Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2189147t1h0eec.jpg)
Keskaja restorani Olde Hansa endisel perenaisel Margit Hakomaal on käsil muutuste aeg isikliku kasvu eesmärgil sooritas ta kõrvalehüppe telesse.
Margit Hakomaaga kohtusin esimest korda kuus aastat tagasi. Tema oli siis Olde Hansa perenaine ja mina keskaja kooli kandideerija. Istusin koos teise noortega õdusas Oldes pika laua taga ja vastasin kaupmeheemand Margareta ning kirjaneitsite Agnese ja Ingheli küsimustele. Järgneva aasta pühapäevad, mil koolis koos käisime, olid unustamatud. Meile õpetati, kuidas keskajal söödi-joodi, riides käidi ja mida jalas kanti, kuidas öeldi tere ja head aega. Tundsime keskaja hõngu.
Nüüd ei ole Margit enam Olde Hansa ega keskaja kooliga seotud. Abikaasast lahutades müüs ta oma osaluse restoraniäris.
Rääkides valib Margit hoolikalt sõnu, naeratab ja naerab ning küsib vaikuse tekkides kolm korda: «On sul veel küsimusi?» Hiljem tunnistab: «Mulle meeldib, kui on kiire.»
Kuidas sai sinust üks Kanal 2 uue saate «Tere õhtust!» saatejuhte?
Tuuli Roosmaa kutsus. Näen seda mitte niivõrd erialavahetuse kui väikese kõrvalehüppena ärist. Esialgu olin päris kindel, et see ei ole sugugi minu leib, aga proovides tundsin end üllatavalt mugavalt. Ja ülejäänud seltskond on niivõrd äge! Nendega koos on hea flow.
Kas uus ala on veidi hirmutav ka?
Mind ei hirmuta saate tegemine, küll aga privaatsuse kaotamine. Olen sellega leppinud väga tõsistel kaalutlustel.
Privaatsuse kadumine sai alguse juba seltskonnaajakirjanduses?
Jah, kindlasti, aga teistel põhjustel.
Halb ajastus?
Eks ta ole kummaline ja mitte planeeritud. See oli juhuslik, sest saatest sai räägitud juba terve kevade. Kokkulangevus teiste minu isikliku elu sündmustega on täiesti juhuslik.
Millega oleksid edasi tegelenud, kui telepakkumist poleks tulnud?
Mul on olnud hea väljund mõnede teiste vabatahtlike projektide juures, millest ma pikalt rääkida ei tahaks. Nii või teisiti oleks mingi köitev projekt kõne alla tulnud. Päris tegevusetult ei oska olla. Olen 17-aastasest peale tööd teinud. Olin üks neid õnnelikke, kes läks veidi varem kooli ja ka lõpetas selle veidi varem. Alternatiiv oleks olnud kindlasti taas restoranialal, aga arvan, et isikliku kasvu mõttes on teletöö see, mis annab võimaluse korrigeerida oma maailmavaadet ja suhtumusi, sest olemine väga paljude inimeste ees peegeldab sind väga karmi objektiivsusega. Eks ta ole julgustükk.
Edukas ravi
Uusi telenägusid kritiseeritakse meil üsna tihti. Oled sa selleks valmis?
See on üks põhjus, miks projektiga nõus olin. Mul on selline naljakas komme, et kui näen, et mõni minu iseloomuomadus teeb elu raskemaks, siis ma ei kiusa iseennast sellepärast, ei arva endast halvemini, aga ma ka ei jäta seda nii, vaid püüan midagi ette võtta.
Näiteks lapsepõlves saatis mind klaustrofoobia ja kümme aastat tagasi otsustasin hakata sukelduma. Sel kevadel tegin edasijõudnud sukelduja litsentsi tähistamaks eduka ravi lõppu. Väga hästi töötas, pean tunnistama. Eks saate puhul ka Igale inimesele on suuremal või vähemal määral tähtis see, kuidas teda nähakse. Kipun olema natuke tundlik ja õrnake. Mulle ei jäeta võimalust mitte paksu nahka kasvatada. Näen selles tõsiseid eeliseid tulevaseks eluks.
Olde Hansaga sa enam seotud ei ole. Kuidas see sulle mõjub?
Võtan seda täpselt nii, et üks eluperiood on läbi. On täiesti tavaline, et inimesed lahkuvad töökohalt, vahetavad karjääri, müüvad osaluse enda loodud firmas. Mulle on muutused alati positiivsed olnud. Eks see väike stress muutusest on tegelikult positiivne. Kõigil meil on vajadus väikese positiivse stressi järele.
