Teet Kallas: Kas teate, kui vähe nendega räägitakse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli umbes kuu aega enne aprillisündmusi. Ühel säraval varakevadisel hommikul sõitsin Tallinna linnaossa, mille mikrokliimat (lõhnu, sosinaid ja karjeid) ma eriti ei tunne ja kuhu polnud sattunud juba vist aastaid. Õismäele nimelt. Olin kutsutud kohtuma vanemate klasside kooliõpilastega. Eks käivad sellisedki asjad kirjaniku elu juurde ja eks ole seetõttu aastakümnete vältel üle Eestimaa nähtud mitmeid-setmeid koole.
Ometigi olin seekord natuke õhevil, et mitte ütelda, kergelt mures. Mitte ainult sellepärast, et tegu oli venekeelse kooliga. Pole meie vene koolidki mulle lausa tundmatu keskkond, olen neis kõnelemas-suhtlemas-vaidlemas käinud muuseas ka päris keerulistel aegadel, möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul näiteks. Tõsi, enamasti toimusid toonased pingelised kõnelused õpetajate ja koolijuhtidega. Ja alati otse loomulikult vene keeles, sest muidu poleks minust lihtsalt aru saadud.
Aga pedagoogid Haabersti Vene gümnaasiumist, kuhu sel hommikul sõitsin, olid eelnevates telefonikõnedes toonitanud,et räägiksin noorte inimestega eesti kirjandusest ja ainult eesti keeles. See oli minu kogemusväljas küll midagi täiesti uut. Kui päris aus olla, suhtusin asjasse natuke skeptiliselt. Et kas ikka maksab, et kas ikka saadakse aru, millest ma räägin.
Kohe koolimajja sisenedes oli põhjust üllatuda. Avaras trepikojas, kust mulle kohtumispaika teed juhatati, nägin seintel fotogaleriid tuttavate nägudega. Natuke süsteemitu ja sigrimigri see pildirida tundus, aga jah, mulle vaatasid vastu Koidula ja Vaarandi, Kivikas ja Vetemaa, Tammsaare ja kaksikvennad Tuulikud (aga üldse mitte kõrvuti nagu tavaliselt kombeks!). Tunnistan, et korraks vilksatas peast läbi ka selline tobedavõitu kahtlus, et äkki on see galerii väike trikk, mingi pisike potjomkinlus. Samas leidsin. et küllap siiski mitte, sest siis oleks ilmselt ka minu pilt sinna kuhugi torgatud.
Kohtumise alguseni jäeti mind kümmekonnaks minutiks kirjandusklassi õpetajate poolele üksi. Uurisin õpikute ja muu asjakohase kirjavara pealkirju riiulites, lappasin korraks ka vene kirjanduse vanemate klasside lugemikku. Selge see, et minuaegsete lugemikega oli sel vähe ühist. Loomulikult polnud kohustusliku kirjanduse hulgas enam näiteks Fadejevit («Noor Kaardivägi»), küll aga olid seal Bulgakov, Pasternak ja Ahmatova.
Siis paluti mind publiku ette. Olin juba kursis, et klassitoas on koos mitme vanema klassi noored. Teadsin sedagi, et selle kooli mahuka ja sisuka integratsiooniprogrammi raames on juba toimunud või siis toimumist ootamas mitmed kohtumised kunstnikega jne. Õpetajad olid jõudnud rääkida sedagi, et kohtumisi on raskevõitu korraldada, seda või teist tuntud inimest veenda
Ja siis seisin ma nende ees. Ei saa ütelda, et ma ennast eriti kindlalt oleksin tundnud. Ma ei teinud illussioone. Jah, tõesti, kunagi on mul vene keeles ilmunud pool tosinat köidet romaanide ja lühijuttudega, aga millal see oli enamasti enne nende noorte sündimist, hoopis teistsuguses aegruumis. Ja vaevalt nende noorte Õismäe kodudes ka «Õnne 13» lugusid vaadatakse. Niisiis, olin seal nende ees keegi kaunikesti tundmatu hallpea. Muuseas, ühes Tallinna eesti koolis jäin kunagi parasjagu kimpu samaealiste võluvate ninatarkadega, kuni taipasin monoloogilt dialoogile üle minna ja lõpuks ise küsimusi esitama hakata. Sellise taktika otsustasin valida nüüdse auditooriumi ees.
