Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Armastus revolutsiooni varjus Under ja Tuglas aastal 1917

Marie Under FOTO: kirjandusmuuseum

1917. aastal mattub Eestisse naasnud Tuglas erootiliste suhete võrku ja tema revolutsioonilist energiat hakatakse maandama armastuses, kirjutab Jaan Undusk.

Veebruarirevolutsiooni tulemusel sai Soome 7. märtsil 1917 (vkj) tagasi oma autonoomia suurvürstiriigina ning 16. märtsil sõitis Friedebert Tuglas üle pika aja rongiga seaduslikult Helsingist Petrogradi. See tähendas peaaegu 11 aastat kestnud pagulaspõlve lõppu. Sama teed pidi läbi Soome saabus Petrogradi ka teisi kaua äraolnud pagulassotsialiste, aprilli algul Plehhanov, mai algul Trotski.

3. aprillil sõitis Soome vaksalisse sisse Lenin, kes oli viimased 10 aastat elanud Lääne-Euroopas ja seal eraklikuks utopistlikuks sotsialistiks kujunenud, nagu väitis Petrogradi eestlaste leht Pealinna Teataja, lõpetades oma reportaaži lausega: «Missuguse osa ta lähemal ajal etendama hakkab, on raske öelda». Aga Lenin alustas oma uue osaga sealsamas Soome vaksalis, teatades, et Venemaa eesmärk ei ole mitte vabariik, vaid üleminek proletariaadi diktatuurile. See tähendas nn permanentse revolutsiooni teooria ellurakendamist.

Nõnda algas pagulassotsialistide eestvõttel kommunistlikuks riigipöördeks valmistumine.Eestlaskond oli neil päevil üks Vene pealinna peategelasi: 26. märtsil marssis 40 000 eestlast 30 pasunakoori saatel läbi linna, et anda Ajutisele Valitsusele märku Eesti autonoomiapüüdlustest. Juba 19. märtsil oli korraldatud hiidkoosolek, kus 4000 kuulaja ees võtsid sõna Karl Ast-Rumor, Jaan Tõnisson, Jüri Vilms jt. Sotsialistist sõber Ast vedas publiku ette ka Tuglase, keda rahvas «tormiliselt» tervitas.

Tuglasel oli poliitilise pagulasena olnud suu aastaid seotud, kuid revolutsiooniline Petrograd äratas temas taas kihutuskõneleja. Tema eelmine kõnevoor 1905. aasta talvel oli lõppenud vangla ja pagulusega. Rapla tüdrukud õmblesid endale tollal veel tükk aega punaseid pluuse ja kandsid valgeid tärgeldatud mansette – nii oli riietunud Tuglas. Nüüd näis kõik uuesti pihta hakkavat.

Tuglas jätkas oraatorina Eestis, kuhu ta mõne päeva pärast siirdus. 6. mail kandis ta «Estonia» teatrisaalis hiilgava eduga ette oma programmkõne «Revolutsioon ja kirjandus». Kõne poliitilisest osast levis trotskistlikku maailmarevolutsiooni vaimu ja permanentse revolutsiooni teooriat.

Tuglas deklareeris, et «Vene revolutsioon peab äratama terve revolutsioonide rea kogu maailmas», Saksamaal, Prantsusmaal ja Inglismaal, ning veenis kuulajaid revolutsioonilise vägivalla paratamatuses: «Tunnustagem, et pole «seaduslikku», «mõistlikku» ja «elutarka» revolutsiooni, vaid on hiigla-vulkaanilised plahvatused, marulised hood ja tormilised rebenemised ...». Ka Trotski seisukoht oli olnud, et proletaarne üritus saab võita vaid juhul, kui süttib tulekahju kogu maailmas, teiste sõnadega – kui Vene revolutsioon läheb üle kogu Euroopa proletariaadi revolutsiooniks. Lenin seevastu töötas välja «teooria» sotsialismi võidu võimalikkusest ainult ühel maal. Selle ta ka realiseeris. Ja see päästis esialgu Eesti, nii nagu mõnegi teise riigi.

