Merle Talvik seljatas saatuse

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Toomas Huik, SL ÕHTULEHT ja ETV fotoarhiiv

Näitleja Merle Talvik on disaininud ja õmmelnud enam kui 10 000 kostüümi nii varietee-, teatri- kui ka peotantsulavadele. Naine, keda pärast teatrist koondamist ja töötuks jäämist vaevasid kõige mustemad mõtted, on oma kunagisest lisatööst teinud põhilise elatusallika.

Päris esimese rõiva õmbles Merle endale juba 12-aastasena. «Üritasin kleiti teha, aga ei tulnud selle pealegi, et lõiget on ka vaja,» meenutab ta muiates. «Ostsin sitsi, 46 kopikat meeter, lõin käärid sisse ja sain alles siis aru, et üldse ei hakka istuma. Harutasin siis kõik ema vanad kleidid üles, võtsin lõiked ja hakkasin endale hoopis pluuse tegema.»

Tänaseks on Merle nobedate näppude alt välja tulnud tuhandeid kauneid ihukatteid. Ja tuleb kindlasti veelgi.

Töötu trööstitu argipäev

Merle ütleb, et ta pole seda sorti inimene, kes enda eest seista suudaks ja ellujäämise nimel üle laipade läheks. Seda kinnitavad ka Merlet hästi tundvad inimesed: just egoismist jääb tal kõige enam puudu.

Ehk just selle omaduse tõttu avastaski Merle end pärast Vanalinnastuudiost koondamist lõhkise küna eest.

«Tegelikult olin koondamiseks valmistunud,» tunnistab Merle, «sest olin näitlejana maha käinud. Kaua sa ikka jaksad tõestada, et oled suuteline, oled andekas. Olin elust väsinud, läbi põlenud, ei jaksanud enam näitlejana midagi erilist korda saata ja samas ei pakutud ka selliseid rolle, et oleksin taas jalad alla saanud. Tunnetasin, et teen näitlejatööd vaid selleks, et aina võimalust oodata... Ja ma pole ka inimene, kes läheks ja nõuaks. Ma lihtsalt ei jaksanud enam.»

Üksinda enam kui 30 aastat halvatud ema hooldavat ja poega kasvatavat Merlet aitas pärast koondamist ots otsaga kokku tulla just tema senine lisatöö, õmblemine, kuid ühel heal päeval ei tellinud keegi isegi ühtki seelikut.

Umbes 20 filmis mänginud ja sadu rolle teinud näitleja võttis end töötuna arvele ning veetis sissejuhatuseks pool aastat arvutikursuste järjekorras. «Olin lõpuks näljas. Tööturul saab käia vaid inimene, keda peetakse üleval, aga minul polnud ju mitte kui midagi,» ohkab Merle. «Mul polnud sedagi raha, et bussiga kesklinna sõita!»

Hull olukord aina süvenes. Sotsiaalabist saadud paarisaja krooni eest oli leib siiski laual, ning õnneks saabus suvi. «Elasime selle aja üle ainult tänu suvila aiale,» pihib naine. «Sõime hommikust õhtuni kurki ja tomatit, nii et ma ei tahtnud neid pärast enam nähagi. Augustis käisin pidevalt metsas seenel ja marjul.»

Mustad mõtted peas

Sel ajal, kui Merle ja tema ema Muraste suvilas elasid, jäi poeg Karl Olaf linnakorterisse. Kõige tipuks astusid hetkel, mil poega kodus polnud, korterisse kutsumata külalised ning tegid puhta vuugi. «Vargad viisid ära kogu mu kulla ja lõhnaõlid, ning see lõi mu jalad lõplikult alt. Sest kui kannatad kolm kuud järjest hambavalu ja sul pole raha ning lõpuks viiakse su kuld kah veel minema, siis on lõpuks nihuke seis, et... Ausalt öeldes olid ikka väga mustad mõtted peas.»

Lõpuks ei jäänud Merlel, kes pealesunnitud paastuga kaotas kaalust seitse kilo, muud üle kui võtta vastu esimene ettejuhtuv tööots.

