Ajaleht, mis on alati olnud vabaduse kaitsel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Postimehe kolm numbrit 1935. aasta juulist. Kõige ülemisel on lehe päises näha, et peatoimetaja on veel Jaan Tõnisson, keskmisel aga valitsust kritiseeriv lehelugu. Pärast selle ilmumist oli lehe päises peatoimetaja kohal tühi koht.

FOTO: Repro

Postimees on olnud alati pinnuks silmas vabaduse vaenlastele ning selle eest on pidanud repressioone taluma nii lehe tegijad kui lugejad, kirjutab Alo Lõhmus.

Ühe noormehe käsi käis 1905. aasta jõulupüha õhtul Rahinge kandis haprasti. Ta oli parajasti teel oma tuttavate poole, kui korraga «kolm naesterahva riidesse pandud meesterahvast, kes silla juures varitsenud, tema kallale kippusivad ja teda kotti ajada tahtsivad, kusjuures nad seletasivad, see sündivat sellepärast, et ta «Postimehe» lugeja olevat».

Sel revolutsioonilisel sügistalvel valgustasid Eestimaa pimedat öötaevast tulekahjud, mis leegitsesid mõisates ja ka suuremates taludes. Tsaarivalitsuse püssikuulidest oli 16. oktoobril Tallinnas langenud 94 inimest.

Järgmisel päeval ilmunud manifest tõotas küll kodanikuvabadusi, ent vereseeme oli juba külvatud. Mässajate vägivaldsus viis peagi sõjaseaduse kehtestamiseni.

Ähvarduste koorem

Mitte ainult Postimehe lugejad, vaid ka Postimehe toimetaja Jaan Tõnisson elas neil ärevail päevil pidevate ähvarduste koorma all ning sai vahel ka mõne reaalse obaduse vastu nina. Sest Tõnisson, Postimees ja nende ühisest tööst sündinud Eesti Rahvameelne Eduerakond püüdsid kaitsta vastset vabadust uppumast revolutsioonilise vägivalla hirmulainetesse. Postimehele polnud vahet, kas süütute verd valatakse tsaari või sotsialismi nimel – ühtmoodi hukkamõistu vääris see ikka.

«Vägivald ja omavoli, mida nüüd vabastusvõitluse nimel maksma tahetakse panna, on kõige suurem vabaduse vastane,» deklareeris äsja endalt tsensoripliiatsi raputanud Postimees.

«Kui vägivald valitsuse poolt välja läks, oleme tema vastu vaielnud. Kui valitsus ka nüüd konstitutsiooni põhjusmõtte vastu vägivalda taga katsub ajada, tahame tema vastu seista. Kuid niisama ägedasti tahame seda vägivalda tagasi tõrjuda, mis nüüd tundmata inimeste, uulitsa-olluste ja kaabakute poolt maal ja linnas käima pandakse,» selgitas Postimees omi seisukohti. «Sarnast seisukorda ei tohi keegi kannatada, kes tõsisest vabadusest lugu peab.»

Kui revolutsiooniline vägivald asendus karistussalkade brutaalsusega ning kindralkuberner lubas terved Eesti vallad rahvast tühjendada, astus Postimees sellelegi vastu. «Kõige selle juures ei kuulatud ühtegi tunnistajat üle ega avaldatud, kelle otsuse ja missuguse seaduse järele kõike seda toimetati rahulikkude elanikkude seas,» paljastas Postimees karistussalkade omavoli. «Nii ei toimeta isegi vaenulised sõjaväed sõjaajal.»

Kaikameeste vastu

Ent 1933. aastal – terve inimpõlv hiljem viienda aasta sündmustest – pidi Postimees taas asuma kaitsma oma arusaama vabadusest kui kõlbeliste, eneseteadlike ja rahumeelsete eestlaste demokraatlikust kooselust.

Viieteistkümne-aastane vabariik, tänase Eesti eakaaslane, oli jõudnud raskesse ikka. Tormiliselt esile tõusnud vabadussõjalaste liikumine ähvardas riigi kõrvale kallutada seniselt arenguteelt.

Vapside ajaleht Võitlus diagnoosis: «Meie praegune erakondlik süsteem viib kogu Eesti paratamatult rappa, kui sellele jandile ei tehta ükskord järsk lõpp.»

«Hitleri võit Saksamaal on kindlaks tõenduseks, et lähemas tulevikus terves Euroopas rahvad üks teise järel kiiresti vabanevad valitsemissüsteemist, mille najale toetub erakondlik korruptsioon, korralagedus ja saamahimu. /-/ Selles mõttes on see võit – sümptomaatne ka meie lähemale tulevikule: erakondade võimu kokkuvarisemisega pääseb võimule täielik rahvavalitsus.»

