks paljuski sõltub inimestega juhtuv sellest, mida keegi neist soovib. Seda, et talle tänaval «Marilyn» järele hüütaks, näitlejanna küll ei taha. «Ja see, kui ma aeg-ajalt teleekraanile ilmun, ei tee mind veel kuulsaks inimeseks,» rehmab ta käega. Viimatine teletöö oli Kanal 2s jooksnud seriaalis «Kelgukoerad», kus Murel mängis uurija Kõsta (Mait Malmsten) naist Lead.

«Mul oli üsna väike osa ja ma ei vaadanud seda mitte kui osaleja, vaid kui vaataja, sest tahtsin teada, mis juhtub loos tervikuna,» naerab ta. See seriaal on Murelile väga südamelähedane seetõttu, et andis talle võimaluse esimest korda mängida koos Ita Everiga, keda ta on lapsest saadik väga imetlenud.

Igapäevaseriaali puhul on Mureli hinnangul väga tähtis stsenaarium – et see näitlejale endale midagi annaks. «Kui näitlejad istuvad lihtsalt ümber laua ja lobisevad igapäevaasjust, siis pole see mulle endale huvitav ja ma kahtlen, kas see vaatajatelegi korda läheb. Tervik peaks kõnelema suurematest probleemidest ja siis vahelduseks võib ka laua taga lobiseda,» mõtiskleb ta.

Vaataja lõhub maagiat

Kaamera ette sattus Murel juba lavakoolis neljandal kursusel, mil Rainer Sarnet väntas oma diplomitööd «Libarebased ja kooljad». Selle filmi tegemine oli teistmoodi kui hilisemad teletööd, sest koos partneri Taavi Eelmaaga käidi enne võtteid proove tegemas. «Filmikogemus oli mulle kohutavalt huvitav! On omaette oskus, et kiiresti aru saada, mida sinult tahetakse, ja seda kohe maksimaalselt edasi anda,» meenutab ta.

Pärast pingelist võtteperioodi suriseb sisimas esilinastusootus, et saaks ometi näha, kuidas kõik kokkuvõttes välja kukkus. Õnneks pole Murel pidanud kunagi oma filmi häbiga läbi sõrmede piiluma, põledes sisimas soovist midagigi ümber teha, kui vaid saaks.

Film on lõplik ja muutumatu, samuti ei saa näitleja kogeda ja tunda, mis rütmis hingavad vaatajad. Teatris on see publiku tajumine olemas. Ehk ongi inimesed harjunud pigem virvendava ekraani kui näitleja vahetu kohaolekuga, sest paraku ei osata end enam teatris ülal pidada.

Lobisetakse. Räägitakse mõnuga mobiiliga. «Näitlejad on tundlik rahvas, nad tunnetavad inimesi saalis ja nende suhtumist väga teravalt. Lavale on kosta absoluutselt iga krõps, mis saalis tehakse! See on ju üks ruum, publik ja näitleja on üks organism,» räägib Murel.

Tohutu ja järjest süvenev probleem on see, et just noored ei oska käituda. «Nad arvavad, et see, mida nad saalis teevad, ei kosta lavale. Ja nad ei mõtle ka teiste külastajate heaolule. See teeb kurvaks, aga samas ei tahaks väga kuri olla, sest ju on jäetud neile põhitõed selgitamata. Kui me Pärnus «Kevadet» mängisime, meid koguni loobiti saalist millegagi – see oli nii alandav, et ei osanudki kohe reageerida,» toob näitlejanna õõvatekitava näite.

Näitlejad on vintsked tüübid

Ugala on eksperimendi korras paaril juhul korraldanud teatrikülastajatele pärast etendust kohtumisi näitlejatega. Mureli sõnul oleks ideaalne selline diskussioon, mille käigus saab vaataja nähtut asjaosalistega arutada, jagada muljeid ja ka küsida, kui midagi arusaamatuks jäi. See oleks loominguliselt huvitav ja annaks ka näitlejale midagi, selmet taas kord selgitada, kuidas küll tekst ometi pähe jääb. Kui kohtuma tullakse üksnes selleks, et näha näitlejat ilma grimmita, siis võib teatri maagia kaduma minna.

Nii-öelda koolitatud silmaga vaatajatesse – kriitikutesse – suhtub Hilje Murel teatava ettevaatlikkusega. Talle jääb arusaamatuks, miks on teatrist kirjutaja kuri ja liiga karmisõnaline noore näitleja vastu.

«Teha liiga sellele, kes ei ole veel küps, on jube. Teatrikooli diplom ei näita, et see inimene on nüüd valmis näitleja, annab üksnes tõestust selle kohta, et sa oled arenemisvõimeline – ja teatrisse minnaksegi arenema. Küpsusdiplom tuleb alles viie-kuue aastaga. Algul ongi loomulik eksida ja sellest õppida; valesti on asjad siis, kui sa kümne aasta pärast hakkad vigu tegema,» arutleb Murel ja lisab, et näitlejad on vintsked tüübid ega paki mahategeva loo pärast kodinaid kokku. Õnneks!