On tähelepanuväärne, et päev pärast Tuglase lahkumist Petrogradist oli Pealinna Teataja avaldanud allkirjata manifesti «Permanentline revolutsion», kus öeldakse, et «revolutsion ei ole mitte lokaliseritud Venemaa rajadesse, vaid veereb punase vankrina üle Europa pinna». Tuglase stiil pole tajutav, aga mõtted on samad.

Järgmisel päeval pärast «Estoniat» toimus bankett Tuglase ja teise pagulaskirjaniku, Eduard Vilde auks Harjumäel, mis küttis meeled veel enam üles. Tuglas oli neil päevil roosidesse mattunud, ta esines erinevates kohtades, sealhulgas taas «Estonias». Kohe seejärel asutati mai keskel krüsanteemiline Siuru sõpruskond ning käidi esimesed kümme päeva mööda Tallinna käsikäes nagu vennad-õed. 1917. aasta suvi oli meie kravattides ja korsettides lillelaste aeg.

Ent pangem tähele ka seda: maailmarevolutsiooni ideest vaimustunud maailmamees Tuglas «kodustatakse» kodus kiiresti. Tema revolutsioonilise vägivalla energiat hakatakse maandama armastuses ja ülendama kultuuris, poliitiline idealism suunatakse esteetilisse ja erootilisse tunglemisse. On imekspandav, milline galantne tegevus paelub eesti boheemkonda ajal, kui 300 kilomeetrit eemal küpseb enamlaste võimuhaaramine. Maailmarevolutsiooni jutlustav mees mattub erootiliste suhete võrku.

Õieti olid ju kõik daamid varasemast tuntud, aga vabaduse uus dimensioon andis hingele teised tiivad. Või nagu seda järgmisel kuumal priiuse-suvel 1988 öeldi: vabadus pani hormoonid möllama. Aprillikuises Tartus algab armusuhe noorukese Emma Elisabet Oinase ehk tulevase naise Eloga. Sessamas aprillis hakkab Tuglast armastuskirjadega pommitama Marie Heiberg, kellel Tuglas oli 1906 aidanud luuletajaks saada.

Mai algul jõuab Tuglas oma revolutsioonilise kõne «Estonias» vaevalt ära pidada, kui saabub kirjatäht Marie Underilt: «Tänu tulemast!» See on kui stardipauk ühele eesti kirjanduse kõige kuumematest armusprintidest.

Tuglase külgetõmbes oli tollal mingit ürgset väge. Euroopa ja Eesti vaimsete kõrguste vahe tekitas ahvatleva pinge. See

laeng oli Tuglasel toona keres, hiljem, Eestiga kohanedes, nagu Heiberg talle pisut õelalt kirjutas, Tuglase magnet kadus. Kohtumine kaugelt tulnud võõraga olevat naise alateadvuse arhetüüpe, mis vabastavat ihu ja hinge tavapäraste pitsituste kütkest. «Mehega merelt» ühte heita ei ole patt, vaid loodusõigus. Selsamal psühholoogial põhines orientaalne templiprostitutsioon: enne kui elada kokku püsiva kaaslasega, oli kohustus olla jumala tööriist, andes end templis kaugelt tulnud võõrale.

Tuglas astus Eestisse tulles otsekui Aphrodite templisse. Olgu see kujundi korras öeldud. Aga kujund ei iseloomusta mitte niivõrd Tuglase, kuivõrd naiste enesetunnet temaga kohtudes. Nii nagu Under seda hiljem luuletuses «Sääl tuli Tuglas ...» (1936) meenutas:

Sa tulid nagu tuulemaand,

just nagu teiselt tähelt,

kus imedest Sa osa saand,

kus sortsidega räheld.

