Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/08/30/14035950t1h423b.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2150713t1h0746.jpg)
Ilmselt peaks olema mattunud kõige sügavamale Mongooliasse, et mitte olla kuulnud, kuidas ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste töörühm IPCC andis paar nädalat tagasi välja uue raporti.
Aga võib-olla kuuldunuks isegi Mongoolia sügavustesse ajakirjanike õhku paisatud hirmsaid hoiatusi. Neist agooniahäältest saanuks välja sõeluda, et raporti kohaselt on globaalne soojenemine jubedam, kui oleme ette kujutanud, ja et peame kohe praegu vilkalt ja karmikäeliselt tegutsema.
Ja see olnuks väärinfo.
IPCC on teinud hea raporti ehk katse võtta kokku seda, mida teadlased üleilmsest soojenemisest teavad. Erinevalt George W. Bushi valitsusest, kes tabati teaduslike tõendite tähtsuse vähendamiselt, ütleb IPCC selgelt, et inimkond on suuresti vastutav planeedil viimasel ajal aset leidnud soojenemise eest.
Ja erinevalt endisest asepresidendist Al Goreist, kes on ringi rännanud ja hoiatanud, et meie linnad on peagi ookeani põhjas, hoidub raport tonte seinale maalimast.
Aga kogu meediakäras on kaduma läinud ebahuvitav fakt, et see raport pole tegelikult üldse hirmuäratavam kui eelmine, mis tehti aastal 2001. Kahes olulises küsimuses on tänavune isegi tagasihoidlikum.
Raport peegeldab seda, et 2001. aastast on teadlased muutunud kindlamaks, et inimesed vastutavad üleilmse soojenemise eest. Ülejäänus aga tekitas dokument suuresti déjà vu tunde. Hinnangud temperatuuri tõusule, sooja- ja külmalained on peaaegu identsed nendega, mida nägime kuue aasta eest.
Raport sisaldas siiski kaht üllatavat tõsiasja, mis jäid suuremas osas meediakajastustes mainimata. Esiteks on maailma teadlased teinud uusi arvutusi ja muutnud oma hinnanguid selle kohta, kui palju võib tõusta merepind.
1980. aastatel arvas Ameerika keskkonnakaitseagentuur, et ookeanipind tõuseb 2100. aastaks mitu meetrit. 1990. aastatel ootas IPCC samaks ajaks
67-sentimeetrist tõusu. Kuus aastat tagasi eeldati, et ookeanipind tõuseb 48,5 sentimeetrit praegusest. Selle aasta raportis räägitakse keskmiselt 38,5-sentimeetrisest tõusust.
See on eriti põnev, kuna põhimõtteliselt heidetakse kõrvale üks kõige piinavamatest stseenidest Al Gorei filmis «Ebamugav tõde».
Gore demonstreeris detailselt, kuidas merepinna 20-jalane (u kuuemeetrine) tõus uputaks suurema osa Floridast, Shanghaist ja Hollandist. IPCC raport teeb selgeks, et liialdustel sellisel skaalal ei ole midagi pistmist teadusega kuigi need selgelt hirmutasid inimesi ja toovad ehk Goreile Oscari.
Raport paljastas Gorei stsenaariumi veel ühe ebatõenäolise osa: globaalne soojenemine suudaks blokeerida Golfi hoovuse ja muudaks Euroopa seetõttu uueks Siberiks.
IPCC ütleb meile lihtsalt ja napisõnaliselt, et seda stsenaariumi, mida näitlikustab elavalt ka Hollywoodi film «Päev pärast homset», peetakse «väga ebatõenäoliseks». Enamgi, isegi kui Golfi hoovus sel sajandil nõrgeneks, oleks see hea, sest kokkuvõttes tähendaks see väiksemat soojenemist maapinnal.
Aga miks on meile jäänud kliimatöörühma raportist hoopis teistsugune mulje? IPCC on statuudi kohaselt poliitiliselt neutraalne peaks meile edastama ainult fakte ja jätma ülejäänu poliitikutele ja inimestele, kes neid valivad. Seepärast ongi raport ettevaatlik ja mõistlik dokument.
Ent teadlased ja ajakirjanikud, kes tegutsevad raporti ja avalikkuse vahendajatena, on tegevad ka kasvuhoonegaaside vastases aktiivses võitluses.
Kutsudes inimesi mujal üles «kohe ja tõsiselt süsihappegaasi õhku paiskamist vähendama», teatas IPCC direktor lausa, et loodab raportiga «okeerida inimesi ja valitsusi ja sundida neid tõsisemalt tegutsema asuma».
On sobimatu, et nii tähtsas ja apoliitilises rollis tegeleb keegi lihtsakoelise poliitilise kihutustööga. Kujutage ette, et CIA direktor ütleks pärast Iraani situatsioonile uue hinnangu andmist: «Loodan, et see raport okeerib inimesi ja valitsusi ning sunnib neid tõsisemalt tegutsema.»
Kliimamuutus on tõeline ja tõsine probleem. Aga hiljutise meediahulluse probleem on, et osa inimesi tundub uskuvat, et ühestki uuest raportist või arengust ei piisa, kui see ei paljasta tõsisemaid tagajärgi ja veel hirmutavamaid hädasid, kui inimkond senini on ette kujutanud.
