Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2147673t1h59bd.jpg)
Kuidas sai blogiilmas alguse pulmakleidikampaania ehk kes on need naised,kelle veebipäevikuid loevadpäevast päeva sajad inimesed?
Dagmar, Marta ja Epp pole üksteist kunagi silmast silma näinud, kuid ometi on nad sõbrad. Blogisõbrad. Lisaks ühisele kirjutamishullusele seob neid hommikukohvi juurde käiv blogituur ning hulk tuttavaid ja võõraid, kes nende veebikodudest iga ilmaga läbi hüppavad.
Raha pulmakleidiks
Tere, mina olen Daki. Sa oled jõudnud minu digimina juurde. Ma olen päris kaua aega juba eksisteerinud ja ilmselt ma jään veel mõneks ajaks. /---/ Kirjutama siia oma öödest või hommikutest või teest või dekadentsist või muudest asjadest, mis parasjagu hingel.
daki.tahvel.info
Dagmar Lamp alias Daki alustas blogimisega kolm aastat tagasi vabariigi aastapäeva paiku. «Kõik algas sellest, et lugesin Tristan Priimäe artiklit blogide kohta. Pealegi olin just interneti koju saanud,» räägib homme 23. sünnipäeva tähistav Dagmar.
Veebipäevikus on päriselus ajakirjanikuametit pidav Dagmar tunnetest, sõpradest, suureks kasvamisest ja kooselu alustamisest kirjutades sageli end hingeni lahti riietanud. See ongi põhjus, miks tema netikodus päeva jooksul ligi 1500 korda klikitakse. «Kirjutan siiralt ja vahetult, hetkeemotsioonides,» ütleb Dagmar, «kuid mida rohkem on mul lugejaid, seda rohkem tekib hirm, et annan endast liiga palju inimestele, keda ma ei tunne.»
Blogija tunnistab, et ei tea kõiki oma lugejaid nägupidi. Neist umbes 40 ta aimab. «Minu päriselu ja blogielu on sedavõrd läbipõimunud, et pean sügavalt järele mõtlema, kas tunnen mõnd sõpra enne blogi, blogi kaudu või pärast blogi,» arutleb Dagmar. «Samas on blogi mulle ainuke aken internetti. Ma ei istu jutukates, väldin MSNi, ei viitsi käia Orkutis ega Rates. Vaid tööd teen netis.»
Blogimise vägi jõudis Dagmarini siis, kui ta kirjutas, et on kihlatud ja alati unistanud just temale tehtud pulmakleidist. Seepeale võtsid lugejad kätte ja alustasid ettevõtmist «Teeme Dakile pulmakingi». Blogist blogisse levinud üleskutsega kogunenud rahasumma antakse omanikule sõbrapäeval pidulikult üle. «Juba esimesel päeval sain aru, et see kasvab metsikuks,» naerab Dagmar.
Varem luges Dagmar teiste blogisid hommikukohvi kõrvale, nüüd aga teeb seda õhtuti, sest eelistab hommikuti pikemalt magada. Enda omasse teeb ta sissekandeid siis, kui puhkepausil arvuti ees võileiba sööb. Kui mõte on peas juba enne küps, kulub sissetoksimisele vaid paar minutit. «Blogimine ei võtagi aega, sest see on orgaaniline osa minu elust,» lisab neiu.
«Blogosfääris on sõbrad, sealt tulevad sõbrad, sinna lähevad sõbrad. Blogimine on eneseväljendamise viis, millele paberpäevikust võrdset ei ole,» tõmbab ta blogimisele joone alla. «Kui blogi on hästi kirjutatud, on see nagu järjejutt, mis kunagi otsa ei lõppe.»
3000 klikki päevas
Tere, meie oleme sõbrad Marta ja Potsataja Marta on tüdruk ja Potsataja on poiss see siin on meie ühine weebikodu kirjutame siia kõigest, millest tuleb tuju kirjutada endast ja muust, mis silma või kõrva riivab, hämmeldust tekitab või naeratuse näole toob
marta.wordpress.com
Üks Daki pulmakingikampaania algatajatest on 27-aastane riigiametnik Marta. Oma pärisnime pole ta nõus avaldama, sest soovib era- ja tööelu lahus hoida.
Tema veebipäeviku Minu Maailm loomisest on möödas kaks aastat. «Juhtus sedasi, et minu väga ammusest sõbrast sai minu elukaaslane just siis, kui Minu Maailm hakkas koguma lugejaid. Kõik juhtus lugejate silmade all. Mina olin nii armunud ja loomulikult mainisin teda pea igas postis. Tema kirjutas oma arvamusi kommentaaridesse. Me flirtisime blogis. Millalgi avaldas ta arvamust, et kui mina kirjutan temast, siis soovib tema kirjutada minust. Ta arvas, et isiklikku blogi pidada ei taha pole nii suur kirjamees. Nii sai ta endale konto minu blogis ja Minu Maailmast sai Meie Maailm. Kunagi hiljem kolisime kokku elama.»
