Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2160939t1h1b52.jpg)
Tere, kallid lugejad! Just nii, ma olen räpane hetero, kellel puuduvad igasugused seksuaalsed tõmbed omasoo, laste, loomade, lumememmede, kalade ja nii edasi poole. Mulle tundub, et olen viimasel ajal vist tõsises vähemuses.
Lugu selles, et lisaks heteroks olemisele olen suur filmisõber. Eriti armastan väärtfilme ja natuke teise vinkli alt sarju, sealt siis ka segased hirmunud tunded vähemuse hulgas. Nimelt on filmitegijad veendunud, et eduka kunstipärase filmi kvaliteedi tagamiseks peab sinna kindlasti kübekese «seda» sisse suruma.
Võtame või filmi «Mysterious Skin», mida hiljuti nägin. Lugu läheb siis nii, et isa kuritarvitas, vägistas, peksis, tänav karastas, ema oli miinile astudes jala kaotanud ja saanud söömishäired, mille tulemusena armus oma 12-aastasesse vennapoega, kellele meeldis liimi nuusutada. Ja see poiss, keda isa peksis, oli hiljem maniakaalne homoseksualistist psühhopaat kirikuõpetaja. Vot nii!
90ndate kesk- ja lõpuaegadest mäletame õudukaid, kus musta mehe mängitud tegelane alati esimesena surma saab. Aastal 2007 saab aga esimesena surma ilus heteronaine, ratastoolis biseksuaalne afroameeriklane aga päästab olukorra, saab miljonäriks, hakkab käima ning asutab esimese ametliku fistingu trenni.
See ei ole mingi fantaasia, vürtsi mõttes küll natuke üle võlli kirjutatud, aga muidu tõsi. Elus näide praeguse olukorra kirjeldamiseks on menukas joonissari «South Park», kus meessoost kooliõpetaja ei olnud oma vanematega juba kakskümmend aastat suhelnud, sest isa ei kuritarvitanud teda seksuaalselt, kui ta väike oli. Millest tingituna arvas õpetaja, et ta isa ei armasta teda. Lõpuks ei jäänud isal muud üle kui maksta meesprostituudile, kes teda ennast kehastades asja paarkümmend aastat hiljem lõpuni viis.
Vot nii kaugele on siis asi läinud. Normaalsuse piiri ei ole enam olemas, põhimõtted põlevad, aga ühiskond viskab näppu ja hüüab juhhei. Ja see, et ma julgesin sellest kirjutada, teeb minust kindlasti kõige hullema räpase hetero. Ilusat kevadet!