[---]

Sa tulid lõunast, pruun kui maur,

Su jutustuste kõlast

veel kees maailma lõpu aur ...

Tuglas ei olnud viimasel kolmel aastal küll Vene impeeriumi piirest välja saanud, risteldes salaja Soome, Peterburi ja Eesti vahet. Kojugi ei tulnud ta mitte lõunast, vaid põhjast. Aga Underi luuletus ei kajasta fakte, vaid arhetüüpi. Tuglasel oli Pariisi nägu peas, Andaluusia lõhn juustes ja maailmalõpu sõnad suul, ta oli eksootiline «mees mujalt», kes oli aastaid seigelnud vabamalt kui ükski teine eesti kirjanik Euroopa kultuuri koldeis.

Underi ja Tuglase 1917. aasta armupalaviku avalikkuse ette toomine oli meie eelmise aasta väike kirjanduslik sensatsioon. Kenas kodanlikus rüüs andis Rutt Hinrikus välja mõlema asjaosalise kirjad aastaist 1917–1971, mis kadusid letilt niisama ruttu kui August Eelmäe viis aastat varem trükki toimetatud suur ja soliidne Elo ja Friedebert Tuglase «Kirjad teineteisele 1917–1947». Mõlemad kirjavahetused saavad alguse 1917. aasta aprillis-mais, ent on mõnes mõttes väga erinevad. Tuglaste kirjad on abielupaar ise trükiks ette valmistanud, suur osa Elo kirju on puudu, säilinud kirjades on kärpeid. See on nii-öelda avalikuks tarbimiseks mõeldud armastuse lugu, kultuurilooliselt kahtlemata rikas.

Underi kirjad Tuglasele seisid aga pikka aega Nõmme kodus tapeedi vahel ning pärast Tuglase surma Kirjandusmuuseumi hoidlas lauakatte all, olemata isegi kataloogi kantud. Otsustati ära oodata ka Underi tütarde surm. See kirjavahetus ei paku midagi diskrediteerivat peale armastuse. Ta ei ole mõeldud avalikuks tarbimiseks. Ta ei räägi oma põhiosas töödest ja tegemistest, vaid sellest, et üks osapool tahaks teisega ihuliselt ühte heita, aga ei suuda seda sündsalt väljendada. Tulemuseks on palju kirglikku mõistuütlemist ja kirjanduslikku rollimängu, mis vormub kõige riskantsematel hetkedel tekstiks, kus ei ole enam võimalik vahet teha ilukirjandusel ja intiimkirjal.

Esimesed kaks Underi saadetud kirja olid luuletused pealkirjaga «Friedebert Tuglas’elle». Need on meelelised aiaidüllid, milles kutsung «Sind armastan!» kaigub «mustalokilisele printsile», keda «armuõhinatest aetuna» oodatakse «opaalitaeva all», kus paljas ihu seguneb õite ja marjakobaratega («kui roosid ulatan ... ta suudlustelle oma suu ja rinna»). Ma kujutan ette, kuidas Tuglas neid kirju saades neelatas. Heibergi õhkamised mõjusid selle kõrval algeliselt.

Under kirjutas nagu küps, ihurõõme nautida oskav naine, kes teadis, mida tahab ja mille eest vastutada suudab. Tema kirjades kõneleb rahulik, ergas, aval erootiline iha. Sellega oli põhimõtteliselt kõik öeldud. Ei olnud enam vaja ei kuramaaži ega vägitükke daami heakskiidu ärateenimisel. Ma usun, et Tuglas tajus Underi tekstide hetäärlikku otsekohesust ning see oli talle esmane kogemus. Ta suhtus sellesse väga isiklikult.

