Roheliste liidri Marek Strandbergi sõnul on riigikokku pääsemisest olulisem, et ka praegused parlamendierakonnad võtaksid omaks keskkonnasäästliku poliitika, ja roheliste populaarsuse mõjul ongi asjad seda teed minemas.
Marek Strandberg: rohelised on muutuse Eesti poliitikas juba saavutanud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks te selle erakonna rajamise vaevarikka töö üldse ette võtsite?
Olles kümme aastat seotud Eestimaa Looduse Fondiga, olen pidanud nägema, kuidas keskkonna-, loodushoiu- ja nendega seotud majandusküsimusi on kogu taasiseseisvuse vältel totaalselt ignoreeritud.
Seesama fond on pidanud pidevalt tegelema asjadega, mis pole üldse loodushoiufondi asi ehk sekkuma poliitikasse ja võtma sõna teatud küsimustes. Pärast seda, kui Euroopa Parlamendi valimistel andsid inimesed sellelesamale keskkonda hoidvale ideele ligi viis ja pool tuhat häält (Marek Strandberg kandideeris üksikkandidaadina toim), sai selgeks, et nõudlus sellise erakonna järele on olemas.
Meie programmis ei ole tegelikult ju midagi uut, need on 1015 aastaga kokkukirjutatud tekstid, arusaamad, mida oleme kogu aeg propageerinud. Kui me nüüd ei vii oma tegevust järgmisele tasandile ega hakka nende probleemidega tegelema, siis seame ühiskonna ohtu.
Varem olite rohkem tuntud ärimehe ja ühe «maagilise» firma juhina. Kas ärimehe aeg on nüüd teie jaoks möödas ja olete muutumas puhtakujuliseks poliitikuks?
Nähtus nimega äritegevus ei ole mulle loomuomane. Ma olen loomult uurija ja õpetaja, juttude rääkija. Loodan, et ma päris klassikaliseks poliitikuks ei muutugi, mul pole selleks eeldusi. Paljud kired ja tungid, mis ka nüüdse valimiskampaania ajal on välja tulnud, ei ahvatle mind.
Kas ministritool ei ahvatlegi?
Kindlasti mitte. See töö pole mulle kontimööda. Kuivõrd minust poliitikas abi on, siis seda ma teen, aga vaevalt et muid kirgi juurde tuleb. Meil on see õnn, et erakonnal ei ole ühte kindlat juhti, neid on koguni neli. Praegu on see ennast õigustanud inimeste koormus on väga ühtlaselt jagunenud.
Rohelised ei ole meedia- ja tänavapildis valimiskampaaniaga eriti silma paistnud. Kas see on teadlik valik või pole noorel erakonnal lihtsalt kampaania jaoks raha?
Kui meie eelarve oleks kopsakam kui praegu, ilmselt on see alla nelja miljoni krooni, siis võib-olla oleks avalikku kampaaniat veidi rohkem olnud. Samas oleme korraldanud mitmeid seminare ja üritusi, mille tegemine ei ole nii kulukas, ja ka seda, mis on saanud riigikogus raharaiskamise sünonüümiks ehk kohtunud valijatega.
Veebruari jooksul avaldame 4050 selgitavat teksti meie plaanide kohta erinevates ajalehtedes. Meil on valmis saamas esimene ajalehenumber nimega Grüüne.
Saksakeelne nimi?
Ei, see on ikka Eesti termin, nagu grüünes käimine. See avab meie maailmapilti lugude kaudu. Ja see pole mitte tasuta leht, vaid tuleb müüki hinnaga, mis katab lehe levikulu. Üritame vältida olukorda, et oma lehega kellegi privaatsesse ruumi tungime. Igaüks, kes selle ostab, teeb seda ikka tahtlikult.
Kes on roheliste peamised rahastajad?
Need on peamiselt Eesti annetajad, ärimehed, kelle tegevus seostub märksõnaga ökoloogiline innovatsioon ehk keskkonnasäästlik ettevõtlus.
Kui küsida, kas me oleme nüüd nende ettevõtjate eestkõnelejad, siis ainult sedavõrd, kuivõrd me soovime koos nendega, et Eestisse tekiks ettevõtlus, mis ei põhineks ressursside arutul raiskamisel, vaid säästul. Ja et ettevõtlus orienteeruks nendele ülemaailmsetele suundadele, mis räägivad energeetilise julgeoleku kontekstis.