Marta ei tea, kui palju inimesi tema postitusi iga päev loeb ja kes need inimesed on. Tema blogimootor näitab, et keskmiselt tehakse Meie Maailmas 3000 klikki päevas. «Paljud käivad mitu korda päevas või loevad mitut posti,» täpsustab ta.
Lugejate arv oli Martale oluline siis, kui 40 lugejast sai 80, 200, 300... «Nüüd on see arv muutunud pigem häirivalt suureks. Mõtlen sageli, kes need inimesed ometi on ja miks nad seda loevad. Minu täiesti tavalise ja keskpärase inimese mõtteid ja arvamusi.»
Osalt blogib Marta sellepärast, et tal on raske end inimestele avada. Blogis on lihtsam. «Selle asemel et ükskõik keda oma paha tujuga koormata, istun arvuti taha ja räägin blogisse. Kui tahan karjuda, teen seda läbi sõrmede.»
Marta ei salga, et on blogimisest sõltuvuses. «See on harjumus, mida püüan teadlikult piirata,» sõnab ta.
Hiljuti kirjutas Marta blogis oma terviserikkest ning sai vastuseks häid soove ja soovitusi kümnetelt inimestelt. «Täiesti võõrad inimesed toetasid mind. Lugesin neid kirju ja nutsin. Tol korral mõistsin esimest korda, et on inimesi, kelle jaoks ma polegi vaid tähed ekraanil.»
Töö tänu blogimisele
Ma ei mäletagi täpselt, millal ja kuidas hakkas see päevik muutuma blogiks. Või ajakirjanduseks. Ja ma ei oska siiani öelda, kas ma olen rahul selle eksperimendiga, kuhu ma aasta jooksul olen sattunud.
eppppp.tahvel.info
Ajakirjanik Epp Petrone (32) ütleb, et kui elu poleks teda üle Atlandi viinud, poleks ta tõenäoliselt veebipäevikuga alustanud. «Kuu aega varem hakkas minu abikaasa suurest Eesti-igatsusest blogi pidama, kuigi ta on ameeriklane,» räägib Epp. Teine inimene, kes teda bloginduse juurde viis, oli Epu hea tuttav Kaja Pino.
Marta ja Daki avastas Epp paar kuud hiljem, kui tekkis vajadus lugeda teisi blogijaid.
New Yorgist Tartusse kolides on Epul tekkinud kummaline identiteedinihe. Kui Ameerikas tundis ta end anonüümselt, siis nüüd tõmbab privaatsusele piirid. Näiteks pole ta kirjutanud, millises lasteaias käib tema laps. «Ma ei tea, kas see on eluterve või haige Ameerika paranoia, aga ma ei taha end kuni tänavanimeni ära anda,» ütleb Epp. «Teie näete minust kõike, aga äkki on mõnel kurjad silmad.»
Samas on Epul tunne, et nii palju, kui ta on endast andnud, on ta ka vastu saanud. Lisaks positiivsetele emotsioonidele ja allikatele-teemadele, mis ajakirjanikutöös kõrgelt hinnas, on Epu blogi külalised teda abistanud praktilise infoga. Lapsele lasteaiakoha leidmine ja korteri müümine on vaid mõned näited, mis on tulnud blogikontaktide kaudu. Tänu blogimisele sai ta isegi tööpakkumise. «Toimetan Avatud Eesti Fondi korraldatud blogi euroopa.wordpress.com, kus arutleme Euroopa teemade üle,» räägib Epp.
Jõulude paiku luges Epu blogi 10 000 inimest ööpäevas. «Isegi ajakirjal Favoriit, kus ma varem töötasin, oli väiksem tiraa,» mainib ta. «Mulle tundub, et minu blogi on üles paisutatud.»
Blogi peab Epp mitmel põhjusel. Esiteks loodab ta oma «roheliste» postitustega tekitada inimestes tilk tilga haaval loodussõbralikke eluviise ning teiseks võtavad tema mõtted blogides selgema vormi. «Täna käisin poes ja nägin, et meil ei müüda peale piima, munade ja leiva eriti Eesti kaupu. Pole kompotti ega teed, isegi puuvilju mitte. Mis on saanud meie marjadest? See on küsimus, mida tahaksin blogis esitada.»
Mullu esimesel aprillil tegi Epp väikese katse ja kirjutas, et lõpetab blogimise. Pärast mõtles terve päeva, et mis oleks, kui panekski punkti. Siis aga tuli kurbus sisse. «See oleks nagu kodu ära andmine,» leiab Epp. IaI
Naiste TOP 10
marta.wordpress.com
vasak.blogspot.com
daki.tahvel.info
tsura.blogspot.com
gea.tume.pri.ee
mutimoti.blogspot.com
eppppp.tahvel.info
urbaanika.blogspot.com
noiaelu.wordpress.com
kaja.ekstreem.ee
Allikas: Andris Reinman,
blog.tr.ee viimase kolme kuu andmete põhjal