See hoiab meie immuunsüsteemi tugeva, hoiab pidevalt õppimisjanulisena. Miks mitte teha midagi, mis tõsiselt sunnib sind arenema ja kasvama.
Edaspidi Oldes külas käid?
Ikka. Kas või korralikult söömas teinekord.
Viimasel ajal on mitmed ajakirjad sinuga toidujuttu ajanud.
Eks see on alati mu suur kirg ja armastus olnud. Juba ema oli väga hea kokk, siiamaani on. Praegu teostan toiduvalmistamise ambitsiooni koduseinte vahel ja teen tihti sõpradele õhtusööke. Ajaloolise täpsuse huvides pean lisama, et kokkame kõik koos. Pean võimalikuks, et naasen tulevikus samasse ärisse. Praegu on kõik uksed valla. Ei tahaks end piirata sellega, et hetkel otsustan, mis tulevik toob. Selline vabadus valida on luksus.
Optimistlikku meelt pole sa mingil juhul kaotanud?
Kuhu see peaks kaduma? Eks meie meelelaad ole juba lapsepõlvest saati suhteliselt ühesugune. Paratamatult on elus raskeid aegu ja hetki, pettumusi ja illusioonide purunemisi. Siis kipub tekkima kibestumine. «Maailm on minu vastu, mul ei lähe kunagi hästi» mentaliteet. Näeme maailma läbi oma ootuste ja meeleolude. Võime otsustada, et maailm on ilus ja imeline koht, mis kohtleb meid õiglaselt ja pakub alati suurepäraseid võimalusi, aga võime ka leida, et maailm on suur sitahunnik ja mina olen üksik lilleke selle sees. Mina eelistan esimest varianti ja olen kindlalt otsustanud, et ei muutu kunagi küüniliseks ega kibestunuks. Olen otsustanud, et välistel mõjudel ei ole minu iseloomu muutvat jõudu.
Kuidas keskaja koolil läheb?
Väga hästi. Neil on väga tugev meeskond, kooli endised õpilased on vabatahtlikena projekti juures tööl. Praegu lõpetab kuues lend.
Miks sa lõid keskaja kooli?
Arvan, et mul on olnud perekonnas alati valgustamismissioon. Mu ema sattus kooli õpetajaks, kuigi ta ei olnud kunagi pedagoogikat õppinud, ja oli omamoodi legendaarne õpetaja. Samamoodi mäletan, kuidas minu ema isa mind päris väikse lapsena aknalauale tõstis ja ütles: «Margit, vaata välja ja kirjelda, mida sa näed.» Tema pedagoogilised võtted olid minu jaoks hiljem tagantjärele analüüsides väga silmiavavad.
Keskaja koolis õpetasime palju rollimängude kaudu. Siin oli isiklik ambitsioon, aga kui sul on mingi hobi, mida sa väga armastad ja mis sulle tõeliselt tiivad annab, siis on sul ju kange tahtmine seda teistele jagada.
Kõigele lisaks oli see õudselt kihv projekt! Millises teises projektis saad kord nädalas korraga teha kostüümidraamat ja ägedate noorte inimeste seltskonda nautida ja seda kõike väga rahuldust pakkuval eesmärgil? Eesmärgiks sai seatud, et kool peab olema nii huvitav ja põnev, et võistleb arvutimängudega. Saime noored pühapäeval kodust välja, ju ta siis vähemalt natukene konkureerib.
Kuidas jõudsid lisaks koolile ka pere ja äri eest hoolt kanda?
Kipun olema stressiolukorras erakordselt efektiivne. Mulle väga meeldib, kui minu ümber käib elu. Samas oli keskaja kool kõige rutiinivabam projekt, mida võib endale ette kujutada. Ja tänu sellele jõudsin muid asju tunduvalt rohkem Olde Hansa juhtimine, kodu haldamine. Tihti kogesin seda rohkem puhkuse kui tööna. Mul oli sama lõbus kui õpilastel.
Ei kahetse midagi
Oled sa pidanud ärinaisena millestki loobuma?
Aga kust mina seda tean? Ma ei tea, milline mu elu oleks olnud mingit teist teed valides. Kuna mul ei ole kombeks midagi kahetseda, siis ma ka ei taju loobumisena, kui mu ellu jäi midagi muud fantastilist tulemata selle fantastilise asemel, mis tuli.
