Herilasemesi maitses mõnikord mõru

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Esimene Herilane aastast 1955.

FOTO: Repro

Ilma naljaleheküljeta ei ole naljalt ühtki endast lugupidavat ajalehte. Kui lehes ei oleks nalja, oleks see nagu krõnksuta Õ ehk paljas null.

Priit Pärna karikatuur aastast 1972.

FOTO: Repro

Postimehes on nali, pilge, tögamine, aasimine ehk huumor ja satiir au sees olnud alati. Vähemalt väikest viisi, ühe osana kirjapanekutest, et neid mõjukamaks muuta.

Aastate ja aastakümnete viisi on naljategemist ette võetud ka suuremalt, kindlal nädalapäeval ilmuvate rubriikide kaupa. Üks selliseid oli Herilane, tõenäoliselt kõige kauem – tervelt 43 aastat – Eesti ajakirjanduses järjepanu ilmunud rubriik.

Aasta oli siis 1955

Postimehes hakkas «Herilane» ilmuma siis, kui leht kandis Edasi nime. Aasta oli siis 1955 ja kuupäev 17. september Nõukogude ajaarvamise järgi. Nõukogulik oli ka rubriigi suunitlus, mis esimesel ilmumisel tõotas sissejuhatuses kriitikasummutajate, mustade tehingute armastajate, bürokraatide, tööpõlgurite ja vägijoogipruukijate elu kibedaks teha.

Esimeses numbris oli kirjeldus Ilmatsalu tellisetehasest pärast palgapäeva, kui kodanik Malahhova poeg sülitas näkku kodanik Korzubovile. Viimane hakkas märatsema, kaasa lõid ka teised.

Teine lugu kirjeldas naeruväärses valguses juhtumit Tartu raudteeklubis, kus näidati dokumentaalfilmi «India peaministri Nehru külaskäik Nõukogude Liitu», inimesed olid aga ostnud piletid teadmisega, et näidatakse kunstilist filmi. Kirjapaneku autoriks on märgitud M. Okas.

Esimene Herilane avaldas kaks karikatuuri, autoriks V. Botškarjov. Mõlemad pilapildid on varustatud pealkirja, sissejuhatava lausega tõsielust ja mitmerealise allkirjaga.

TUNTUD ja TUNDMATUD

Viimane Herilane nägi trükimusta, -valget ja muid trükivärve Postimehe vahelehe Extra tagaosas Mart Juure käe all 26. septembril 1998. See oli nimetatud vabamüürluse eriväljaandeks ja kandis lipukirja «Säh sulle kooki Kalevipoja loožiga!».

Viimases Herilases ilmus Londoni korrespondendi Sherlock Holmesi jutt «Doktor Watsoni erapraksis» ja Contra luuletatud «Urvaste laul» rubriigis «Ärme laulame neid laule jälle!». Sealsamas on reprodutseeritud Malle Saba õlimaal «Hillar Kohv kirjutab Türgi sultanile kirja» ja kortsus vanainimesenäo ja koledasti urvakil tagumikuga naisterahva pilt.

Ainuüksi Contra, Holmes ja Saba viimasest ning Botškarjov ja Okas esimesest Herilasest annavad aimu, milline hord kuulsaid ja kuulsusetuid kirjutajaid ja joonistajaid on Postimehest (kohatisest Edasist) aegade jooksul naljategijana läbi käinud.

Üks kuulsamaid neist on kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik Karl August Hindrey, kesa aastal 1905 pani Postimehe kaasaandena käima pilkelehe Sädemed.

Oma mälestusteraamatus «Tõnissoni juures. Elukroonika V» (Tartu, 1931) kirjutab ta, et Jaan Tõnisson ei seganud end Sädemete toimetamisse. «See ala oli temale ka täielikult võõras, nagu huumor ja satiir on tavaliselt võõras heroilis-dramaatilistele iseloomudele. Need iseloomud võtavad harilikult kõike purutõsiselt,» tõdeb Hindrey.

Et pilkelehe tegemine ei ole meelakkumine, kinnitab kas või järgmine meenutus.

«Ja nii tuligi ükskord Jüri Tõnissonil (Jaan Tõnissoni vend – R.H. märkus), kes oli tol ajal ühtlasi «Postimehe» kui ka «Sädemete» vastutavaks toimetajaks, kinni istuda kirikuõpetaja Punga pärast, keda «Sädemed» olid joonistanud, kuidas ta oma leerilapsi paneb heinu vedama,» meenutab Hindrey.

