Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2177983t1h0c5a.jpg)
Miks Eesti ajakirjandus eelistab mugavusallikaid
Allikale pühendab ajakirjandusteooria ja meediaeetika suurt tähelepanu. Loovad ju meedia sisu eeskätt allikad ja ajakirjanik vaid «tõlgib» seda uudisväärtuslikuks.
Seetõttu sõltub ajakirjanduse ajatundlikkus üht või teist teemat kajastades eeskätt allikate valikust.
Töö iseloomust lähtuvalt kujunevad ajakirjanikel-toimetustel välja rutiinsed allikad, kellelt saab hõlpsasti eri olukordades valvekommentaari. Ka kiirkorras uue eksperdi leidmisel kiputakse neid pahatihti leidma n-ö kodu lähedalt.
Eesti toimetuste kontekstis tähendab, et püütakse leida kedagi Tallinnast, eriti raadio ja televisiooni otsesaatesse. Samas on tippasjatundjaid küllaldaselt ka Tartus, Narvas, Pärnus ja mujalgi, sealhulgas välismaal.
Olgugi et mõned ajakirjanikud oma isiklikke allikaid kiivalt vaka all hoiavad, peaks allikate andmebaas olema iga toimetuse kollektiivne teadmus, mida operatiivselt ja tulemuslikemalt kasutada. Uusi allikaid leiab nii veebist kui ka seniste allikate abiga.
Mingi sündmuse puhul vastutava isiku leidmine ja talle vastavate küsimuste esitamine on mõistagi hõlpsam, kui leida ekspert üht või teist sündmust analüüsima. Sealjuures tuleb õigele eksperdile esitada tema kompetentsi kuuluvad küsimused.
Eelöeldu kerkis päevakorda siis, kui TV 3 «Seitsmesed uudised» andsid Tallinna rahutuste järel 3. mail eetrisse otseusutluse Tallinna Ülikooli kommunikatsiooniõppejõu Katrin Aavaga ja sundisid ta juhusliku küsimusega «mida peaks Eesti meedia tegema välismeedias levitatava info suhtes» sisenema interdistsiplinaarsesse kommunikatsiooni diskursusesse: mil moel peaks toimima uudiseid konstrueeriv ajakirjandus kriisi- ja meediasõja tingimusis.
Saatejuht leidnuks soovi korral teadusinfosüsteemi ja TLÜ veebist, et pedagoogikamagister Aava tegeleb küll kommunikatsiooni lingvistiliste aspektidega (nt retoorika), kuid talle esitatud küsimuse teemavalda ei puuduta ei tema väitekiri, teaduspublikatsioonid ega ka igapäevane õppetöö, ning säästnuks õppejõudu ebamugavast olukorrast.
Enne eksperdi saatesse kutsumist tuleks väga täpselt püstitada küsimus ei piisa vaid üldise teemavaldkonna määratlemisest. Ekspert võib vajada võimalust vastavate uuringuandmete või erialakirjandusega tutvumi seks.
Põhjalikuma ettevalmistuseta küsimust improviseerides võib see langeda väljapoole eksperdi pädevusala. Siis vastab ekspert kui keskmisest haritum tavainimene ja küsimus jääb ikkagi õhku rippuma.