Varahommik koitis 30. novembril 1939 Soomes karge külma ja päikesepaistega. Helsingis ja mitmes teises linnas tõttasid inimesed, kes tööle, kes kooli. Ootamatult kuulsid nad taevast lennukite mürinat, järgnesid pommiplahvatused oli alanud Nõukogude lennuväe esimene õhurünnak.
Juba kell 6.50 (Soome aja järgi) oli alustanud Nõukogude suurtükivägi muuseas, ilma NSV Liidu sõjakuulutamiseta piiriäärsete Soome alade tulistamist. Nii algas Teise maailmasõja üks ebatavalisimaid heitlusi, Soome Talvesõda.
Talvesõjas sõdisid soomlaste kõrval vabatahtlikud välisriikidest. Kõige rohkem tuli rootslasi, ca 8000 võitlejat. Tuldi veel Taanist ja Norrast, Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast jm. Viimasena, 2. märtsil, üsna rahu sõlmimise eel, jõudis Soome 341-meheline ungarlaste üksus. Vabatahtlikud Suurbritanniast, 228 võitlejat, jõudsid kohale alles sõjakära lõppemise järel.
Kokku on hinnatud vabatahtlike arvuks enam kui 12 000, neist langes üle 50.
Teiste kõrval läksid kaashõimlastele appi eestlased.
Eesti ametlik suhtumine oli määratletud NSV Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise paktiga ehk baasideajastu õhustikuga. Juhindudes ametlikust Eesti neutraliteedist, manitseti inimesi olema oma hoiakutes ja väljendustes tagasihoidlik.
Talvesõja kolmandal päeval, 2. detsembril alustas Soome Ringhääling eestikeelsete saadete edastamist, esitades üleskutseid tulla soomlastele appi sõdima ning et Eesti koos oma lõunanaabritega lööks Baltikumist välja baaside väed.
Kui palju jõudis Soome eestlasi ja kus nemad sõdisid siin on vastuste leidmine keerukas. Külm talv jäätas Soome lahe varakult ja noormehed asusid ööpimedas suuskade või tõukekelguga teele. Mõni läks isegi hobuse ja reega. Jääs leidus suuri lahvandusi ja varjatud pragusid, tuli karta Eesti piirivalvet, kes pidi takistama üleminekut. Samuti tuli vältida Nõukogude patrulle, neilt võis tina saada.
Levisid kuuldused, et tehnikaülikoolist põgenenud grupp sattus venelaste kätte ja kadus.
Viimased eesti mehed jõudsid Soome 11. märtsil, päev-kaks enne sõja lõppu.
Kui palju siis ikkagi minejaid oli? Kui lühidalt kokku võtta, siis algul esitati suured arvud, aja jooksul kuivasid need kokku, et viimastel aastatel taas pisut kasvada.
Esimese arvuna teatas USA infoagentuur UPI viitega kindral Johan Laidonerile 1940. aasta jaanuaris, et «Soomes võitleb 2000 eestlasest vabatahtlikku». Seda kordas Suurbritannias BBC. Laidoner eitas teate andmist ja kuulutas selle alusetuks.
Teadaolevalt suurima arvu on välja pakkunud Eesti saadik Kaunases Jaan Lattik, kes ütles sõja järel, 1940. aasta märtsis oma lätlasest ametivennale, et eestlastest vabatahtlikke olnud Soomes koguni 20003000. Lätlased Lattikut siiski ei uskunud ja omavahelises kirjavahetuses pidasid tõenäoliseks ca 400 eestlast.
Aastakümneid korrati vahest kõige levinuma arvuna tuhat vabatahtlikku. Selle tõi käibele Eesti Helsingi saadik Aleksander Warma, kes 1940. aasta veebruari algul kinnitas Soome välisministeeriumi osakonnajuhatajale Aaro Pakaslahtile: «Soomes on praegusel hetkel u 1000 eestlasest vabatahtlikku.» Episoodist on juttu Warma 1972. aasta mälestustes ning see mõjutas uurijaid ja publitsiste.
Tõsi, vaid aasta hiljem nägi trükivalgust Evald Uustalu ja Rein Moora kapitaalne «Soomepoisid», kus vabatahtlike arvu hinnati vaid kuuekümnele ning väideti, et nad rindele ei jõudnud, piirdudes väljaõppega.
«Eesti entsüklopeedia» 9. köide (1996) peab Talvesõjas sõdinud eestlaste arvuks jätkuvalt «u. 1000».
Suur langus tuleneb ka 2002. aastal meilgi ilmunud Jari Leskineni ja Antti Juutilaineni koostatud monumentaalteosest «Talvesõda», kus Eesti vabatahtlikeks märgitakse vaid 56, mööndusega, et poliitilise olukorra tõttu on andmed ebatäpsed ning et «eestlaste hulk võis ületada kõvasti saja».
2003 ilmub EE 12. köide ja see kinnitab nüüd Talvesõja vabatahtlikeks vaid 57 meest.
Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse ajalootoimkond määratleb soomepoisina Eesti Vabariigi kodaniku, kes teenis Soome relvajõududes. Ajalootoimkond on teinud pikki aastaid tänuväärset tööd, et täpsustada Talvesõjas osalenute nimesid ja meeste eluteed. Ajalootoimkond on üksmeelel, et valdav enamik eestlasi jäi vabatahtlike väeossa SISU, teenides Lapual ja olles sõja ajal seal väljaõppel.
1996. aastal avaldas Ülo Jõgi oma raamatus ««Erna» legendid ja tegelikkus», toetudes Soome Sõjaarhiivi andmetele, 57 eesti vabatahtliku nimed ning enamiku sünniajad ja -kohad.