Meediahullusel on vähe teaduslikke põhjendusi või pole neid üldse. Üks Inglismaa kõige edumeelsemaid kliimateadlasi Mike Hulme on öelnud: «Peame sügavalt sisse hingama ja pausi tegema.»
Ookeanipinna 38,5-sentimeetrine kerkimine on probleem, aga see ei hävita kogu tsivilisatsiooni. Eelmisel sajandil tõusis merepind poole sellest, ilma et suurem osa meist oleks märganud.
ÜRO ütleb meile, et me ei saa suurt midagi teha, mõjutamaks kliimamuutusi enne 2030. aastat. Nii et peame küsima raske küsimuse: kas meil oleks parem kõigepealt muule keskenduda aidata inimestel oma elu parandada, et nad maailma väljakutsetega paremini toime tuleksid?
Kui Nobeli preemia laureaatidest majandusteadlased kaalusid hiljutises projektis Kopenhaageni Konsensus, kuidas maailma kõige paremini aidata, leidsid nad, et võitlemine HIVi/aidsi, malaaria, toidupuuduse ja kaubandustõketega peaks kõik olema järjekorras enne, kui pühendume dramaatilistele sammudele kliimamuutuste vastu.
Samal ajal kui maailm on kasvuhoonegaaside pärast hullumas, on kerge unustada, et planeedi heaks tegutsemiseks on teisi ja paremaid võimalusi.
Head otsused tehakse pärast põhjalikku arupidamist. IPCC raport tõestab seda. Aga karjuv kakofoonia, mis on raportit saatnud, ei aita.
Bjørn Lomborg on maailma põhiprobleemidele majanduslikult põhjendatud lahendusi otsinud projekti Kopenhaageni Konsensus organiseerija ning Copenhagen Business Schooli erakorraline professor. Lomborg on raamatu «Kuidas kulutada 50 miljardit, et muuta maailm paremaks» toimetaja ning maailmas palju vastakaid reaktsioone ja isegi faktide võltsimise süüdistusi tekitanud teose «Skeptiline ökoloog» autor.
Copyright: Project Syndicate, 2007. www.project-syndicate.org
Kliimaraport
2. veebruaril avalikustas valitsustevaheline kliimamuutuste töörühm (IPCC) Pariisis tänavuse raporti esimese osa.
Raport kinnitas, et inimtegevus, õhku paisatud kasvuhoonegaasid, on väga tõenäoliselt vastutav suurema osa viimastel kümnenditel maakera tabanud soojenemise eest. Sõnapaar «väga tõenäoliselt» tähendab, et teadlased on selles 90 protsenti kindlad.
Keskmine temperatuur tõuseb sajandi lõpuks ilmselt 1,84oC.
Merepind võib tõusta 2843 cm.
Sajandi teiseks pooleks kaob enam kui 60-protsendilise tõenäosusega suvine jääkate arktilistel aladel.
Enam kui 90-protsendilise tõenäosusega tihenevad kuumalained.
Enam kui 60-protsendilise tõenäosusega suurendab ilmastiku muutumine troopiliste tormide hulka.
Kui kasvuhoonegaaside õhku paiskamine jätkub endises tempos, põhjustab see ka edaspidi soojenemist ja ülemaailmse ilmastiku muutusi, mis oleksid suuremad kui need, mida täheldati 20. sajandil.
Allikas: IPCC/BBC
Kahte sorti tõde
Sirje Keevallik
Eesti Mereakadeemia meteoroloogiaprofessor
Taani politoloog Bjørn Lomborg on tuntud vastuvoolu-ujuja. Mõni aeg tagasi lõi laineid tema raamat «Skeptiline ökoloog», milles ta avaldas kahtlust paljude pahade tulevikuprognooside suhtes. Nagu toona, on ka nüüd tema arvamusloos tõetera sees.
IPCC neljas kliimamuutuste hindamise raport on pikk tõsiteaduslik kirjeldus sellest, mida hetkel teatakse kliimat kujundatavatest faktoritest, pikaajaliste mõõtmisandmete analüüsist ja kliima modelleerimisest.
Aga elu näitab, et ühest ja samast kiretust aruandest saab teha poliitikute jaoks üsna erinevaid kokkuvõtteid.
Nii eksisteeribki ametliku, riikide esindajate läbi arutatud ja 2. veebruaril Pariisis esitatud kokkuvõtte kõrval ka mitteametlik dokument, mille on koostanud sõltumatud teadlased Kanada Fraseri Instituudis.
Ametlik versioon väidab, et keskmise globaaltemperatuuri kasv alates 20. sajandi keskpaigast on väga tõenäoliselt tingitud antropogeensete kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kasvust.
Alternatiivne dokument aga ütleb, et inimtegevuse mõju tuleviku kliimale on osaliselt ennustamatu ning seda määramatust ei saa kõrvaldada ei loodusteaduse põhiprintsiipide, statistiliste hüpoteeside ega modelleerimise abil.
Paneme tähele, et mõlemad dokumendid räägivad õigust, ainult et üks paneb rõhu sellele, mida oletatakse, teine sellele, milles kaheldakse.
Kui juba sama teksti alusel asjatundjate koostatud kokkuvõtted erinevad, siis pole ime, et veelgi rohkem erinevad poliitikute ja ajakirjanike ümberjutustused sellest, mis nad neist kokkuvõtetest on lugenud.