Tubli pool sajandit hiljem oli oht, et kinni oleks pandud kogu naljavärk, mida tollal (1967–1974) toimetas lugejate ette Kalju Kass.

Ester Lauringsoni magistritöös (Tartu, 1996) on lugeda, et Kalju Kassi ajal loeti «Herilase» seltskonda süsteemivaenulikuks. Oli ju Herilane toonase elu käsulaudu jaganud Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee huviorbiidis ja mitu korda tuli vastutavatel isikutel käia Tallinnas vaibal.

Kuid naljal oli võimu rohkem. Vahest pelgasid juhtkommarid sedagi, et Herilane oli väga populaarne: kogu ajalehe lugejatest luges seda 80–90 protsenti.

Õigem oleks küll öelda «luges ja vaatas», sest silmapaistva osa Herilasest moodustasid karikatuurid. Siin said esimesi katsetusi teha noored (Priit Pärn, Toomas Kall), siin oli võimalik avaldada neidki pilapilte, mis rangemates väljaannetes avalikkuse ette poleks jõudnud.

Abi väljastpoolt

Kalju Kassist ja Karl August Hindreyst mitte vähem kuulsamaid naljarubriigi toimetajaid (1960–1965) oli Riho Lahi.

Tema kaks suurt teenet on vestetegelase Kihva Värdi väljamõtlemine ja «Herilase» lähedusse Ajakirjanike Liidu Tartu satiirisektsiooni loomine.

Herilase hilisemadki toimetajad kaasasid mõnikord mõru maitsega herilasemee vurritamisel loomingulist abi väljastpoolt toimetuse seinu. Korraldati huumori- ja karikatuurivõistlusi, loodi ühisel lainel tegutsevaid loomerühmi, nagu Lokaallabor ja Akadeemiline Hans Leberechti Selts.

Naljaleheküljeta ei saa läbi ka tänane ning loodetavasti homne ja ülehomnegi Postimees. Praegu kannab naljarubriik nime Juurikas. Seda toimetab Mart Juur, abiks Allan Hmelnitski.

Illustratsioonid on pärit Herilase arhiivist.


Arvamus

Vahur Kersna
telemees

Herilane oli, on ja jääb minu esimeseks ajakirjanduslikuks töökohaks. Kolmanda kursuse üliõpilasena 1983. aastal teenisin legendaarse Stepan Karja kõrvallauas huumori- ja satiirirubriiki kokku pannes mõnikümmend rubla stipilisa ja olgem ausad – töö konti ei murdnud.

Avaldasin nooremate meeste (sealhulgas – olgem veel kord ausad – iseenda) karikatuure, muuseas esimesena Mart Juure humoreske, ning elu tundus hoolimata kommunistlikust okupatsioonist täitsa OK. Ükspäev tuli aga valida, kas minna Magadani malevasse või jääda suveks Linnar Priimäe, keedumuna ja õlle järele lehkavasse Edasisse. Sinna mu karjäär «Herilases» läks.


Hannes Astok
poliitik

Kui mina perestroika sündmuste keskpunktis pulseeriva Edasi tööka kollektiiviga 1980. aastate teisel poolel liitusin, oli Hannes Tamme ja Kalle Mülleri kureeritav Herilane otsekui vaikne oaas keset muutuva ühiskonna sõjavälja.

Huumoril ja satiiril on tööd ja leiba siis, kui ühiskond on stagneerunud, pöördelistel aegadel justkui ei sobi revolutsiooni ja tema veidruste üle naerda.

Me tegime seda siiski ja saime selle eest «õigetelt isamaalastelt» tihti sõimata. Või ei saadud naljast aru, kui nõudsime reisirongi Tšaika üleviimist täielikule isemajandamisele, mis põhjustas raudteelaste ametliku protestikirja.


Mart Juur
juurikas

Herilane oli esimene kogemus toimetada kord nädalas ilmuvat huumorikülge suures päevalehes. Sai välja mõeldud hulk tegelasi, kes oma elu elama hakkasid. Villi Frits sündis seal ja doktor Hipi ja detektiiv doktor Watson koos oma lihtsameelse abilise Sherlockiga.

Ega ma päris üksi ei askeldanud, kaasautoriks oli kunstnik ja kirjamees Allan Hmelnitski, täpselt nagu praegu Juurikas.

    Tagasi üles