Tekstide ainsast kaitsefiltrist, luuletuse vormist, luges «mustalokiline prints» kergesti läbi, võttes seda kui paratamatust – nii nagu on paratamatu rõivas daami ihul. Under nimetabki Tuglast järgmistes kirjades printsiks ja see on valituse märk. Under ise oli printsess kõigile, aga printsiks sai ainult üks.Kogu 1917. aasta peab Tuglas paralleelset kirjavahetust nii Elo kui ka Underiga ning seda on talle ette heidetud kui kahepaiksust. Kuid tegu on erinevate kogemusväljadega.

Esimeses kirjavahetuses katsetatakse abielu, teises armastust. Esimeses seilatakse südamlikult ühiselusadama poole. Teises annab Under lihtsalt mõista, et ta on armusuhteks valmis. Tema mees ja laste isa on just minema kõndinud, andunud austaja Artur Adson ei ole vist üleliia sarmikas. Järgmine samm jääks Tuglase teha, aga Tuglas kardab rikkuda oma vahekorda fantaasiaga. Tema loomuses ei seostu kirjandus ja seksuaalsus nii ladusalt nagu Underil, pigem on tegu võistlevate tungidega. Ta peab Underiga kirjavahetust ülepingutatult kõrges stiilis, küsides luba kirju saata, kõneldes oma haiglusest. «Palavik, palavik, palavik!» Ka Under on «haige armastusest», ent märksa rõõmsamal moel.

Oluliseks motiiviks kujuneb manuaalne erootika, sõrmede suudlemine, pihkude hellitamine. Siurutsemise hoos on Under vigastanud (küünistanud?) Tuglase vasemat kätt, sellel on armid, mida Under nimetab meeleheitliku helluse märkideks. Ta ei taha, et need kaoksid, sest armid mehe ihul on tema armu jälg. Tuglas esineb kui õrnuke, unetu, morbiidsusse kalduv prints. Hüsteeriadiskurss näikse kuuluvat veel meheliku armuhaiguse juurde.

Juulis võtab Tuglas end kokku ja veedab kolm nädalat koos Underi ja tema lastega Kehra lähedal. Seal jõutakse vist suudlusteni, mis jäävad ainsamaiks elus. Seejärel mängitakse halbade näitlejatena seltskonna ees võõrdumust, kuid mängul on tagasimõju. Tuglas ruttab Elo juurde, kes õpib tüdrukuliku innuga klaverit ja prantsuse keelt ning on pigem kamraad kui naine.

Tavaliste kirjade kõrval saadab Under Tuglasele kokku

6 luuletust, millest kolm ilmub esikkogus «Sonetid» (1917) ja kolm «Sinises purjes» (1918). Saata teineteisele oma teoseid on kirjanike vana komme ning loomulikult pidi Tuglas arvestama sellega, et ka Underi läkitatud luule ei jää peitu kirjavahetusse. Kui aga tolle esikkogu 25. septembri Siuru õhtuks välja tuleb, näib funktsioonide järsk muutus isikute- ja tekstidevahelistes suhetes Tuglast ometi rabavat. Ta oli tuntud kirjanikuna olnud kirjavahetuses avalikkusele peaaegu tundmatu daamiga, aga nüüd oli ta seda üleöö kuulsa poetessiga.

Veelgi enam: luuletused, mida see tundmatu daam talle oli saatnud, eeskätt Tuglase lemmiksonett «Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda», olid nüüd kõigi omad. Kogu oma kirjanduslikule kogemusele vaatamata oli Tuglas neid võtnud kui väga isiklikke, salajasi asju, see selgub tema kirjadest. Ja ühtlasi nägi ta, et see tundmatu daam oli kirjutanud veel kümneid armuluuletusi, mis polnud üldse seotud tema, Tuglase, isikuga, ja et tema, Tuglas, oli olnud vaid üks impulsse lainetavas luulevoos. Alguses oli olnud Underi luule ja alles siis tuli Tuglas.