Korteriinimene maal

Aga ega niisama lihtsalt lastagi kellelgi teatrist loobuda, sest appi tõttavad vanemad kolleegid, kes uustulnuka oma kaitsva tiiva alla varjule võtavad. Mureli jutu järgi töötab teatris väga tundlik, positiivne ja üksteist hoidev rahvas.

Tähtis on iga inimene, et ta teeks oma tööd hästi ja oleks loominguline. See ei ole mäng, see ongi elu. «Näitleja üksi ei ole midagi, tema asi on kõik see, mida meeskond toodab, laval välja kanda,» võtab Murel selle koosluse oskuslikult kokku.

Intensiivse loomeprotsessi ajal võtab Hilje Murel tihti mõttes töö koju kaasa. Õnneks pakub sellele vastukaalu Viljandist pooleteisetunnise autosõidu kaugusele Rõugesse soetatud maja, kus mööduvad nüüd kõik tema suved.

«See on nii huvitav!» hüüatab näitlejanna. «Olen eluaeg korteris elanud ja nüüd puutun kokku sootuks teistsuguse maailmaga. Ma ei kujutanud eladeski ette, et kõige korrashoidmine nõuab nii suurt tööd ja vaeva. Tõstan raskeid puupakke, trimmerdan terve päeva, nii et pärast ei lähe käed enam sirgu, aga see füüsiline rassimine on vaimsele tööle mõnus vastukaal.»

Näitlejanna kodu uksed on alati avatud kõigile kallitele inimestele, kes on tema ümber koondunud. Nende vastuarmastuse tajumine on noorele naisele parim kingitus. «Mind on õnnistatud hea perekonna, sõprade ja töökaaslastega. Olen õnnelik, et sündisin nende hulka, ja teen kõik, et neid hoida. Ma arvan, et minust saab kunagi lõbus vanainimene, kes kohvikus jalga kõlgutades tänutundega nendib, et elus on olnud rohkem rõõmu kui valu!» â

Hilje Murel

Sündinud 17. detsembril 1975 Võrus.

Lõpetas 1998. a EMA Kõrgema Lavakunstikooli 18. lennu, samast aastast töötab Ugala teatris.

Rollid Ugalas: «Õnnetunne»

(peaministri erasekretär), «Anna Karenina» (Darja Aleksandrovna), «Libahunt» (Mari), «Marilyn» (Marilyn Monroe), «Kolm klaasikest kirsiviina», «Rongid siin enam ei...» (Marion), «Terrorism»

(erinevad rollid), «Don Juani öö» (Angélique de Chiffreville), «Shopping & Fucking» (Lulu), «Toomas Nipernaadi» (Maarja Melts), «Vagiina monoloogid», «Deemon ja ingel» (Hodes), «Kevade» (Teele), «Minu pere ja muud loomad» (Lillenaine, kreeka talunaine, kitseke), «Dekameron» (nagu «Neifile»), «Kaevame vanaema üles» (ema), «Suvi» (Virve), «Triumikaar» (Eugenie), «Niskamäe kired» (Malviina, Ilona), «Orkester» (Patricia,

esimene viiul), «Naise võtmine» (Agafia Tihonovna) jpt.

Mänginud filmides «Libarebased ja kooljad» (1998), «Sõdurid kuupaistel», «Vanad ja kobedad saavad jalad alla» (2003), «Kurat tuleb sauna» (2004). Osalenud teleshow’s «Jan E. Uuspõld Sho» (2005), mänginud seriaalis

«Kelgukoerad» (uurija Kõsta naine Lea) (2006).

Teinud kaasa Endla lavastuses «Linnumaja» (2001), Emajõe Suveteatri lavastuses «Teisel pool» (2001), Vanemuise lavastuses «Pühak» (2001), Tartu Teatrilabori lavastuses «Silmatera» (2000), telelavastuses «Tuule-armuke» (1998).

Arvamus

Peeter Tammearu
Ugala teatri juht

Hilje on mõneti käsitlematu, kummati tabamatu. Tundeliselt intelligentne. Töökas. Andekas. Minu meelest leiab ta end alati laval üles. Ta kehtestab end laval. Seal saavutab ta suure jõu ja ma ei tea, et ta oleks kunagi olnud laval abitu. Ta lavastab end ise. Seda suudavad vähesed.

Kui koondada kokku näitlejale vajalikud iseloomu-, närvi- ja füüsilised omadused, liita sellele emotsionaalsus, võime nakatuda ja nakatada ning kokkuvõttes nimetada see näitleja IQ-ks, siis sellel skaalal tõuseb Hilje näitaja väga kõrgele. Ta ei tee tühje sõnu, ei raiska aega tolmukeerutamisele ega skandaalidele, ta ei vedele teatris, ta hindab häid partnereid ja annab neile vastu. Ta on ju ilus!

Tema rollid on läbimõeldud, tal on riskijulgust. Ma kujutan ette, et ta nõuab lavastajalt eelkõige usku oma töösse ja nägemusse. Samas ma ei tea, kas talle meeldivad kõik need lilled, mida talle kingitakse. Ma olen lausa õnnelik, et Hilje töötab Ugalas. Teda siin nähes tunned salamisi rõõmu.

    Tagasi üles