Kommunistlikule mässukatsele 1924. aasta 1. detsembril eelnes Nõukogude ajakirjanduses agressiivne propagandasõda. Alo Lõhmus kirjutab, et Venemaal vallandus ka Eesti-vastaste meeleavalduste laine, muu hulgas piirati meie konsulaati peterburis.
Riigipöördekatse eelmäng: propagandasõda Eesti vastu novembris 1924
5. mai 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peterburi Eesti konsulaadi esine kihas 1924. aasta 17. novembril vihasest rahvast. «Maha Eesti!» karjusid ülesärritatud inimesed, keda hoidis konsulaadi ründamisest tagasi vaid miilitsa kohalolu. «Maha timukate vägivalla valitsus! Maha Eesti kodanlaste riik! Maha verekoerad, timukad! Kättemaksmise tund on tulnud! Häda valgetele! Kümme protsenti lüüakse neid kohe maha esimese janu kustutuseks, siis alles hakatakse aegamööda ülejäänuid tapma!»
Protestimiiting vältas pool päeva, kella neljast pärastlõunal kuni kümneni õhtul, ning sellest võtsid osa rohked kolonnidesse koondunud inimesed algkoolilastest kuni ametnikeni.
Loosungid ja lipud lehvisid, tõrvikud põlesid. Meeleavaldajate seas paistsid aga tsiviilisikute kõrval silma sõjaväelased. Kohal olid punaarmeelased, samuti ka mereväe esindus oma lipu ja orkestriga. Muuseas kandsid mereväelased loosungit kirjaga «Maha Valge-Eesti mõrtsukad!»
«Lapsed olid meeleavaldusele otse koolist aetud ja et nad koju sööma ei läheks, korraldati neile lõunasöök ja lubati priipiletid kinosse,» kirjeldatakse konsulaadiesiseid sündmusi 1925. aastal välja antud broüüris «Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924».
Broüüris teatatakse, et ülikoolis olid üleval plakatid «Kto okaetsa svolotem i ne poidjot na demonstratsiju, tovo budem v mordu bitj» (Kes närukaelaks osutub ja meeleavaldusele ei lähe, seda peksame larhvi).
Merevägi toodi meeleavaldusele otse õppuselt. Nagu jalavägi, tuli ta täielikus sõjalises korras, ülemused ees.
«Putilovi [tehase]töölised, hoolimata pealekäimistest, meeleavaldusele ei tulnud, sest nad saavad tükitöö pealt tasu ja lubadusi «kassikontserdi» eest eritasu anda nad ei uskunud, sest et neid juba varem nii ninapidi oli veetud,» kirjeldab broüür.
Meeleavalduse formaalne ajend oli Eestis novembris alanud suurprotsess kommunistlike õõnestajate üle. 1924. aasta jaanuaris oli kaitsepolitsei arreteerinud ligi 200 kommunisti või töölisliikumise aktivisti, süüdistades neid Töörahva Ühise Väerinna loomises.
Kogu see aasta oli olnud ärev: kommunistlik õõnestustöö oli arreteerimistest hoolimata jätkunud, ulatudes ka kaitseväe ridadesse. Punane propaganda võttis repertuaari eestlaste «faismi» ning väidetava faistliku salaorganisatsiooni Tallinnas.
Oma väidete kinnituseks lavastati nn Reinkubjase faistlik riigipöördekatse ning protestiks selle vastu katsusid kommunistid 3. augustil algatada Tallinnas tänavavõitlusi.
Novembris algas Tallinna sõjaringkonna kohtus õigusemõistmine 149 kommunistliku tegelase, sh mitme riigikogu liikme üle. Üks esimesi otsuseid, mille kohus langetas, oli surmaotsus Jaan Tombile. Just Tombi mälestuseks nüüd Eesti konsulaati piiratigi.