See Underi kui luuletaja sõltumatus lööb leegi esiotsa vaid kirkamaks. Tuglas, kirjanduse preester, saadab hardusega teele oma esimese sinavormis kirja, nagu võrdselt võrdsele. Ei kasutata kõnetussõnana enam ei printsi ega printsessi, ei nimesidki, jääb vaid – Sina.

Tuglas tahaks seda oma erilise andumuse märgiks isegi väikselt kirjutada: «Armas, anna andeks, et kirjutan «Sina», vähemalt ses kirjas. Isegi selle sõna kirjutaksin veel õieti väikeste tähtedega, kõige intiimi ja õrna mälestuseks». Under on ekstaasis, käes on armastuse tähetund. «Sina! Olen joobnud, olen joobnud! Heitsin voodisse – Sinu armastuse sõnad paljal rinnal ...»

Siinkohal tuleks teha üks sotsiolingvistiline märkus. Teie-kõnetusvormiga oli tol galantsel ajal nagu kravati ja korsetiga – heas seltskonnas oli ta vältimatu. Sinale üleminek toimus omasoolistegi vahel vaevaliselt, mehe ja naise puhul eeldas see sugulust või avalikku lähedust. Tuglas suhtles Adsoniga tihedalt pool aastat, enne kui pärast 25. septembri Siuru ühisesinemist sinale üle mindi. Ka Underiga hakkab Tuglas sinatama pärast Siuru õhtut ja «Sonettide» ilmumist, kuid teeb seda kirjades, mitte avalikkuse ees.

Under oli Tuglast varem sinatanud ainult luuletustes,

poeetilise Sinana, ja küllap oli võimalus sina öelda üks põhjusi, miks ta Tuglasele luuletusi saatis. Ka Tuglas oli kasutanud sinavormi vaid miniatuuris «Teile ja iseenesele», mille ta oli kirjutanud Underiga Kehras suvitades ja ilmselt talle käest kätte üle andnud.

Selle väikese proosapala imeks jääb filosoofilise traktaadi ja ülimalt isikliku armastusavalduse läbistamatu kooskõla. Kõnetussõnaks on selles algul «Teie», seejärel «sina» (väikese tähega!) ja siis jälle «Teie», kusjuures «Teie» märgib siinpoolset ja meelelist kiindumust, keskmise osa «sina» aga ühtimist absoluudiga: «Mul ei ole enam kuju ega värvi, mul ei ole paika ega asendit. Ma ei ole olemine ega mitte-olemine, rääkimine ega vaikimine ...».

Samas antakse vihje sanskritikeelsele vanaindia vormelile tat tvam asi, «see (kõik) oled sina», mis tähistab vedaanta-õpetuse põhilausena inimhinge (aatman) ja maailmahinge (brahman) ühtsust. Seda sina-osa võib võtta ka kui sõnades väljendamatut ekstaasihetke.Niisiis jõuavad Tuglas ja Under 1917. aasta oktoobri algul salamisi sinatades ekstaasini.

Mehe ja naise vahelisel sinavormil on kultuuris veel äärmiselt tugev erootiline potentsiaal, tugevamgi kui kehaline puudutus, sest kannab endas vaimset energiat. Ent nagu ekstaas Tuglase proosapalas, nii kestis see ka elus vaid hetke. 15. oktoobril kirjutab Tuglas Underile taas Teie-vormis ning ülemineku äkilisuses on peaaegu revolutsioonilist vägivalda.

Under ei usu, et see, mis on käes, on ühtlasi juba möödas. Ta mässab Teie-vormi vastu. Samal ajal kui Petrogradist kuuldub «Aurora» kahuripauk, kirjutab Under Tuglasele: «Mu meeled on äärmiselt pingul haiglasest ja meeletust Sinu-ihast». Tuglas tõrgub, kuid Underi sisendusel saavutatakse 1918. aasta jaanuaris uus mõlemapoolne Sina-ekstaas. Seejärel läheb kõik kiirelt Teie peale tagasi ning kirjavahetus omandab nii-öelda puhtalt kultuuriloolise väärtuse. Järgmine kord sinatatakse teineteist Tuglase 50. sünnipäeva paiku 1936. aastal.

