Orzel saatis eestlased maale küpsiste ja viskiga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Poola allveelaev Orzel Tallinna sõjasadamas. Laeva põgenemine andis Nõukogude Liidule ettekäände süüdistada Eestit vaenuriikide abistamises.

FOTO: Repro

Seitsekümmend aastat tagasi Tallinnast põgenenud Poola allveelaevale Orzel vangi jäänud Eesti meremees meenutas oma röövimist hiljem vaid hea sõnaga. Eriti avaldasid talle muljet poolakate lahkumiskingitused – küpsised, sigaretid ja pudel viskit.

Nooremallohvitser Roland Kirikmaa jõudis teenida veel Nõukogude, Saksa ja Inglise relvajõududes. Sellel pildil on ta jäädvustatud Saksa mereväelasena Tallinnas.

FOTO: Erakogu


«Sorry!» Nii palus allveelaeval Orzel komando üle võtnud Poola ohvitser 1939. aasta 18. septembri hommikul vabandust Eesti meremehelt Roland Kirikmaalt. Oli ka põhjust.

Teise maailmasõja puhkemise ning Poola hukkumise järel Tallinnasse saabunud allveelaev Orzel põgenes Eestist, andes Nõukogude Liidule hea ettekäände Eesti jõhkraks survestamiseks.

Relv sihtis näkku


Eelmise nädala Postimehes meenutas Eesti torpeedopaadi Sulev toonane madrus Boris Kivik, kuidas allveelaeva valvama pidanud Sulevi meeskond põgenikule halastas ega avanud laeva pihta suurtükituld. Sulevilt ei saadud ühendust Eesti mereväe staabiga ning et Orzeli pardal teati asuvat kaks Eesti meremeest, otsustati mitte tulistada.

Ent kuidas kulges Orzelile vangi jäänud eestlaste soovimatu merereis? Jutt käib kahest madrusest: Sulevi meeskonnaliikmest Boris Mahlsteinist, kes pidi laeva kai pealt karauulima, kuid väidetavalt laskis end öösel pardale meelitada ja seal uimaseks lüüa, ning Eesti allveelaeva Lembitu masinist-elektrikust, nooremallohvitser Roland Kirikmaast. Viimase ülesanne oli valvata interneeritud allveelaeva otse selle juhtruumist.

Õnnelikul kombel on Kirikmaa, kes suri 1975. aastal Bristolis, toonase merereisi detailid kirjalikult talletanud. Postimehele vahendas need harrastusajaloolane Neeme Peek, kellele Kirikmaa oli vanaonu.

Kirikmaa mälestuste kohaselt saadeti ta Orzeli pardale poolakaid valvama relvitult, ainsaks kontaktiks välismaailmaga telefoniühendus staabiga. Esimene vahikord Orzelil möödus rahulikult, ehkki poolakad jätsid eestlasele pisut ebasõbraliku mulje. Kui Kirikmaa aga oma järgmisse vahti saabus, märkas ta, et varem ahtriga sadamasuu poole seisnud laev sihtis nüüd merd vööriga. Kuid kõik näis rahulik ja noormees kavatses oma vahikorra sisustada raamatulugemisega.

Siis aga anti Orzelil meeskonnaliikmetele käsk koguneda masinaruumi. Ka Kirikmaa suundus sinna. «Siis hüppasid pimedast mõned mehed mu selja taha,» meenutas ta. «Kui ümber pöördusin, sihtis üks neist mulle relvaga näkku.»

Kogu allveelaeval läks lahti kibe sagimine. Telefoniühendus maaga lõigati läbi, allveelaeva mootorid käivitati ning alus hakkas liikuma.

Sõbralik vangistus


Seejärel laususki Orzelit kamandanud ohvitser (laeva päris komandör jäi Tallinnasse haiglasse) oma vabandussõnad. Varsti sai Kirikmaa kokku ka teise vangi võetud Eesti meremehega.

Kirikmaa meenutuste järgi lubasid poolakad esialgu oma vangid maha panna Eesti rannikule, kuid pidid sellest plaanist loobuma Eesti mereväes antud häire tõttu. Jutuajamisest meeskonnaliikmetega selgus ka, et põgenemisele eelnenud pühapäeval olid poolakad katkestanud torpeedode mahamonteerimise palvuse pidamise ettekäändel. Seejärel oli «ootamatult» katki läinud allveelaeva tõsteseadeldis, mistõttu mõned torpeedod jäidki Orzelile alles.

Jättes arvestamata kinnipidamise mõningase brutaalsuse, jätsid Poola meremehed Kirikmaale hea mulje. «Mehed olid väga sõbralikud ja aumehelikud, kõigil oli väga kahju, et oldi sunnitud meid pardale jätma,» meenutas Kirikmaa.

Kui laev ligines Gotlandi rannikule, pandi eestlased väiksesse paati ning saadeti randa. «Nad andsid meile kaasa vett, küpsiseid, hulga Poola sigarette ning isegi viskiga täidetud limonaadipudeli, samuti elektrilise taskulambi,» meenutas Kirikmaa. Lisaks sai Kirikmaa kaasa kirja  oma ülemustele ning Eesti ja Ameerika raha kodumaale reisimise kulude katteks.

«Soovisime Orzelile õnn kaasa ning hakkasime saare poole aerutama,» lõpetab Kirikmaa meenutused. Peagi jõudsid eestlased Soome kaudu õnnelikult koju, kuid lisaks sellele seiklusele oli saatus Kirikmaale varunud veel teenistuse Punaarmees, Saksa armees ning Inglise mereväes ja kaubalaevastikus.

Tagasi üles