Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2158507t1h5c11.jpg)
USA kirjaniku Thomas Harrise tegelane dr Hannibal Lecter on antikangelane, kes on ühtaegu nii õilis kui loomalikult metsik. Ta on sarimõrvarist inimsööja, kes võitleb kurjusega kurjuse vastu. Või nagu Lecter seda oma kuulsaima kehastaja, Sir Anthony Hopkinsi suu läbi on öelnud: «Kui niikuinii sööma peab, siis miks mitte süüa pahasid?».
Idee kirjutada külmaverelisest mõrvarist tekkis Harrisel 1960.1970. aastatel, kui ta töötas kriminaalreporterina uudisteagentuuris AP. Hannibal Lecteri eeskujuks said kuulsad kannibalistlikud mõrvarid Albert Fish, Issei Sagawa ja Pietro Pacciani. Enne teose kallale asumist uuris ajakirjanik põhjalikult nende elulugu ja motiive, olles sage külaline näiteks Pacciani kohtuistungeil.
Esimest korda said lugejad selle üliintelligentse ja verejanulise tegelasega tutvuda 1981. aastal ilmunud raamatus «Punane draakon» (Red Dragon). Harris kirjutab selles, et «psühhiaatrid ei oska Lecterile diagnoosi panna, kuna psühhiaatria käsiraamatutest lihtsalt puudub ühine termin selle kohta, mida Hannibal-kannibal kehastab».
Selles teoses uurib FBI agent Will Graham nn Hambahaldja-juhtumit. Selle lahendamiseks küsib ta nõu sarimõrvar Lecterilt, avastades ühtlasi, et intelligentne inimsööja pole lihtsalt üksikvangistuses elav masinlik tapja, vaid midagi veel enamat, veel ohtlikum.
Juba esimeses raamatus toob Harris esile Lecteri tugevamad jooned täieliku tundetuse, kontrolli emotsioonide üle, ülima intelligentsuse, deduktiivse mõtlemise ja külmaverelisuse.
«Punasest draakonist» eksisteerib kaks filmiversiooni. Esimene valmis 1986. aastal pealkirjaga «Manhunter». Lecterit ei kehastanud selles mitte Sir Anthony Hopkins, vaid Brian Cox. FBI agendi Will Grahami osas oli praegu «C.S.I.: kriminalistidest» tuntud William Petersen. 2002 lavastas Brett Ratner selle uuesti, siis juba originaalpealkirja all. Lecteri rollis loomulikult Hopkins.
Edasi arendas Harris Lecterit 1988. aastal ilmunud teoses «Voonakeste vaikimine» (The Silence Of The Lambs). Kriitikute arvates on see teos Hannibali-saaga parim, sest selles joonistub kannibali tegelaskuju terviklikult välja.
Kirjanik laseb Hannibali-kannibali ja temalt abi paluma tulnud FBI agendi Clarice Starlingi vahel tekkida pseudoseksuaalsel pingel. Lecter paljastab endast mõndagi, kuid ikka veel mitte kõike. Vastutasuks jagatavale infole soovib endine psühhiaater teada värvikaid seiku agendi minevikust, eriti lapsepõlvest. Või nagu Lecter ise seda mõjuva ladinakeelse väljendiga quid pro quo väljendab.
FBI agendil Clarice Starlingul on eetilisi ja moraalseid hoiakuid, mida ta Lecteriga jagab, kuid praktikas on ta nende kehtestamise vastu. Lecter tunnetab oma üleolekut, kuid midagi Starlingi juures meenutab talle ka vara surnud õde Mishat. Sellest piisab, et nende vahel tekiks nähtamatu side.
1991. aastal valmis «Voonakeste vaikimisest» film, reissööriks Jonathan Demme, esimest korda astus Lecterina vaatajate ette Anthony Hopkins. Etteaste oli nii võimas, et ta tunnistati kohe Oscari vääriliseks. Ka Jodie Foster tegi Clarice Starlingina meeldejääva rolli, pälvides samuti Oscari.
Seda filmi peetakse Lecteri-seeriast parimaks. Hopkins on kunagi öelnud, et Lecteri rolliks valmistudes vaatas ta Stanley Kubricki klassikaks kujunenud linateost «2001: kosmoseodüsseia». Nimelt andnud talle tegelaskuju interpreteerimiseks idee kuritahtlik arvuti HAL 9000. «Sain aru, et Lecter peab olema rahulik ja vaoshoitud,» väljendus ta toona.
Möödus veel 11 aastat, enne kui Harris Lecteri uuesti lugejateni tõi. 1999. aastal ilmunud «Hannibalis» näitab kirjanik kangelase romantilisemat poolt. Härrasmehest kannibal on vangist pääsenud ja elab Firenzes dr Felli nime all. Siiski, FBI on kannul ja üks Hannibali ellujäänud ohvreist, lapsepilastaja Mason Verger paneb Lecteri tabajale välja suure preemia.
Siin on ka kõrgemat kokakunsti, mida valdab ainult Lecter inimaju praadimist ja söömist. Kannibal teeb seda elegantselt ja liialdusteta, pakkudes seda «delikatessi» ka oma romantilise kiindumuse objektiks olevale Starlingile.
Eriti romantiliseks kujuneb teose lõpp, kus paar põgeneb Argentinasse, Buenos Airesesse ja alustab uut elu. Selles teoses on ka viiteid Lecteri varasemale elule. Arvata võib, et juba «Hannibali» kirjutamise ajal mõlkus Harrisel meeles kompleksi põhjuste paljastamine.
2001. aastal lavastas Ridley Scott «Hannibali» põhjal filmi. Loomulikult oli Lecter jällegi Anthony Hopkins, kuid Clarice Starlingi osas astus seekord üles Julianne Moore pärast Jodie Foster keeldumist.
Detsembris paljastas Harris teoses «Hannibal Rising» viimased saladused, sh selle, kuidas Lecteri kannibalism alguse sai. Aasta alul jõudis kinoekraanidele ka selle põhjal valminud «Hannibal: koletise sünd», mille stsenaariumi kirjutas Harris ise.
Mõistetavatel põhjustel ei näe me selles Anthony Hopkinsit, noort Lecterit kehastab prantsuse näitleja Gaspard Ulliel.
Harris ei tee süvapsühholoogilist analüüsi, kuid annab Lecteri käitumise mõistmiseks juhtnööre. Nagu selgub, ulatuvad Leedu aadelkonda kuulunud tulevase kannibali gurmaanluse juured aastasse 1944, mil sakslaste käsilased ta armastatud õe Misha ära söövad. Alles hiljem saab ta teada, et õest keedetud suppi söödeti sisse ka talle.
Lecter pääseb eluga, kuid seda maitset ei suuda ta unustada. Väike Lecter «sureb» ja asemele astub kättemaksja. Tema motoks saab, et kättemaksu tuleb serveerida külmalt. Toores kiskjalikkus ei erista Lecterit enam tema õudusunenägude põhjustajatest. Portree siniverelisest inimsööjast-härrasmehest on valmis. Ring on täis.
Hannibali-raamatud eesti keeles
«Voonakeste vaikimine» (1995, Katherine)
«Hannibal» (2000, Ersen)
«Punane draakon» (Tänapäev, 2003)