«Proovisin lapsehoidmist, kuid mulle see ei sobinud. Mu närvikava on selleks liialt õrn. Mõni laps võib kolmveerand tundi karjuda, kui ema ära läheb, ja ma ei kannata seda. Mulle teeb see valu, ja tundsin end täiesti võimetuna,» ütleb Merle ja lisab, et tänapäeva rüblikud on üsna vaba kasvatusega. «Jumal teab, mida nad võivad teha. Kord panin lapse ühe asutuse valvelauda ema ootama, ise pidin mingil põhjusel kindlasti ära minema. Rõõmurull oskas aga just sel hetkel, mil keegi ei märganud, ära kaduda. Samal ajal, mil ema paaniliselt jooksis ja otsis, tolmutas tema õues betoonikotiga... Ja muidugi olin mina kõiges süüdi, sest ma poleks ju tohtinud ära minna...»

Kõne, mis muutis elu

Õnneks helises ühel heal päeval Merle taskutelefon ning teises otsas kõlas endise ETV kunstniku Helge Uuetoa reibas hääl: «Mis, kas sul pole isegi õmblemist või? Ära jama, räägin kohe Tähtega!» Musta Luige moestuudio kostüümilao ja õmblusateljee omanik Tähte Luik on Merle praegune tööandja. «Olengi ametlikult õmbleja,» on Merle õnnelik.

Tähte ei taha aga Merle õmbleja-tiitliga kuidagi nõustuda. Ütleb, et see kõlab Merle kohta liialt tühiselt – õigem oleks teda nimetada kunstnikuks, disaineriks.

«See on minu jaoks kõige õigem koht. Massitööd ei suuda ma üldse teha, mul on vaja, et saaksin fantaasiat rakendada,» kinnitab ka asjaosaline ise. Kui teatris sõltub õmbleja eelkõige kunstnikust, siis kostüümiateljees seda probleemi pole. «Saan siin teha asju, mis ei tuleks kõne alla mitte kusagil mujal, nii et ei saagi tüdineda.»

Kõige keerulisema, samas ka põnevama kostüümi õmbles Merle enda sõnul üheksakümnendate alguses restorani Gloria varieteekava jaoks. Kunstnik Kustav-Agu Püüman oli mures, sest mitte üks Tallinna õmbleja ei tahtnud seda teha.

«Jäin huviga materjali ootama – ja kus siis hakati mulle mingeid kotte tassima!» naerab Merle. «Suured pambud, vatt sees. Tuli välja, et pidin tegema ühe hästi kõhna meestantsija nii suureks vanglavalvurist naiseks, et tema rinnaümbermõõt oleks kaks meetrit. Sentimeetripael lõppes otsa! Ning kostüümi peale veel sõjaväefrentš, ja selle pidi ühe raksuga seljast ära ka saama. Kinnist oli ette pea võimatu teha, sest tiss oli nii suur, et ei läinud masina alt läbi... Panin selle suvilas naabrinaisele proovimise ajal selga, aga modell jõudis mõõtmiste ajal kolm korda minestada, sest õues oli 30 kraadi sooja.»

Lükatiga disainer

Lisaks niidile, nõelale ja kääridele kuulub Merle töövahendite hulka lükati. Seda läheb eriti vaja kankaaniseelikute ringikujuliste laineliste satside meisterdamisel.

Naine sõnab, et isegi muusikakoolis viiulit õppides lahendas ta vabal ajal lihtsalt huvist füüsikaülesandeid, oskus kõigega toime tulla pärineb aga isa Herbertilt. «Ta oli tõeline kuldkäpp,» ütleb Merle. «Polnud asja, millega isa hakkama poleks saanud. Saatis isegi pottsepa koju, sest too ei osanud nii sirgelt ehitada kui isa. Tahtsin näiteks tilgakujulisi nööpe – järgmisel päeval olid need olemas!»

Merle ütleb, et on tegelikult kannatamatu inimene, mistõttu paljud ei saa üldse aru, kuidas ta suudab õmblustööga tegelda. «Nad ei saa aru, kuidas ma suudan 150 tundi järjest ühte peotantsukleiti nikerdada. Ma ise ka ei saa!»

Ja kui hinges ikkagi mingil põhjusel raskeks läheb, seab Merle sammud tuttavasse Muraste metsa. «Seal ma siis ennast tühjaks nutangi. Karjun hästi kõvasti. Ulun. Õnneks suudan veel nutta. Nutad peatäie ära, läheb justkui kergemaks. Usun, et tänu sellele polegi minust saanud kalestunud inimest. Sest südamest naerda oskan ma ka.»

Tagasi üles