Kunagine soomepoiss ja nüüdne soomepoiste ajaloo viljakas uurija Vello Salo on juhtinud tähelepanu mõnele mehele, kes võib jääda kriteeriumide vahele. Narva vallas sündis 1916. aastal ingerlasest põllumehe pojana Nestor Säkki. Ta õppis 1930. aastatel Soomes ja viibis seal Talvesõja algul.
23. detsembril 1939 astus Säkki vabatahtlikuna Soome sõjaväkke ja 5. sissipataljoni ridades võitles Kuhmo rindel. Ta sai 14. veebruaril 1940 lõhkekuulist haavata ning viidi haiglasse lõikuslauale. 1940. aasta mais naasis Säkki Eestisse ja siin ta arreteeriti juuli lõpupoolel.
Säkkile mõisteti 8 aastat vabadusekaotust, järgnesid ülikarmid sõjaaegsed Vorkuta aastad. Ometi pääses Säkki sellest põrgust eluga, sai Eestisse tagasi 1947. aastal ning elas järgnevalt Võrus. Veel 1991. aasta kontrolljärelvaatusel avastati tema kehast haavatasaamisest arvukaid pisikilde.
Säkki suri 1995 detsembris. Ta ei olnud eestlane, aga oli EV kodanik. Me saame tema kohta öelda Eesti vabatahtlik.
EV kodanik Emil Eduard Pudeli (sünd 1921 Jõhvis) oli samuti kuu aega Kuusamo rindel. Nooruse tõttu ei olevat teda SISU üksusesse võetud, ühe Soome ohvitseri abil aga pääses ta rindele. Kuu hiljem avastati, et teda pole üksuse nimekirjas, ja mees saadeti tagasi Helsingisse. Temagi kuulumist Soome armeesse pole dokumenteeritud.
Eesti mehed Talvesõjas väärivad jätkuvat uurimist. See on töömahukas ja aeganõudev.
1944 septembri lõpul algas Soomes operatsioon, mida tuntakse Stella Polarise nime all: selle käigus viidi laevadega Rootsi ca 160 kasti Soome sõjaväeluure dokumente. Seal võiks olla täpsemaid andmeid eestlastest talvesõdalaste kohta.
Arhiivi edasine saatus Rootsis on teadmata. Arvatakse, et see põletati, ent ilmsesti tegid ettevaatlikud rootslased fotokoopiad. Kindlasti saaks siit täpsema pildi Eesti luure abist soomlastele. Soome Talvesõja-aegne luureülem kolonel Reino Hallamaa on kinnitanud, et Tallinnas deifreeritud ja kaabliga Helsingisse saadetud teated sisaldasid värskeimat teavet punaüksuste paigutuse ja liikumise kohta.
Milliseid juhuseid aga leidub, seda kinnitab Talve- ja Jätkusõja vabatahtliku Kaarel Karimäe päeviku story. Sügaval nõukogude ajal, 1975. aasta kevadel viibis soomepoiss Raul Kuutma Odessas komandeeringus ja kuulis hotelli restoranis soomekeelset juttu. Nii tekkis tal kontakt perekond Hakkaraineniga, kes tõi 1975 suvel Eestisse kohvri salataskus väikese klade, mille neile oli andnud Soomes sõjaveteranist naabrimees palvega anda see «õige» eestlase kätte.
Päevik annab haarava ülevaate Karimäe põgenemisest 1940. aasta algul Soome ja sealsest teenistusest. Päevik lõpeb 11. juuli hommikuga, mil Karimäe valmistub esimeseks lahinguks. Lõpurida kõlab: «Täna võib tulla veel palav päev!»
Karimäe sai tol päeval lahingus väga raskelt haavata. Sanitar pidas teda surnuks. Välihaigla tagant teiste langenute vahelt tuli noor mees elule tagasi.
Kaarel Karimäe langes 1944. aasta juunis Karjala esimeses suuremas tõrjelahingus. Alles 1990. aastate algul selgus, et Kuutma oli olnud Karimäega samas pataljonis ja koguni samas lahingus, kus viimane langes.
Talvesõda
30. november 1939 12. aprill 1940
NSV Liidu ja Saksamaa sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti järgi pidid Baltimaad ja Soome kuuluma NSV Liidu mõjupiirkonda. Soome ei soostunud sõlmima NSV Liiduga vastastikuse abistamise lepingut ega loovutama maid.
NSV Liit alustas Soome vastu sõda.
Soome koos Euroopast appi tõtanud vabatahtlikega osutas Nõukogude vägedele visa vastupanu, nii et NSV Liidul õnnestus vallutada vaid väike osa Soomest.
Moskvas sõlmitud rahulepinguga pidi Soome loovutama Karjala maakitsuse koos Viiburiga, mitu saart ja Salla ala ning andma Hanko 30 aastaks rendile.
Nii Talvesõjas kui ka sellele järgnenud Jätkusõjas juhtis Soome vägesid Carl Gustaf Emil Mannerheim, kellelt läks käibele ka Talvesõja nimi.
Jätkusõda
25. juuni 1941 19. september 1944
Soome ajaloos loetakse seda Talvesõja jätkuks, sest Talvesõja lõpetanud Moskva rahulepet pidas Soome ebaõiglaseks ning Talvesõja ja Jätkusõja vahele jäänud aega nimetati Soomes vaherahuks.
Soomel õnnestus 1941. aasta augusti lõpuks tagasi vallutada Talvesõja lõpus Moskva rahuleppega NSV Liidule läinud alad. Algas kolm aastat kestnud kurnav positsioonisõda. 20. juunil 1944 oli Viiburi taas NSV Liidu käes.
NSV Liiduga sõlmitud vaherahu kohaselt taastati Talvesõja järel kokku lepitud piir.