Kisast kummis vaikne nurgake lahutab meelt

Lutsu majamuuseumi rõdul ajavad perekondlikke asju proua Vestberg (Julia Laffranque, paremalt), härra Vestberg (Matti Linno), Heete (Ursula Noor) ja proua Traubenberg alias Bengaalia Ematiiger (Imbi Uibo).

FOTO: Lauri Kulpsoo

Oskar Lutsu majamuuseumis Lutsu jutustuse dramatiseering – taas on teatritegijad ekspluateerinud mängukohta, et teha fiktsioonmaailm vaatajale omasemaks, anda sellele mänguruumile lisatähendusi.

Tänu muuseumi külastamise võimalusele ei ole tegemist pelgalt Vilde Teatri mängitud «Vaikse nurgakese» vaatamisega, muuseumis leiduvad esemed manavad silme ette palju suurema Lutsu loomingu kogemuse ja kogemise kui see üks teatrikülastus.

Nii ei pääsenud ka mina nostalgiast, mis seotud Eesti ühe parima följetonisti Lutsu teise agulielu kajastava teosega «Tagahoovis».

Siinkohal ei pea ma silmas Vilde Teatri 2004. aastal esietendunud suvelavastust, vaid ikka seda Kaarel Irdi oma, mida minu generatsiooni kuulujad said vaadata reedeti mugavalt tugitoolist.

Kahel korrusel

Visuaalselt ühendab kaht lavastust (Kaarel Irdi «Tagahoovis» ja Raivo Adlase «Vaikne nurgake») sarnane mängukeskkond, kus tegevus toimub vertikaalis maja kahel korrusel.

Agulielu kujutaminegi oleks nagu sarnane... Siinkohal aga stopp. Selle naguga asi piirdubki, sest tagahoovilikust realismist on asi ikka päris kaugel.

1930. aastate stiil ja laad on «Vaikse nurgakese» riietuses ja keelepruugis aimatav, ent näitlejad suudavad selle illusiooni kiiresti lõhkuda. Liigne käte ja jalgadega tühja vehkimine ning häälepaelte kähedaks karjumine annab tegelastele (hale)koomilise mõõdu.

Üksiküritused lausete näol, nagu «Emajõgi tõuseb üle kallaste ja pühib Tigutorni minema», jäävad kogupildis tervikuga mittehaakuvateks detailideks. Nii jääb arusaamatuks, miks üritatakse vaatajale pakkuda korraga nii liha kui ka kala, üldjuhul neid kahte ühte patta ju ei panda.

Vähegi Lutsu loominguga tutvunud inimesele ei ole vaja kirjamehe teostes peituvat koomikat puust ette ja punaseks teha. Ülepingutatud nali ja huumor viib groteskini. Iga hea asi, mida saab liiga palju, paneb südame läikima.

Nii pingutasid ka mõned näitlejad ilmselgelt oma rolliga üle. Kuna tegemist pole professionaalsete näitlejate, vaid asjaarmastajatega, tuleks olla tolerantne, sest ikka on tore, kui inimesed teevad midagi ja tunnevad sellest rõõmu. Ent kui tullakse juba publiku ette, siis tuleb mõned teravamad pinnud ka silmist ja kõrvust välja kiskuda.

Nabokovi-lolitaliku Heete (esietenduses Piret Kuub) puhul jääb tõsiselt küsitavaks, kas tegemist on ikka teismelise võrgutajaga või hüperaktiivsuse all kannatava koolieelikuga.

Siinkirjutajal jääb küll see küsimus lahendamata, sest ülepingutatud näogrimassid ja keelenäitamised manavad ennemini silme ette hiljuti televisioonis jooksnud lasteseriaali Pipi Pikksuka kui üksõik millise hilispuberteetilise teismelise.

Ülemängimine on märksõna, mille patust pole prii peaaegu ükski «Vaikse nurgakese» näitleja, kuid kirjutame selle suure entusiasmi ja väheste kogemuste arvele.

Positiivseim elamus

Tooksin lavastuses esile tegelase, keda küll kavalehele näitlejate ridadesse kirja pole pandud, kuid kelle kohatine jälgimine tõi naerukurrud suunurkadesse.

Selleks nn tegelaseks on lavastaja ja ühtlasi valgustaja Raivo Adlas, kes vahekäigus prožektoriga näitlejaid sihtis ja omaette osatäitjate teksti kaasa pomises.

Sellise kaasa- ja läbielamise nägemine andis lavastuse kõige positiivsema elamuse. Jah, kunsti ei maksa Lutsu majamuuseumi õuele otsima minna, kuid sumedal suveõhtul võib «Vaikse nurgakesega» meelt küll lahutada.

Lutsu aias

• Näitemänguselts Vilde Teater etendab Oskar Lutsu «Vaikset nurgakest» Oskar Lutsu majamuuseumis ja selle aias (Riia 38).

• Lavastanud Raivo Adlas, mängivad Piret Kuub või Ursula Noor (Heete), Jaanus Järs (Heino Anderson), Julia Laffranque (proua Vestberg), Matti Linno (härra Vestberg) jt.

• Esietendus oli 26. mail.

• Järgmised etendused on 12., 13., 14., 15., 28. ja 29. juunil, 4. ja 5. juulil kell 20.

    Tagasi üles