Roheliste programmi läbivaks jooneks näib olevat energeetikareform. Kas te Eesti põlevkivil ei näegi mingit tulevikku?
Pikemas perspektiivis kindlasti mitte. Optimistlikuma kalkulatsiooni järgi võiks põlevkivi kaevandamise maht kahaneda järk-järgult 11,5 miljoni tonnini aastas ja enamik sellest võiks kuluda sünteetilise gaasi tootmiseks koos Eestist kogutava biomassiga. Seda gaasi hakkaksid kasutama üle Eesti rajatavad mikrojõujaamad.
Aga põlevkivi kaevandamise lõpp tähendaks ju idavirulastele töökohtade kadu ja sotsiaalset katastroofi?
Tegelikult tekib olukord, kus tööjõu vajadus säilib. Meie arvates on tulevik seotud kahe energiaallikaga. Esiteks taastuvenergia ehk tuulepargid, mis oleksid ühendatud merekaabli kaudu Skandinaavia energiasüsteemiga. Suur tööjõuvajadus on seotud sellega, et need tuulepargid rajada ja neid hooldada.
Lisaks võiks Eestis paikneda kaks kuni neli sünteetilise gaasi tööstust ja eks kõik need elektritootmise seadmed nõua ka hooldamist. See hajutaks selle kompetentsi ja tööjõu, mis elab praegu valdavalt Kirde-Eestis, kus nende elutingimused on üldjuhul kehvad.
Olen palju vestelnud seal töötavate valdavalt venekeelsete inimestega ja nad ütlevad, et koliksid sealt hea meelega ära, kui kusagil mujal oleks tööd. Eestikeelne keskkond neid ei heiduta. Kui hajutame energiatootmise üle Eesti, siis lahendame ka sotsiaalse küsimuse hoopis nutikamalt.
Ja lahendame ka rahvusprobleemi?
Ka rahvusprobleemi. Kui me kogu aeg räägime, et nende inimeste integreerimine Eesti ühiskonda on keeruline ja miks eestlased ei lähe sinna nendega integreeruma, siis sellepärast, et sealne elukeskkond on suurtööstuse tõttu täielikult rikutud.
Kohati on tuuleparkide rajamisele juba praegu vastuseis tekkinud. Leitakse, et ka tuulikud risustavad vaadet ja elukeskkonda...
Meie räägime avamere tuuleparkidest, rannikust kilomeetrite kaugusel olevatest avamererajatistest, mis kellegi silma ei riiva. Ka puhtmajanduslikult pole maismaale suuri tuuleparke ratsionaalne rajada, sest tuule hulk, mida me seal kätte saame, on väike.
Eesti rannikul saab tuulepark töötada maksimumvõimsusel umbes 20 protsendi ulatuses tööajast. Merel, kus on avatud tuuled, on see protsent 4548. Seni on tuuleparke ehitatud sinna, kus see juhuslikult on õnnestunud.
Vajame riiklikku programmi, mis looks olukorra, kus Eesti saaks tuuleparkidega katta umbes poole maa elektrivajadusest, ja kui toomine ületab hetkevajaduse, transporditakse see ülejääk kaabli kaudu Rootsi.
Seega siis akumuleeritaks tuuleenergia ülejääk Rootsi ja kui tuult ei ole, saaksime sealt jälle elektrit vastu?
Täpselt. Nüüdisaegsed arvutimudelid võimaldavad tegelikult tuult 48 tundi väga täpselt ette ennustada, mis avab võimaluse vastavaid elektrikaubandusleppeid sõlmida. Roheliste meelest ongi Eesti välispoliitika peamine prioriteet koostöös teiste riikidega saavutada energiajulgeolek, kusjuures lihtsate tehnoloogiate abil.
Öeldakse, et põlevkivi tagab meile energeetilise sõltumatuse. Kui aga keegi avaks Narva veehoidla tammid, siis ühe tunni möödudes lakkaks Eesti energiasüsteem töötamast. Kui keegi lülitaks välja ühenduse Loode-Vene energiasüsteemiga, siis saabub kollaps seitsme tunniga.