Aga imelik küll, mingit taktikat polnud seekord vajagi. Nelikümmend viis minutit möödus lausa lennult. Algul proovisin vist paaril puhul vene keeles kõneleda aastakümnete harjumus, mis parata. Mulle tehti kiiresti leebe märkus: me saame eesti keelest aru küll. Siis jätkasin tavalisest natuke aeglasemalt ja valjuhäälsemalt, kuni tabasin paari varjatud muiet. Selge see, ma ei mõjunud loomulikuna. Auditooriumil oli kõrvakuulmisega kõik korras. Lõin mõttes käega, et saagu mis saab. Ja edasi rääkisin nii, nagu tavaliselt ikka.
Auditoorium, need mitukümmend 1618-aastast neidu ja noormeest, püsis harjumatult vaikne. Võimalik et ositi viisakusest, ositi igavusest. Aga mõneski pilgus püsis terane tähelepanu lõpuni. Ikka veel päriselt uskumatu, et pole rääkinud niisama õhu väristamiseks, lõpetasin kümmekond minutit enne vahetunnikella ja palusin nüüd omakorda nendel rääkida. Jälle väike ime: ilma viivituseta järgnesid kohe küsimused. Kui enamasti teevad sellistel puhkudel alguse õpetajad, siis nüüd olid küsijad noorukid jah, muidugi, ennekõike tüdrukud. Nad rääkisid korralikku eesti keelt, kes väikese aktsendiga, kes peaaegu puhtalt. Küsiti seda ja teist, kirjandusest üldse ja külalisest lähemalt. Olin valmis ka teravamateks teemadeks, aga ei, midagi sellist õhus ei hõljunud. Pronkssõdurist rääkimata. Ja siis helises koolikell. Millegipärast oli tunne, et nii veerand tundi oleksime võinud veel jätkata küll
Pärast õpetajate toas lahkumiskohvi juues (ka õpetajad rääkisid minuga vaid eesti keeles) püüdsin jälile saada, et milles asi? Et kui ma nüüd lausa totaalselt ei eksi, siis tundus küll, et mind kuulati päris hoolega. Vastus jäi valusalt meelde. Ja mis nüüd, ärevas mai-alguses, on enam kui korra meelde tulnud.
Kas teate, kui vähe nendega räägitakse, ütles üks õpetaja. Selge, mida ta selle viisaka lausega silmas pidas. Mõte oli selge niigi. Et kes kellega nii vähe räägib.
Jah, ühelt poolt jätkus sellest positiivsest elamusest tükiks ajaks. Olen ju omaaegse «keelesõja» veteran, kel kaheksakümnendate keskel ühena esimestest õnnestus toonasesse meediasse tuua mure eesti keele pärast, millel polnud tegelikult enam mingit tulevikku «ühtse nõukogude rahva» kiirvermimise aktsioonis. Nagu nüüd teame, lõppes toonane veretu lahing eesti keelt kaitsva ja päästva keeleseadusega.
Aga samas jäi kripeldama seesama vaikne ohe -«kas teate, kui vähe nendega räägitakse».
Täna tuleb tunnistada, et teatav osa kibedast tõest mahub just sellesse nentimisse. Juba ligi 16 aastat iseseisvas riigis elades ja majandusliku edu lainel püsides oleme mõned olulised, kui mitte lausa määravad asjaolud meelest lasknud. Edu teeb teatavasti muretuks, mõnikord ka ninakaks.
