Tanel Tammet: Asjade õnn
17. veebruar 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Unustagem enesepettus: asjade saamine teeb õnnelikuks. Värske õnnetunne aja jooksul möödub, aga niimoodi on see õnnega alati. Iseenesest ei ole eriti tähtis, kas endale saadud asi on tegelikult vajalik: ei oska ju keegi öelda, mida ta päriselt vajab.
Asjade õnnestaval toimel peab olema mingi põhjus. Evolutsiooni vaatepunktist saab põhjus olla ainult sedalaadi, et asjade üle rõõmu tundvatel inimestel on evolutsiooniline eelis nende ees, kes asjadest rõõmu ei tunne. Teisisõnu, asju armastav indiviid saab rohkem järglasi kui asjade suhtes ükskõikne.
Inimesed ei ole arenenud üksi uitajateks. Varasest ahviajast alates oleme paadunud karjaloomad. Kogu meie kaasaegne ühiskond on väga suur ja keerukas kari, justkui hulkrakne elukas, mis põhiliselt koosnebki ainuraksete rollis olevatest inimestest. Kultuuri evolutsioon on toimunud konkurentsis erinevate ühiskondade vahel: alles jäid efektiivsemad, kiiremad, levimisvõimelisemad ühiskonnad.
Inimeste eelistusi ja õnnetundeid ei tasu mõtestada mitte üksikindiviidi, vaid sellesama suure ühiskondliku looma tasemel. Hirmus mõelda, aga inimesed tegutsevad, mõtlevad ja tunnevad niimoodi, nagu on kasulik nende ühiskonnale. Oma sisemiselt ehituselt oleme ühiskonna kuulekad rakud: tunnid teleka ees programmeerivad meie väärtusi, ülimaks tegutsemissihiks on naabrite, sõprade ja kolleegide lugupidamise ärateenimine koos nö moraalse rahuldustundega. Väärtusetuse, kasutuse tunne on peamine enesetappude allikas.
Ühiskond vajab oma liikmetelt eeskätt rohkem ja efektiivsemat tööd. Inimestest rakkude heaolu, õnn või masendus ei ole ühiskondlikule loomale olulised, tähtis on konkurents teiste ühiskondadega. Sestap avaldab ümbruskond inimesele lakkamatut survet rohkem tööd teha. Emotsioonid, näiteks õnnetunne, on selle surve üks efektiivsemaid vahendajaid.
Kes muutub asju saades õnnelikumaks, teeb asjade saamise nimel rohkem tööd. See ongi meie õnnetunde peamine sisu ja eesmärk: olla manipuleeritud rohkem pingutama. Kas vajame neid asju või ei, polegi eriti oluline. Raha kogumine pangakontole on sama hea eesmärk kui asjade ostmine: ikkagi on vaja rohkem ja targemini tööd teha. Kokkuvõttes võidab sellest ühiskond, mitte tingimata inimene ise.
Töö-ühiskond, kus inimesed on paremini organiseerunud ja pingutavad rohkem, toodab suuremal hulgal toitu, tööriistu, teadmisi ja relvi, kui mõnu-ühiskond, mille liikmed eelistavad puhkust ja meeldivat äraolemist. Varem või hiljem neelatakse mõnu-ühiskonna liikmed töö-ühiskonda. Aborigeen võtab valge mehe asjad ja kombed esimesel võimalusel üle. Natuke veel, ja aborigeen on tugevama ühiskonna poolt ära seeditud, tema kultuur ja ühiskond kaob.
Pikas perspektiivis jäävad alles ainult keeruka organisatsiooniga töö-ühiskonnad. Sellises ühiskonnas ei pruugi inimesel väga mõnus olla: indiviidi heaolu pole lihtsalt evolutsiooniline eesmärk. Nagu üksikutel ajurakkudel pole mõistust, nii ei pea ka inimesed eriti targad olema. Mida neilt oodatakse, on neuroni kombel suhtlemine teiste inimestega: sõnumite vastuvõtt, töötlemine ja edasiandmine. Inimese nõutavaim oskus arenenud ühiskonnas on kommunikatsioonivõime.
Peale inimeste sisaldab kultuur veel märkimisväärse hulga asju: kirvest arvutini. Nende asjadeta kaasaegne ühiskond lihtsalt ei funktsioneeri. Kõik, mida teame, on asjadesse kirja pandud.
Tsivilisatsiooni areng on liikunud üha keerukamate asjade suunas: ühiskond on juba ammu sümbioos aktiivsetest, keerukatest inimene-rakkudest ja lihtsamatest, massilistest asi-rakkudest. Arvutite kiire areng viib meid pidevalt ja paratamatult suunas, kus asjade osatähtsus inimese-asja sümbiootilises kultuuriorganismis aina kasvab.
Arvutid ja internetiruuterid on infot töötlevad, neuronitaolised asjad: praegu veel inimesest palju lihtsamad, see-eest muudame neid aasta-aastalt üha keerukamaks, samas ise põlvkonnast põlvkonda aeglaselt rumalamateks muutudes.
Asjad on väga õrnad. Õues vihma, tuule ja külma käes lähevad nad kiiresti rikki või lagunevad lihtsalt ära. Arenenud, asjaderikas ühiskond vajab olemasoluks suuri maju, mis hoiaks ja kaitseks asju: raamatuid, vokke, pastakaid, arvuteid. Pole ime, et tehnoloogiline tsivilisatsioon arenes edukamalt põhja pool, kus inimesed olid sunnitud korralikke majasid ehitama: Aafrika väikesed hütid ei mahuta eriti palju asju, õue pandud kraam laguneb.
Asjade õnn on ühiskonna õnn. Kas ühiskonna õnn on inimeste õnn, ei oska vist keegi öelda.