:format(webp)/nginx/o/2017/03/08/6421683t1habef.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2187249t1h2b99.jpg)
Eile oli lastekaitsepäev. Nagu ikka, rääkisime sel päeval laste õigustest, valutasime südant (töö)narkomaanide laste pärast ning maalisime pilte helgest tulevikust. Avasime lasteloomaaia, et lapsed saaksid rahulikult väikeloomi väntsutada. Keelasime ära alkoholimüügi ja arvasime, et kõik ongi okei.
Tegelikult peaks tegema ühe lastekasvatuspäeva. Ma tean, et järgnev jutt kuulub rubriiki «siis, kui rohi oli rohelisem», ent kuna see siin on minu juturuum, siis kasutan seda ja pasundan.
Kui mina väike olin, oli näpuga näitamine suhteliselt inetu. Ka igasugune eputamine ja käratsemine ei näidanud head maitset. See ei tähenda muidugi, et seda poleks tehtud. Ent ma ei mäleta, et oleksime valjuhäälselt kommenteerinud kedagi, keda isiklikult ei tunne, tema enda kuuldes.
Me kõik armastame telekat vaadates irvitada kohalike kuulsuste üle, arvustada nende välimust ja kõnepruuki. «Tublimad» meist laovad isikliku elu puudujäägid netikommentaaridesse, vürtsitades oma arvamusi võimalikult terava kastmega. Mul on täiesti ükskõik, mida inimesed kodus teleka või kõmulehe paistel teevad. Aga kui nende lapsed suhtuvad telekast/ajalehest nähtud inimestesse ka tänaval kui ikoonidesse, on selge, et kodus ei toimugi peale öhöötades «ärapanemise» suurt midagi.
Näide: istusin koos oma lapsega ühes klaasseintega kohvikus. Sõime-jõime, äkki märkasime akna taga kaht tüdrukut, nii 11-12-aastast. Vaatasid meie poole, näitasid näpuga, sosistasid. Kergelt loomaaia tunne tekkis, ausalt. Kas nad ei pannud tähele, et ka meie neid märkame?
Ju siis ei pannud, ju siis ei kottinudki see neid eriti, sest teine näide: olin ühes suuremas toidupoes just oma kraami eest maksnud ja ladusin seda kilekotti, kui minust möödus kamp umbes kaheksa-üheksa-aastaseid lapsi. «Kas see on Kerttu Rakke?» ja «Näe, Kerttu Rakke!» käis päris valjuhäälselt üle poe. Näpuga näitamisest ja minupoolse kommentaari mitteootamisest rääkimata.
Ja need pole kaugeltki erandjuhtumid.
Kas ma olen süüdi, et mu nägu on tuntud, st kas see tõesti annab õiguse minu peale näpuga näidata nagu loomale loomaaias?
Ausõna, inimesed, järgmine kord annan teie kasvatamatutele naakmannidele jalaga kõhtu. Päriselt.