Küsimus on lõppkokkuvõttes selles, mis on üldine emotsionaalne bilanss. Tegin tööd, kus minu head tulemused polnud mulle mitte ainult kasulikud, vaid tundsin, et teen tähendusega tööd. See pakkus tõeliselt rahuldust. Ja eks kodu ja tööelu ühendamine käis väga hästi tänu sellele, et kontor oli ju samas majas, kus elasin. Oli päris tavaline, et kiigutasin varbaga kätkit, kui kontoris tööasju arutasin.
Mis sind õnnelikus teeb?
Aa! See on väga tõsine teema. Hingerahu, ma arvan, on kõige tähtsam. Ja kindlasti see, et mul on väga tore perekond ja hästi kihvtid sõbrad.
Kas hingerahu on alati sinuga olnud?
Kui see oleks mul väga kergelt kätte tulnud, kas ma siis oskasin seda väga hinnata? Tõenäoliselt mitte. Hingerahu tuleb sellest, et sa tead, kes oled.
Sul on kolm last. Mida tahad neile kindlasti õpetada?
Minu vanem tütar on 17 ja olen väga rahul sellega, milline ta on nii-öelda välja kukkunud. Sest ta pole mitte ainult andekas ja intelligentne, vaid ka oma vanuse kohta väga küps ja üllatavalt tasakaalukas.
Kõige tähtsam, mis ma suudan oma lastele anda, on kindel teadmine, et nad on ääretult väärtuslikud. Et neil on täielik õigus olla õnnelikud täpselt just nende moel. Ja mitte keegi teine ei saa öelda, millisel moel nad peavad õnnelikud olema. Kaasa arvatud mina.
Nõukogude aeg õpetas
Ei ole ühtegi asja, mille peale sa viltu vaataksid?
Kui nad on suured ja neil on väljakujunenud põhimõtted, siis ma kindlasti väga pahandan, kui nad käituvad oma põhimõtete vastu.
Kui nad on iseendaga rahul ja mina ei ole, siis muigan omaette ja mõtlen, et olgu peale, eks vaatame, kumb sellest õpib. Nemad või mina. Tütar on mulle palju õpetanud ja arvan, et noorematelgi on mulle palju õpetada.
Mida on tütar sulle õpetanud?
Aususe tähtsust. Mõnigi kord saavutasin kasvatuslikult paremaid tulemusi oma küündimatust tunnistades, mitte püüdes näida eksimatu ja kõiketeadev. Ausalt.
Ja ka seda, et emana ei ole mingit võimalust mitte võtta vastutust oma tegude eest. Mitte kellegi peale pole sõrmega näidata.
Kes on olulised inimesed ja sündmused, mis on sind muutnud?
Suurimaks õpetajaks pean oma ema isa. Ta oli ainulaadse maailmatunnetusega inimene, kes mõistis inimloomust erakordselt hästi.
Väga suur mõju minu arengule oli Nõukogude ajal. Topeltstandarditega eluolul, millega kõik ametlikult nõus olid. Kuna minu perekonnas on, nagu igas eesti perekonnas, väga traagilisi ja lausa eepilisi elulugusid, siis mul ei jäänud võimalust reaalsuse igapäevast väänamist rahulikult pealt vaadata.
See sundis mind omal ajal igasugu tükke tegema. Sai salaja Eesti lippe üles pandud, noorte seltskonnaga lendlehti levitatud, millest tuli suuremat sorti pahandusi. Aga see kindlasti õpetas mulle, et oma arvamuse väljaütlemisel võib olla väga karm hind. Aga kui sa lepid millegagi, mis on sinu silmis ilmselgelt vale, on sellel veel karmim hind.
Kompromissitust ja leppimatust olulistes asjades ja vastupidi, paindlikkust vähemolulistes asjades õpetas mulle Nõukogude aeg kindlasti.
Üks asi on mul väga meeles. Istusin sõbrannaga Viru kohvikus ja kõrvallauast hakkasid kaks rootsi prouat meiega asju arutama. Oskasime mõlemad inglise keelt. Ühel hetkel küsisid nad, et väljas on oktoober, miks teil sukkpükse jalas pole. Vastasime, et meil ei ole neid kuskilt osta, poes ei müüda parajasti. Selle peale nad ohhetasid ja ahhetasid, et küll on õnnetud inimesed, nad ei saagi poest sukkpükse osta! Sukkpükste olemasolu või puudumine pole isikliku õnne jaoks sugugi tähtis.