Algselt mõtlesin loole panna pealkirjaks «Impeeriumi orvud». Kuni mõistsin, et sellise pealkirja all tuleks ennekõike rääkida viimastel aegadel Venemaal toimuvast, sealsest uuest ja tundmatust põlvkonnast, kes on valmis pimeda raevuga kaitsma oma identiteeti läbi iidoli, läbi nõukoguliku militaarsümboolika, olgu selleks kas või eesti skulptori poolt ja eestlasest modelli järgi pronksi valatud leinalise sõduri kuju. Ja et see iidol on meie sündmuste puhul kõigest vaid hästi valitud ettekääne, mitte tegelik põhjus.
Küll aga tuleb tõdeda, et meie jutud siinse venelaskonnaga on jäänud suuresti pooleli või üldse rääkimata. Mõnele võib tunduda, et kõik, mis juhtus, ongi integratsiooniprotsessi krahh. Mina loen seda siiski vaid karmiks hoiatuseks. Niisiis, mida teha ja võimalikult ruttu?
Jutte vajadusest kvaliteetse, köitva ja samas pealetükkimatult eestimeelse venekeelse TV-programmi järele oleme rääkinud juba viisteist aastat. Tehkem see siis ometi ükskord ära!
Aga veel. Aasta tagasi suleti natuke enne kahekümneseks saamist ajakiri Raduga, ainuke venekeelne kultuuriajakiri Eestis, mida toetas ka riik. Põhjenduseks toodi kasin tiraa ja suured kulud, millest kultuuriametnike väitel kõige talumatum oli toimetuse kolme töötaja (väga tagasihoidlik) palk. Väideti, et tegu oli puhtmajandusliku paratamatusega. Aga tegelikult raiuti maha veel üks ideoloogia-oks, millel istuti.
Raduga alustas integratsioonimissiooni ammu enne seda, mil too pooltundmatu võõrsõna riiklikuks programmiks kuulutati (ja mille elluviimiseks on palju aega ja raha kulutatud pidulikele, ent kaunis kasututele jutupidudele kõikvõimalikel tasanditel; nagu teame, ei piisa laeva liikumiseks ainult valjust vilest).
Raduga oli ilmselt ainus venekeelne väljaanne maailmas, kus on algusest lõpuni rahulikult ja ilustamata jutustatud Eesti okupeerimise lugu MRPst alates ja brenevliku venestamisega lõpetades. Selge, et endist Radugat selle küllalt elitaarsel tasemel enam ei taasta. Küll aga peaks Eesti riik, kus rikkust väidetavalt küllaga, kiiresti looma midagi selle ajakirja sarnast, samasugust meelsust ja vaimsust kandvat, ja vajadusel sellele kõvasti peale makstes. Selle komplektid peaksid olema igas vene koolis, soovitavalt igas klassis alati käepärast võtta. Muuseas, pole kordagi tekkinud küsimust, kas toetada või mitte Tallinna südames seisvat Vene Draamateatrit. Üks korralikul tasemel venekeelne ajakiri ei saa meid ometi pankrotti viia!
Millest ma räägin? Ikka sellest, et oleme «nendega» siiani häbiväärselt vähe ausalt ja võrdselt rääkinud. Aga nad on siin ja nad jäävad siia. Nad on meie kaaskodanikud. Neil on õigus oodata meilt midagi enamat, kui oleme seni suutnud pakkuda.
Natuke enam kui kuu lahutab mind positiivsest kultuuriokist ühes Õismäe koolis. Aga tundub, nagu juhtunuks see aasta või kahe aasta eest, sedavõrd muutunud on vahepeal situatsioon. Ja samas pean hingepõhjas pöialt. Umbes nii: armas Jumal, tee niimoodi, et selguks, et selle vahva kooli noormeestel ja piigadel polnud neil kahel klaasiklirinaööl asja Tallinna südalinna!