Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2187179t1h32e1.jpg)
«Ma ei nimetaks seda, mis Venemaal praegu toimub, üldse demokraatiaks,» ütleb ajakirjanik Michael Skafidasele antud intervjuus Aleksei Tolstoi lapselaps, tuntud kirjanik ja saatejuht Tatjana Tolstaja. Venemaal on tema sõnul siiski veel alles suurel määral vabadust, ent venelased ei suuda mõista, et vabadus võib kaduda väga kiiresti.
Vladimir Putini Venemaad taunitakse praegu Läänes kui üha süveneva autokraatiaga riiki, mis on reetnud uutmise ja avalikustamise vaimu ning sammub tagasisuunas. Kui kosmiliselt kaugel on õieti Putini Venemaa Mihhail Gorbatovi Venemaast?
Uutmisaega ei saa võrrelda Vladimir Putini Venemaaga, sest Putini Venemaa on Boriss Jeltsini Venemaa tulemus ja Jeltsini Venemaa oli uutmise tulemus, mis omakorda kujutas endast varasematele seisakuaastatele järgnenud teisitimõtlemise kulminatsiooni.
Meie uusimas mälus on ühte köidetud kõik need erinevad ajastud ning Putini Venemaa on kõigest järkjärgulise protsessi tagajärg. Mõned elemendid tulid vahepeal juurde, mõned läksid kaotsi.
Pärast Jeltsini aega on demokraatiaelement Venemaal tugevasti kahanenud. Ma ei nimetaks seda, mis [Venemaal] praegu toimub, üldse demokraatiaks. Kuid alles on veel suurel määral vabadust, mis saavutati Gorbatovi ja Jeltsini ajal.
Mingil moel oli kommunistide 1993. aasta läbikukkunud ülestõus Venemaa niinimetatud uue vabaduse triumf.
See vabadus on suurelt osalt meil ikka veel alles. Vähemalt noorem põlvkond on selle vabadusega harjunud ja kogu seda vabadust ei saa neilt ära võtta, sest nad ei ole kunagi kogenud Nõukogude reiimi terroriaastaid ega tea, milline see oli.
Nii et ühelt poolt võtavad noored seda vabadust enesestmõistetavusena, teiselt poolt on aga demokraatia, nagu seda kujutati uutmisaastail, peaaegu kadunud.
Teie düstoopia «Kõss» kujutab endast apokalüptilist tulevikunägemust, kus tegevus toimub 200 aastat pärast Venemaa hävingut. Eakas türann on ära keelanud raamatud, plagieerides või kirjutades vanu meistreid oma nime all ümber. Venemaa ühiskond on mattunud vaimupimedusse. Kas see on hoiatus, milliseks võib muutuda tegelik Venemaa?
See on minu arusaam teatud asjadest. See on ehk stsenaarium, mis võib teostuda mitte ainult Venemaal, vaid kus tahes maailmas. Inimeste ja ühiskondade ees seisavad alati ühesugused ohud ja ahvatlused.
Ma lihtsalt tunnen Venemaad kõige paremini. Ja Venemaal oleme läinud pärast revolutsioone ja selliseid muudatusi nagu uutmine ikka algseisu tagasi. See on justkui muster: kõik variseb kokku ja me peame selle jälle üles ehitama.
Kogu see idee tuli mulle pähe 1986. aastal, kui uutmine alles algas. Seda võib nimetada ennustuseks või ka hoiatuseks, aga ma arvan, et ennekõike on see teerada, mida ma nägin korduva mustri taga.
Minu kujutlusvõime tugines sellele, mis oli juba juhtunud, asjadele, mis andsid märku, et maa elus valitseb teatud ühiskondlik muster.
Kui venelased mõistavad, et nende maad ei valitseta nii, nagu nemad sooviksid, tahavad nad valitsuse kukutada, pidades seda kõigi ebaõnnestumiste ja kogu rahvaga juhtunud halva ainsaks põhjuseks. Siin ei ole tegemist isikliku vastutuse kultuuriga.
Nii saab «Kõssi» peategelane aru, et pettur, kes juhib seda, mis on Venemaast järele jäänud, tuleb peatada ja rahvas peab võimu enda kätte võtma. Aga tegelikult läheb nii, et õilis vabaduserüütel muutub lõpuks hirmuäratava türanni tööriistaks. Nii on muidugi Venemaalgi ikka ja jälle juhtunud.