Kas energeetilist sõltumatust ei aitaks siiski kindlustada ka üks väike ja keskkonnasõbralik tuumaelektrijaam?
Minu teada sellist jaama olemas ei ole, võib-olla 20 aasta pärast keegi ehitab.
Kui aga nüüd hakata ehitama tuumajaama, siis see valmib kümne aasta pärast. Me ei oska vastata ligilähedaseltki ühelegi küsimusele, mis maksab kümne aasta pärast reaktorikorpuse metall või uraan. Seega ei suuda me öelda, kui palju maksab tuumaenergia kümne aasta pärast.
Kui aga arvestada tuulepargi ehituseks neli aastat, siis need materjalid kallinevad selle ajaga kindlasti vähem. Võib-olla tuleb kunagi õige aeg ka tuumareaktorite jaoks, aga majanduslikult ei saa see praegu nii olla...
Lisaks on kõik probleemid, mis tuumareaktoriga võivad tekkida, peadpööritavalt keerulised. Eesti diktüoneemakildis on märkimisväärselt uraani ja kujutage ette, kui nüüd öeldakse, et hakkame siin uraani kaevandama. See keskkonna- ja terviseprobleemide hulk, mis võib seoses uraanikaevandamisega tekkida, on nii suur, et parem on seda ahvatlust üldse mitte tekitada.
Mida on teil valijatele pakkuda sotsiaalvaldkonnas? Kas te ei lubagi rahvale suuremat pensioni ja muid hüvesid?
Meie pensionisüsteem on ju väga hea. Pensionid tõusevad mitte seetõttu, et võimu juures on üks või teine erakond, vaid lähtuvalt seadusest. Pensionitõusu lubada on sama hea kui öelda, et tänu meile tõuseb päike.
Aga on ju veel võimalik lubada tasuta koolitoitu või lisaraha huviringides käimiseks?
Seda loomulikult. Huviharidus on igati toetamist väärt, seda plaani me toetame. Aga sotsiaalvaldkonnas on meil välja pakkuda palju olulist. Näiteks tervishoius on tekkinud väga omapärane olukord, kus ravimisõigus ei kuulu mitte arstile, vaid haiglale.
Meie ettepanek on, et haiglates töötavad erialaarstid formeeriksid endale samasuguse iseseisva meeskonna, nagu on perearstidel, ja nemad siis sõlmiksid haigekassaga ise raviteenuste osutamise lepinguid ja lepiksid hindades kokku.
Oluline on, et raha liiguks koos arstiga ja et kõigis valdkondades konkureeriks mitu raviarsti. See on ka väga oluline samm haiglate juhtimise depolitiseerimises.
Teie programmis on ka päris radikaalseid asju, nagu rämpstoidu keelamine koolides ja hasartmängusõltlastele kasiinodesse sissepääsu keelustamine. Lõhnab politseiliste meetodite järele?
Rämpstoit kooli- ja lasteasutustes peab olema keelatud, lastele peab olema loodud võimalus saada tervislikku toitu.
Kasiinosõltlaste kohta oli see vaid üks uitmõte, me sõnastame selle uues programmis ilmselt ümber. Aga on täiesti selge, et kasiinode rohkus ja lihtne ligipääs hasartmängule ei ole meie stressirohkes ühiskonnas mõistlik. Kui võrrelda erinevaid stressimaandajaid, nagu näiteks alkohol, mis on väga iidne viis, ja
Sport ja seks?
Sport ja seks on meie programmis kindlasti eelistatud kohal. Aga kasiinoküsimuse võiks lahendada moel, et need tuleks viia eemale koolidest, lasteasutustest ja üldse linnakeskusest. Et hasartmängumaksust rahastatakse natuke ka kultuuri ja sporti, pole mingi õigustus.
Olen tihti kuulnud, et Strandbergil on küll huvitavad mõtted, aga reaalselt pole need teostatavad. Kas neis ettepanekutes on ka terake utoopiat?