Tsensuur vabaduse kaitseks

Postimehe toimetajast Jaan Tõnissonist kui Rahvusliku Keskerakonna liidrist sai sel raskel suvel riigivanem.

Eesti majanduse päästmiseks võttis ta kõhklemata ette ülimalt ebapopulaarse sammu, mida teised olid kaua edasi lükanud, ning devalveeris Eesti krooni 35 protsendi võrra. Sellega tõi ta suurt kergendust rahandusele, ent andis küllaga ainest populistlikuks kriitikaks nii vapside kui teiste erakondade leerist.

Tõnisson vastas kriitikale erakordse sammuga: ta kehtestas riigis kaitseseisukorra ning ühes sellega ka ajakirjanduse eeltsensuuri.

Sõnavabaduse vankumatu eestvõitlejana oli see talle kahtlemata ebameeldiv otsus, kuid Tõnisson pidas sõna kasutamise vastutust olulisemaks selle vabadusest.

«Meil ei ole õieti osatud kasutada vabadust, mille meie rahvas on saavutanud iseseisvuse võitlusega,» ütles Tõnisson oma otsust põhjendades. «Eriti on selles süüdi üks osa meie ajakirjandusest, selle vastutustundetus, ärevuse külvamine ja lubamata kõmu tagaajamine.

Tsaarirežiimi aegu meenutav tsensuur solvas ja vihastas kõiki lehti. Protestiks tsensuuri vastu asusid Tallinna väljaanded avaldama demonstratiivselt mõttetuid juhtkirju aedmaasikate kasvatamisest, kurkide hapendamisest ja koertest kui inimese sõpradest.

Riigivanema enda lehena oli Postimees sattunud delikaatsesse olukorda, kus tal ei jäänud esialgu üle muud kui oma juhti toetada. «Tsensuuri on kogu Eesti ajakirjandusele kaela kirjutanud mõned närvivaesed Tallinna ajakirjanikud,» arvas leht. Kättemaksuks selle ebakollegiaalse hinnangu eest jätsid Tallinna ajakirjanikud ära varem planeeritud küllasõidu oma Tartu kolleegidele.

Kuid Postimees polnud sisimas sugugi loobunud ajakirjandusvabaduse aatest. Kõigest paar nädalat pärast Tõnissoni karmi otsust ilmus ka Postimehe veergudele eeltsensuuri kriitika suhtes, mis tulnuks lehe meelest asendada oluliselt lõdvema ja oludele paremini vastava järeltsensuuriga. Kui aga Tõnissoni valitsuses valmis uue trükiseaduse eelnõu, mis lubas lehtede tiraaži valitsuse suva järgi konfiskeerida, tõstis Postimees protesti.

Vabaduse lõpp

Sügisesel rahvahääletusel kiideti vapside põhiseaduseelnõu heaks. Solvunud Tõnisson astus riigivanema kohalt tagasi, kuid tühistas aumehena ka kaitseseisukorra ja tsensuuri. Vapslikult meelestatud korporandid korraldasid võidumeeleavaldusi, kus põletasid Postimehe numbreid.

Oma vabaduse taastumise üle rõõmustav ajakirjandus nahutas langenud riigivanemat ega pannudki tähele, kuidas uus valitsusjuht Konstantin Päts omi plaane pidas. 1934. aasta 12. märtsil kehtestas Päts toona juba raugevate vapside vastu uue kaitseseisukorra, mis süvenes mõne kuuga üldiseks riigipöördeks.

Ühes demokraatlike erakondade ja parlamendiga kaotas vabaduse ka ajakirjandus – nüüd juba jäädavalt. Riigivõim asus ülbelt ette kirjutama, mida lehed avaldada tohtisid, mis vormil ja toonil ning isegi mis leheküljel. Väiksemaidki kõrvalekaldeid karistati ränkade trahvide või koguni lehtede sulgemisega.

Ühe esimese neist karistustest pälvis Postimees. 1935. aasta juulis avaldas Tõnisson Postimehes juhtkirja, kus kritiseeris valitsuse autoritaarset suunda ja deklareeris oma vastuseisu diktatuuriihalusele.

«Tahetaks aga oma püüete sihtide ja teede poolest nihkuda kõrvale demokraatia alustelt ja põhiseaduse õigelt mõttelt, siis ei tohi /-/ mitte imestada, kui meie jääme opositsiooni ja astume seaduste alusel ja piirides vastu igale põhiseaduse ning demokraatliku riigikorra vastasele püüdele ning teole,» lubasid Tõnisson ja Postimees.

Valitsus võttis seda hoiatust tõsiselt. Vähem kui nädala jooksul pandi Postimees sekvestri alla, Tõnisson vallandati peatoimetaja kohalt ning otse loomulikult keelati teistel lehtedel neist sündmustest kirjutamine.

Tagasi üles