Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2148145t1h0fb7.jpg)
Tere, kallid lugejad! Tahaksin mingis mõttes jätkata oma eelmist juttu, kus sai arutletud karma üle. Kuna Postimees on mulle mõtete ja elamuste teiega jagamiseks eraldanud kõigest 2000 tähemärki, jääb ruumi väheks ja tegelik iva tihti segaseks isegi mitte segaseks, vaid vaata et pealiskaudseks.
Mina teile kirjutades näen küll puude taga metsa, aga lugeja tihti vaid esimest rida puid. See on minu probleem, kui ma ei suuda oma mõtet teile piisavalt eredalt edastada. Või ma eksin ja tajun elu valesti, olen pinnapealne? Astun kellelegi kannale, taban närvi, raputan soola haavale?
Meie keskis on liialt pealiskaudsust ja üle jala suhtumist. Kui mu mõtted jäävad siin segaseks, tunnen ennast just ühe sellisena, sealt suurest «Tegelt on mul täiesti savi!» paadist. See muserdab mind, teeb närvi mustaks ega lase õhtuti uinuda.
Mulle ei meeldi, kui sõnad jäävad ainult sõnadeks või neid loobitakse mulje pärast. Sõnad ei ole vabad. Ma ei alahinda mitte kedagi ja usun, et inimesed on ilusad ja head. Kõik me ju soovime, et meiega käitutaks samamoodi, nagu meie käitume teistega. Kohe mitte ei taha sinna uuesti ronida, aga pean tunnistama, aina rohkem tõdema, et inimesed on õnnelikumad ja mitte head, vaid paremad, kui neile vassitakse.
Kui püüad päevast päeva olla inimeste vastu parem, delikaatsem, pühenduda, hoolida, siis istutakse sulle lihtsalt jõhkralt pähe. Selles «heas olekus» nähakse sinu nõrkust. On variant, et oled teistele sidrun, mis viimse piisani tühjaks pigistatakse, või ollakse kindlad, et küll sa mingi omakasu peale väljas oled. Ja tool tõmmatakse alt ära.
Kui oled hingepõhjani aus ja siiras, on kuri kohe kindlasti karjas. Kerge on olla lihtne igapäeva s***pea, käituda nagu mölakas, mitte midagi enamat oodata, hoida suu võimalikult kinni ja lahendada elulisi probleeme neist lihtsalt tankina üle sõites. Teha nägu, et kõik on OK, süüdistada kõike ja kõiki, ainult jumala eest mitte olukorra tõsidusega silmitsi seista. See teeb haiget, aga selline mõtlemine (state of mind) ja suhtumine paistab eriti popp olevat.
Nüüd küsin endalt: kes ma selline olen, et nagu kirikuõpetaja teile siin moraali pähe määrin? Olen räpane. Mitte mingi ingel. Tuhandeid kordi samasse ämbrisse astunud. Aga usun, et kui vähemalt üks inimene seda lugedes endasse vaatab ja tahab olla parem, on need mõtted ennast õigustanud. Mina tahan.