Nende kavade elluviimist ei takista muu kui tahte puudumine, see ei ole utoopia. Inimesed on valmis alati terve mõistusega kaasa minema. Roheliste programm ei koosne sugugi ainult minu lennukatest ideedest, need on ikkagi väga põhjalikult läbi kaalutud asjad. Meie energeetikakava taga on poolteist aastat tööd, konsultatsioone rahvusvaheliste energiaettevõtete ja teiste riikidega.
Kas roheline mõtteviis korjab hääli senistelt parteidelt või toob pigem valimiskastide juurde uusi valijaid?
Näeme enda pooldajatena peamiselt uusi tulijaid. Ega küsimus polegi selles, kes valimised võidab, vaid selles, kui paljudel erakondadel on meiega koostööd võimaldavaid ettepanekuid ja plaane. Ma näen neid plaane kõigil. Tänu roheliste tulekule ütlevad kõik erakonnad, et nad tegelevad keskkonnaküsimustega. Esimese muutuse oleme juba saavutanud.
Kas sellest suhtumisest võib välja lugeda, et olete valmis minema ükskõik millisesse koalitsioonivalitsusse?
Jah. Aga ega koalitsiooni moodustamine ei tähenda alati valitsusse minekut. Tuleb tunnistada, et oleme poliitikas uustulnukad. Pole välistatud olla koalitsioonis, toetada vähemusvalitsust ise sinna kuulumata ja teha kokkuleppeid otsuste suhtes, mis on meie hinnangul möödapääsmatud.
Usun, et oleme head parlamendipoliitikud ja pikaajaliste strateegiate kujundajad.
Mitu protsenti valijatest võiks teid 4. märtsil toetada?
Ei tea. Kui meid toetab kümmekond protsenti hääletamas käinutest, on see imehea tulemus. Kui meid toetab kas või viis protsenti, nii et erakond saab riigikokku sisse, siis on ka see väga hea tulemus.
Mis tegelikult juhtub, on ennustamatu. Enamikule meie nimekirjas kandideerijatele tähendaks minek riigikokku tööprobleemide lisandumist. Aga kui riigikokku ei saa, eks siis või rahulikult igapäevaste asjadega edasi tegeleda.
-------------------------------------------------------
Noppeid roheliste programmist
Kodanikke tuleb ka valimistevahelistel perioodidel aktiivselt otsustusprotsessidesse kaasata. Eeskätt soovime välja töötada ja vastu võtta seadused, mis annaksid elanikele reaalsed hoovad omavalitsuste praeguse võimutäiuse piiramiseks ja kontrollimiseks. Üksikute suuremate otsuste langetamisel peavad omavalitsused korraldama referendumi.
Otsedemokraatia peab toimima ka riiklikul tasandil. Kodanikel peab olema võimalus algatada referendumit riigikogus vastu võetud otsuste vetostamiseks.
Riiklikud ettevõtlustoetused tuleb siduda keskkonnasäästuga.
Eesti peab jõuliselt edasi arendama ja rakendama ökoloogilise maksureformi algatust. Suund peab olema mitte töötamise, vaid ressursikasutuse ja tarbimise maksustamise.
Tuleb käivitada CO2 kvoodi ressursiväärtpaberite mehhanism, mille alusel poleks saastekvoodi omanikeks mitte valitud ettevõtted, vaid kodanikud. Ressursside kasutuskvoodid jaguneks pariteetselt kodanike vahel ja nende kasutamine ettevõtete poolt eeldaks nende kvootide kokkuostmist.
Tuleb sisse seada riiklik automaks, mis soodustaks ökonoomsemate autode kasutamist.
Tuleb luua vabatahtlik terviselepingute süsteem kui vahend perearstile inimeste tervisekäitumise juhtimiseks. Lepinguga kohustub patsient täitma tervisekava, millega ta saab soodustusi tervisekeskuste külastamisel.
Eesti tuleks kuulutada geenmuundatud taimede (GMO) vabaks piirkonnaks. Lubatud ei tohiks olla GMO kultuuride kasvatamine ka katsepõldudel.
Eesti kaitsepoliitika peab tuginema totaalkaitse põhimõttele, mida tuleb edasi arendada. See tähendab kaitsepoliitika senisest paremat ühitamist teiste valdkondadega, rahu ajal suuremat valmisolekut keskkonnakatastroofide tagajärgede likvideerimisel.