«Terve see hulk karjus kooris miskisuguseid sõnu, vilistas ja lärmitses,» vahendas meeleavalduse käiku 20. novembri Päevaleht. «Oli väike vaheaeg, mille möödumisel meeleavaldust veel kord korrati. Seepeale sammus merivägi peatamata oma kasarmutesse, kuna ülejäänud, uuesti konsulaadi ees peatades, lärmitsema hakkasid: kõlasid sõim, viled ja trummipõrin. Nii kestis see väikeste vaheaegadega kuni kella 10 õhtul.»
Soome ajaleht Helsingin Sanomat märkis: «Lähedalviibivad miilitsaosad ei astunud mingisuguseid samme lärmitsejate vaigistamiseks. Kõigest sellest oli näha, et kogu etendus ametliku loaga oli korraldatud, vahest koguni ametlikul käsul toime pandud.»
Kommunistide kohtuprotsessi ettekäändel võeti 1924. aasta novembris Venemaal ette ennenägematult laiaulatuslik Eesti-vastane kihutustöö. «Iseäralist osa mängisid protestimiitingud sõjaväe, eriti lennu-, ratsa- ja mereväe osades, kes teatavasti sõjategevuse puhul esimestena mobiliseeruvad,» on mässule eelnenud sündmusi refereeritud kogumikus «1. detsember 1924».
Kogu Venemaal, iseäranis rohkesti aga Peterburi sõjaväeringkonnas korraldati protestimiitinguid, kus enamlaste harilike hüsteeriliste ähvarduste kõrval nõuti «boikotti mõrtsukate vabariigile» ja «kõigi nõukogude Venemaal asuvate Eesti kodanlaste raudupanekut».
Ähvardati isegi nii: «Punavägi, eriti Budjonnõi ratsavägi võib proletaarlise mõõga ainsa hoobiga Eesti kodanluse lühemaks teha. Maha Eesti timukad!»
Leningradskaja Pravda märkis 18. novembri juhtkirjas: «Tillukese Eesti kääbuskodanlus teeb oma tööd, lootes, et see kõik läbi läheb, kuna ta selja taga tugevad toetajad seisavad. Seda tarvilikum on jalamaid vastulööki anda, juba praegu, kuna lähemas tulevikus mõrtsukatele nii kätte makstakse.»
Oli ka selge plaan, kes vastulöögi peavad andma: rahvusvaheline proletariaat ja Nõukogude Liit, «kelle üle Eesti valgekaart irvitab».
Venemaal lahvatanud Eesti-vastase viha leek tekitas siinmail hämmastust ja arusaamatust. «See on palgaliste pere, maksetud ja tellitud seltsimeeste salgake, keda nöörist tõmmatakse ja kuhugi konsulaadi ette käsutatakse kui jällegi vajadus peale tuli tervele ilmale näidata Vene revolutsioonilise rahva tahtmist,» kirjutatakse Päevalehe juhtkirjas 1924. aasta 28. novembril.
«Venelasi on ajaloos kutsutud habemetega lasteks,» seisab juhtkirjas. «Laps usub kõik ja lapsega võidakse teha igat seltsi nalja, nii on ka venelasega alati tehtud. See habemeline lapsikus on külge löönud ka eestlastele-kommunistidele. Oma visa eestlase loomu ja raudse tööhimu on nad ära vahetanud Vene koolis lapsikuse ja kergatsuse vastu.»
Nii nagu nüüd kõlavad Venemaal ettepanekud Tallinna maantee ümbernimetamiseks Sõdur-vabastaja maanteeks, anti ka toona Venemaal mitmetele asulatele ja objektidele surma mõistetud Eesti kommunistide nimesid. Jamburgi jaam nimetati Kingissepaks ja pärast Tombi mahalaskmist ristiti tema nimega üks piiripunkt Pihkva piiril, samuti nahavabrik Pihkvas.
Miitingutel ja ajalehtedes esitatud tumedad ähvardused said teoks 1. detsembri varahommikul alates kella poole kuuest. Riigipöörajate relvastatud löögiüksused (umbes 200 meest, neist kuni veerand salaja üle piiri tulnud Venemaalt) asusid hõivama kasarmuid, politseijaoskondi, valitsushooneid, peapostkontorit, Balti jaama, Toompea lossi, riigivanema eluhoonet.
