Eneseotsingute käänulisel teel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aprillikuu Keeles ja Kirjanduses ilmunud arvustuses Kärt Hellerma «Kohanenud kirjandusele» nimetab arvustaja Kadri Tüür raamatut «lugemispäevikuks». Olen selle määratlusega päri, kuid vastustan järeldust, milleni kriitika kriitik jõuab, et lugemispäevik polevat ikkagi see «päris kirjanduskriitika».

Mis asi on üldse «päris» kirjanduskriitika? Olen sellele eesti kriitikalugu silme ees hoides vastust otsinud oma paar aastakümmet ja jõudnud võib-olla triviaalselegi tõdemusele, et kui me just kriitikas seda «päris» otsime, siis on igasugune refleksioon kirjanduse (resp kunsti) üle kriitika. Kusjuures – nagu tänane kriitikakogemus osutab – ei pruugi kriitika olla ainult metakirjandus, see, mis ilmunud tekstidele järgneb, vaid sageli ka pre- ja kontekst. Ilmuvate teoste eelreklaam, saatesõnad, kaanekirjed jms kuuluvad samuti kriitika kui sekundaarkirjanduse alla niivõrd, kuivõrd nad sisaldavad tõlgendavat alget. Tõlgendus on aga «kohanemine tegelikkusega ja tegelikkuse kohandamine» (vt siinkirjutaja «Kriitikakunst», Avita, 2000, lk 139).

Hellerma, kes raamatu esitlemisel möödunud aasta novembris iseloomustas oma kirjutisi kui satelliitkirjandust, kriitikupositsiooni kirjeldaksingi kui vaimse asimuudi seadet. See, kes kompassiga orienteeruma pidanud, teab, mida niisugune protsess endast kujutab: kraadinurga määramine looduses oleva objekti ja põhja-lõuna suuna vahel.

Hellerma kirjanduslik põhja-lõuna telg on selgelt tajutav: eetiline ja esteetiline tundlikkus, traditsiooni- ja kõrgvaimsuse austus. Tegelikkus on loomulikult hälbivam ja palju mitmekesisem. Tegelikkus esitabki kohandamis- ja kohanemiskohustuse. Kuna kogumik hõlmab viimase viieteistkümne aasta kirjandusvaatlusi, siis pakub Hellermale tunnetuslikku huvi kirjanduse kohanemisprotsess postmodernse ühiskonna ja seda saatva-suunava postmodernistliku diskursusega, milles ei ole enam ühtset kirjandust, vaid «kirjandused».

Raamatule nime andnud arvustuses vaetakse kohanevat kirjutamisstrateegiat (kuidas saada populaarseks!) üsna ilmekalt. Hellermad ei paista see «keskteekirjanduse» muutus eriti rõõmustavat. Aga mingi kompromiss uue vaimse asimuudi näol tuleb ometi leida. Hellerma tekstid – just see, mis teevad neist lugemispäeviku – toovad esile aga veel ühe olulise aspekti.

Nimelt on lihtsustav näha lugemises üksnes lugeja ja autori (teose) suhet. Nagu korduvalt on rõhutanud Juri

Lotman, luuakse tekst lugemisel ka lugeja sisedialoogi

käigus. See tähendab, et lugedes ja tõlgendades me tõlgendame ühtlasi iseennast – ja seeläbi määratleme end, püüame leida oma kohta. Hellerma retoorilised küsimused arvustustes, kõhklused, sisearutlused, vaidlused

autori ja iseendaga loovadki pildi ühe vaimsusjanuse inimese eneseotsingutest.

Hellerma publitsistikaraamat «Avanenud ruum» annab ilmeka tausta tema kirjanduskriitikale, seda enam, et siit leiame ka mitmeid filmiarvustusi. Saatesõnas tabab Jaanus Rohumaa Hellerma kultuurikriitika telgjoont üpris adekvaatselt – see on kirjutatud «binaarsetes opositsioonides, nagu mehed – naised, usk – iroonia, vaim – raha». Esmakordselt trükivalgust nägevas essees «Avanenud ruum» mõtiskleb autor surma müsteeriumi üle, uskudes siiski, et sealpool surmagi võib olla teadvus.

Hellerma siirus teeb ta haavatavaks oponentidele. Mina avastasin temas hingesugulase. Nagu Hellerma oma kolumnides, olen minagi tundnud ajalehe formaadi survet. Iga sügavuselegi apelleeriv mõte taandub ajaleheveerul arvamuseks – meediaühiskonna kurb paratamatus. «Ta oli kirglikult moraalne, aga üldsegi mitte moralist,» on kirjutatud Hannah Arendti kohta. «Avanenud ruumi» lugemist lõpetanud, tundsin, et võiksin midagi seesugust lausuda Kärt Hellerma aadressilgi.

Raamatud



Kärt Hellerma


«Kohanenud kirjandus»


Valik kirjanduskriitikat


1987–2006


Eesti Keele Sihtasutus,


2006, 207 lk



Kärt Hellerma


«Avanenud ruum»


Artikleid ja esseid


1991–2006


Eesti Keele Sihtasutus,


2006, 280 lk

    Tagasi üles