Maa ja kultuur varisesid 1917. aastal järsult kokku, revolutsioon paiskas maa kohutavasse kaosesse. Toona oli päris selge, et tsaarireiim on kohutavalt ebaõiglane ja tuleb kukutada. Tore, see kukutatigi ja mis edasi tuli, oli veel hullem. See on mul ikka ja alati meeles.
Ma mõistan survet, mis tõukab inimesi revolutsioonile, aga kõik revolutsioonid on vähemalt Venemaad viinud tagasi. Kui sellest on midagi õppida, siis seda, et asjade muutmisega tuleb evolutsioon alati paremini toime kui revolutsioon.
Nii ei ole ka tänasel Venemaal sugugi liialdus öelda, et inimesed püsivad müütide juures, sest nad ei soovi teada tõde. Uued venelased eelistavad jõukust vabadusele, sest mingis mõttes on praegu Venemaal Venemaa mõõdu järgi vabadust juba piisavalt palju.
Venelased ei mõista enamasti, et vabadus on nagu lennuk seda tuleb hooldada. See võib kaduda sama kiiresti kui ilmus.
Mingis mõttes on jõukus hea asi. Jõukus annab omamoodi vabaduse. Kapitalistlikus maailmas ei saa olla vaba ilma rahata, mistõttu inimesed valivad raha, et olla vaba või nii nad vähemalt arvavad. Raha jahtides kaotavad nad aga loomulikult osa vabadusest. See on keeruline ja igikestev lugu, aga just nii see on.
Venemaal ei võitle inimesed vabaduse eest, aga samas ei ole nad orjad. Mõnikord ei tea nad täpselt, milleks neil vabadust vaja läheb. Ärge unustage, et Venemaal on demokraatlikud valimised päris uus asi, nagu ka püüded muuta asju valimiste kaudu.
Pärast uutmist oli lühike suhteliselt suure vabaduse periood, aga korruptsioon ei lasknud sellel õitsele puhkeda ja nii ei jõudnudki see küpseda ning pisuke uus vabadus hakkas tasapisi kahanema. Venelased tunnevad, et ei suuda võidelda marulise korruptsiooni ja võimu vastu. Nende meelest on see üle jõu käiv.
Eriti pärast ajakirjanik Anna Politkovskaja ja endise KGB agendi Aleksandr Litvinenko mõrvamist on Venemaa maine läänemaailmas langenud ülimadalale. Lääne üha suureneva mure, et Venemaal on algamas uus autoritaarne ajastu, ning venelaste näiliselt argise suhtumise vahel haigutab aina suurem lõhe. Milline on siis tõde?
Teate, mis ma arvan? Ma olen venelane ja ma ei tea, milline see tõde on! Paljudes läänemaades on inimestel arusaam, mis on autoritaarsus. Meil on sellest oma arusaam.
Esiteks, me oleme autoritaarsusega üpris harjunud. Meie jaoks piiravad seadused üksikisiku vabadust avaliku korra nimel. Seadused seavad kõik korda. Venemaal ei hooli inimesed kuigi palju seadusest vähemalt seni, kuni nad sellega ise silmitsi ei satu.
Miilits näiteks tegutseb Venemaal inimeste vastu, mitte nende hüvanguks. Inimesed peavad kavaldama, et miilitsat vältida, sest miilits on autoritaarse reiimi osa. See on lihtsalt üks bürokraatlik organisatsioon, mida reiim kasutab inimestelt raha röövimiseks.
Nii et õigupoolest ei saa näpuga näidata autoritaarsuse ja korruptsiooni täpsele allikale. See ei ole lihtsalt tipus, see on kõikjal. See on Venemaal eluviis. Sellepärast ei lakka korruptsioon kunagi.
Maa oli korrumpeerunud Jeltsini ajal, oli Gorbatovi ajal ja oli juba enne neid. Kuid Gorbatovi ajal tundus korruptsiooni vähem olevat, sest toona polnud mainimisväärselt rikkaid inimesi, aga nüüd on neid palju. Korruptsioon kasvab koos jõukusega Venemaal on need kaks asja teineteisest sõltuvad. Kas see lõpeb kunagi? Ma ei usu.
Kas te olete kunagi tundnud, et teid kui kirjanikku Venemaal ahistatakse või ohustatakse?