Nagu hiljutistel laamendamisöödel, nii oli Tallinn ka 1924. aasta 1. detsembri mässu ajal tulvil kuulujuttudest, üks hirmsam kui teine. «Salk Vene sõjaväge jõudnud plombeeritud kaubavagunites Tallinna, raudteesillad olevat lõhutud, kõik ühendus katkestatud,» refereeris Päevaleht neist üht.
Poepidajad tõttasid ärisid päästma kardetava marodöö-ritsemise eest. «Alevi poodnik linna serval raudtee ligidal sulub kärmesti oma «äri» uksed, peidab keldri sügavusse jahu, tangud, petrooleumi, küünlad j.m. esimese tähtsusega tarbeained ning seletab ostjatele: kõik olevat «otsas»,» kirjeldati ajalehes.
Lahinguid löödi linnas terve hommikupooliku ning putistidel ei õnnestunudki saata appikutset Nõukogude vägedele, kes ootasid piiri taga sekkumissignaali. Mässajate käe läbi hukkus aga üheksa tsiviilisikut, üksteist kaitseväelast, viis politseiametnikku ning üks piirivalvur. Teiste seas langesid terroristide ohvriks teedeminister Karl Kark ja kolonelleitnant Hermann Rossländer.
Moskva Pravda leidis 3. detsembril juhtkirjas, et mässukatse provotseerisid Eesti võimud ise, korraldades kohtumõistmise 149 kommunisti üle.
Nõukogude ajakirjanduses hakkasid ilmuma fantaasiarohked kirjeldused sündmustest Eestis, mil polnud vähimatki seost tegelikult asetleidnuga. «Lehtedes on avaldatud teated, et Jamburgisse kuulda kõva laskmine Narvas,» refereeris Päevaleht Nõukogude lehtede õudusjutte. «Petserimaal olevat võitlused käimas ja tulekahjud.»
Izvestija juhtkirjas kirjutati: «Tuleb kahetseda Eesti mässu enneaegsust ja ebaõnnestust. Kuid proletaarlise eesrinna usk asjadesse trööstib meid katse nurjaminekus ja leinas langenud ohvrite üle.»
Detsembrimässu eduka mahasurumise peamisi tulemusi oli nii Eesti kui ka teiste kommunismist ohustatud riikide üldsuse ärkamine ning aktiivsete kaitsemeetmete kasutuselevõtt. Eestis väljendus see muu hulgas Kaitseliidu uuesti asutamises.
«Mis kasu on kodanikul neist täidetud salvedest, kui selle tühjendajad paari tunniga võivad talle külasse tulla, kui teenimise võimalused üle öö talt võtta võidakse?» küsis Päevalehe juhtkiri 4. detsembril. «1. detsembril toimepandud riigipöörde katse on kirjutanud iga kodaniku kodu seintele üles käsu: Virguge üles enesekaitsele!»
Laastatud vaksal
3. detsembri Päevalehes kirjeldati ühe suurima lahingutandri Balti vaksali võitlusjärgset väljanägemist.
«Et võitlus püsside ja revolvritega käis, siis võis näha kuulide hävitustööd ja seda väljastpoolt rohkem kui seestpoolt, sest paksudelt kivimüüridelt löönud kuulid plaksudes tagasi, murdes akna- ja uksesimse ning üksikuid kivinurke. Kuulid, mis akende ja ukse pihta sihitud, tungisid läbi ja purustasid vaksali sees sisseseadet ja mis ette juhtus.
Kannatada sai jaamahoone siis, kui ilmusid kaitseväe osad ja hakkasid jaama peale tungima. Kommunistid sulesid ukse ja hakkasid akendest vastu laskma, hoides end müüri varju. Kannatada saanud on jaama keskkoht ja kõige rohkem esimese klassi ooteruum ja hoone teine kord ooteruumi peal. Siin on aknaid, mille ruudud on kuulidega läbi lastud, nagu sõela põhi. On ka ruutusid, kus kuul suurema tüki välja on löönud.»