Tuglase taandumist suhetes Underiga saab kergesti seletada cherchez la femme’i ehk teise naise teooriaga. Eloga tüürisid asjad abielu poole ning 1918. aasta septembris astuti ametlikult paari. Järelikult tuli Underiga aegsasti lõpparve teha. Keegi ei tea siiski täpselt, mis on põhjus ja mis tagajärg. Tuglas võis kannatada ka kirjanduslike traumade all. Selge on, et Underi «Sonettide» ilmumine põrutas ta miskitviisi läbi. Tuglas muutub hetkeks relvituks ja hakkab siis distantsi otsima. Underit objektistama, see tähendab – Underist kirjutama. Esimest korda läheb Tuglas kirjades tagasi Teie-vormi peale pärast seda, kui on kõnelnud Underist ühel kirjanduskoosolekul. Seejärel arvustab ta Postimehes «Sonette».

Selle arvustuse paatos jäi kuni Underi ja Tuglase kirjavahetuse avaldamiseni hämaraks. Tuglas veenab lugejat, et Underi luuletused on pigem elulised kui kunstilised dokumendid, poeetilise päevaraamatu leheküljed, mille autor on olulisem kui nad ise ja sellisena «kõige paremas mõttes» – diletant.

Tuglas tsiteerib oma lemmiksonetti («Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda»), mille inspireerijaks, nagu nüüd teame, pidas iseennast, ning väidab, et on raamatuid, mida ei peaks üldse välja antama ja avalikult müüdama. «Ei peaks seda tehtama kättesaadavaks igaühele ... Tahaks hoida mõnd raamatut nagu mänguasja, nagu lillekimpu paksus rahvamurrus».

See tundus toona olevat peen kompliment: Underi «Sonette» ei pidanuks «räpaste sõrmede» sekka saatma. Nüüd näib, et see oligi Tuglase sisim soov. Mõned «Sonettide» ja «Sinise purje» luuletustest olid olnud algselt temale, Tuglasele, saadetud kirjad.

Nad kuulusid temale ja mitte Underile, nii nagu iga teele saadetud kiri on adressaadi ja mitte enam saatja oma. Under andis kirjad «räpaste sõrmede» näppida. Under oli diletant, kes ajas elu ja kunsti segamini. Armastav Tuglas ei märka, et räägib iseendale kui esteedile vastu ja on ebaloogiline. Underil, nagu naistel üldse, puudub huumorimeel, ütleb ta. Need väikesed jõhkrused näikse osutavat sisekonfliktile.

Diletandi silt riivas Underit valusalt, aga ta on ka «diletandina» Tuglasega kõigeks valmis. Ent armusprint saab 1918. aasta veebruaris Tuglase eestvõttel siiski otsa. Under läkitab taas soneti, kuid seekord nagu pilkeks: «vaid suppi luuletan, mul aineks liha, kartulid ja porgand». On alanud argipäev.

Underiga koos Kehras suvitades oli Tuglas kirjutanud novelli «Maailma lõpus»

9. peatüki, mis lõpeb lihatsemisega Hiiglaneitsi «naudingute hiiglavoodis». 1925 avaldas ta novelli «Androgüüni päev», pühendatud Elo Tuglasele, kes kutsus just Underit Hiiglaneitsiks. Selle novelli peategelane on moonduv kaksiksooline olend, algul printsess, hiljem prints, ning seegi novell lõpeb elajaliku armatsemisega «hiiglavoodis kui tapalaval».

Võimalik, et Tuglas tajus Underis mingit füüsilist ohtu oma kirjanikueksistentsile. Aga igatahes säilis temas ka igatsus selle naisega koos olemise järele, ühes kehas müütilise androgüünina, Printsi ja Printsessina.

Tagasi üles
Back