Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2175189t1ha914.jpg)
Täna pärastlõunal suri 90-aastasena üks Eesti tunnustatumaid poetesse, Debora Vaarandi.
Vaarandi on kirjatanud hulgaliselt lüürilis-filosoofilisi luuletusi ja tundelüürikat, samuti on ta tõlkinud soome, saksa ja vene klassikat ning loonud sõnad «Saaremaa valsile», teatas «Aktuaalne kaamera».
Vaarandi sündis 1. oktoobril 1916. aastal Võrus ning omandas hariduse Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas.
Vaarandi esimene luuletus ilmus 1936. Debüütkogu «Põleva laotuse all» kodumaa-armastust ja valulist koduigatsust väljendavad sarjad paistsid silma isikupärase käsitlusviisi poolest.
Pärast sõda kujunes Vaarandist noore luule esindavamaid autoreid Eestis. Kaasaega kujutavais luuletustes ja lüürilistes poeemides oli vaade suunatud tulevikku.
Kogus «Unistaja aknal» kajastub murrang, mis toimus Vaarandi loomingus ja kogu eesti luules 1950. aastate teisel poolel.
Avara temaatilise haardega kogus «Unistaja aknal» tõuseb poeetiliselt enam esile sugestiivne loodus- ja armastuslüürika.
Viimastes kogudes on Vaarandi oma ande täielikult välja arendanud. Klassikaliste luulevormide kõrval omandab suure osatähtsuse vabavärss, mida luuletaja eelistab suurte, üldinimlikult kaalukate, sisevastuoludest raskete teemade käsitlemisel.
Uue kunstilise süvenemisega kujutab luuletaja oma maa ja rahva saatust, põhjaranniku ja saarte loodust.
Kokkuvõtva tähendusega kogus «Tuule valgel» on tähtsal kohal enesetunnetuslüürika. Elusügisesse astunu kogemuse mõtestamisse sugenenud tumedaid meeleolusid tasakaalustab stoiline eneseväärikustunne.