Absoluutselt mitte, mis on paradoks. Kõigel sellel ei ole midagi tegemist minu kirjatööga. Kirjanduse alal ei ole meil mingit tsensuuri. Ainsaina võivad ennast ohustatuna tunda uurivad ajakirjanikud nagu Politkovskaja, nad suhtlevad otse ja isiklikult inimestega, kes ei soovi ennast avalikkusele näidata, sest neil on nii palju, mida varjata.
Ma arvan, et selles mõttes saab hirmust omamoodi tsensuur. Aga nii on see ikka olnud. Uurivad ajakirjanikud on kogu maailmas samasuguses olukorras, olgu see Putini Venemaal või maffia kodumaal Itaalias. Kui nad teevad liiga palju kära, mõrvatakse nad mõnikord.
Enam-vähem kõik arvavad, et Politkovskajal tekkis kellegagi isiklik konflikt me ainult ei tea täpselt, kellega. Ma pean ütlema, et ta oli väga suurt ärritust tekitav isiksus. Ta ei ajanud taga tõde, ta ei hoolinudki eriti tõest, ta ajas taga õiglust, nii nagu tema seda mõistis. Ja selles lakkamatus püüdluses ristus tema tee saatuslikult kellegi teise teega. Ta teadis ohte, aga läks ikka edasi.
Kas kirjutamine on Venemaal kõlbeline kohustus? Kas see peab puutuma poliitikasse?
Sugugi mitte. Ma ei usu, et kirjutamine oleks kuidagi seotud kõlbelise kohustusega. Kahesaja aasta eest pani Aleksandr Pukin aluse moodsale vene kirjandusele. Kirjandust oli ka enne teda, aga see pole oluline.
Pukin ei pidanud kirjandust kunagi kõlbeliseks kohustuseks, vaid puhtaks kunstiks, mis on vaba mis tahes dogmast või kõlbelisest kohustusest. Tema jaoks oli ainus kohtunik kirjanik.
Ma julgeksin öelda, et pärast teda ei ole ükski hea kirjanik suutnud saavutada nii suurt sisemist vabadust. Paljud Venemaa kirjanikud on kirjeldanud ühiskondlikke olusid ja ühiskondlikud olud on Venemaal mõistagi olnud alati halvad! Kui mõistad kirjanikuna ebaõigluse, eriti mineviku ebaõigluse õudust, siis hoiab see sind kirjutamas, hoiab alal sinu väärikust.
Te olete Venemaal väga populaarne. Teie raamatutel on suur mõju nii koduperenaistele kui ka politoloogidele. Te juhite ka menukat telesaadet «Keelepeksukool», kus intervjueerite Venemaa kultuuritegelasi ja poliitikuid. Millega seda populaarsust seletada?
See on tõsi. Mul on Venemaal väga suur publik. Ma arvan, et üks põhjus peitub sellest, et ma kasutan metafooriderikast keelt, mis meeldib paljudele inimestele.
Samas kasutan ma midagi, mida paljud Venemaa kirjanikud väldivad, nimelt huumorit. Paljud seda ei suuda. Paljud head kirjanikud teevad suure vea, mõeldes liiga palju enda peale. Nad kaotavad koos huumoritundega ka mõõdutunde, sest peavad ennast suureks. Huumor on väga oluline. Venemaal ei ole selleta võimalik ellu jääda.
New Perspectives Quarterly (NPQ)
kreekakeelse väljaande endine toimetaja Michael Skafidas küsitles Tatjana Tolstajat Global Viewpointi tellimusel.
(c) 2007 Global Viewpoint. Distributed by Tribune Media Services, Inc.
Inglise keelest tõlkinud Marek Laane.
Tatjana Tolstaja
Sündis 3. mail 1951. aastal Leningradis. Aleksei Tolstoi lapselaps, Lev Tolstoi kauge sugulane. Ka õde Natalja on kirjanik.
Õppis Leningradi Riiklikus Ülikoolis klassikalist filoloogiat.
Kirjutisi on avaldanud 1983. aastast. Kuue raamatu autor, neist tuntuim on «Kõss» («Rscm»).
Õpetas 19902000 põhiliselt Ameerikas elades mitmes ülikoolis vene kirjandust ja loovkirjutamist.
Juhib menukat telesaadet «Keelepeksukool» («Irjkf pkjckjdbz»).