Hiljem mõjutas mind Frida Kahlo eluloo ja aadetega tutvumine. Mul ei ole otseselt iidoleid, aga tema julgus ja veendumus jääda alati iseendaks ja mitte muutuda küüniliseks on minu jaoks erakordne inspiratsioon.
Lihtsalt mina
Kas võib olla, et sa veidi samastad end temaga?
Ei, kindlasti mitte. Mina olen ikka päris mina. Mul tuleb meelde üks lugu aastast 19861987, kui Moskva kohvikus ja Pegasuses kogunesid igasugused karvased ja sulelised. Tundsin end vabameelsete inimeste seas väga hästi ja eks mõnigi kord püüti minult uurida, kes ma siis olen. Olen ma punkar või kes? Minule on see arusaamatu küsimus. Miks peaksin kuuluma mingisse gruppi, miks peaksin end kellegagi samastama? Ütlesin, et mina olen lihtsalt mina. Näen lausa meelevaldsena seda, et peaksin end kellagagi samastama.
Kuidas ennast laed?
Mul on oma aega vaja. Oma ruumi. Püüan võtta päevas vähemalt tunnikese enda jaoks. Ja loomulikult aitavad sõbrad. Mitte ainult see, et minnakse koos reisile või üritusele, vaid lihtsalt nendega argipäevane koos olemine.
Koos toidu ostmine, kas või selline elementaarne asi nagu veini laadimine oli minu jaoks äärmiselt laadiv tegevus. Kuna mu sõber tegeleb veiniimpordiga, siis me kõik tassisime veinikaste ühest kohast teise. Seda oli vaja teha ja meil oli tohutult lõbus. Hirnusime ja pühkisime otsaeest tolmust higi.
Margit Hakomaa
Sündinud 17. septembril 1970 Tallinnas.
Lõpetanud Tallinna 54. keskkooli ja turunduse eriala Helsingi turundusinstituudis 1994.
Iseõppija.
Töötanud Valio Eestis ja Tetra Pak Eestis turundusspetsialistina. Alates 1997. aastast OÜs Starmaker juhatajana, alates 2001. aastast tegevjuhina. Kanal 2 saate «Tere õhtust!» üks saatejuhtidest.
Pere: kolm last, lahutatud.
Hobid: varajane muusika, sukeldumine, tants, mükoloogia.
Teised Margitist
Imre Sooäär sõber
Sõna, mis minu mõtteis Margitiga alati seostub, on «erakordne». Nägin teda esimest korda umbes kümme aastat tagasi Soomes ühel turismimessil siis ta alles hakkas Olde Hansat üles ehitama ja see, kuidas ta saalis ringi hõljus ja messipublikut lummas, oli võimas. Mul jäi kohe silm peale, et kes see selline inimene on.
Temast kiirgab erilist energiat, mis kõik tema ümber seob. Ta õpetab, kasvatab, juhatab.
Kui tihtipeale vaadatakse Eesti ärinaisi kui nende meeste varjusid, siis Margit on kindlasti erand. Ta on võimeline vedama ükskõik kui suurt firmat. Ta ei ole kindlasti kellestki sõltuv.
Arvan, et saate juhtimisega saab Margit ideaalselt hakkama, aga hingesügavuselt on ta pigem uurija ja avastaja kui ajakirjanik. Temast saaks hea eeskuju eesti naistele, kuidas ise oma eluga hakkama saada ja kuidas teha nii, et oleks hea endal ja perel.
Tiina Ristimets sõber
Tean Margitit kui siirast ja suure südamega inimest. Ta on tohutu töövõimega ega karda oma ideid ellu viia. Eesti ühe edukama restorani Olde Hansa projekti elluviimine on selle elavaks tõestuseks.
Kindlasti on ta nähtus omaette, sest temas avalduv energiahulk on ühtaegu imetlusväärne ja hirmutav. Temas on paras annus hulljulgust, kirglikkust, töökust ja naiselikku tarkust ning oskust elu täiel rinnal nautida.
Mäletan üht meie ühist reisi Horvaatiasse, kus ta mängleva kergusega suhtles ja sõlmis tutvusi kõikide vastutulevate inimestega, nii et ülejäänud sõpradel jäi kogu reisi vältel üle vaid vastu võtta Margiti korraldatud või kokku lepitud õhtusöögid või mõned muud põnevad tegemised. Kuigi tal pole alati olnud väga kerge, on tema julgus elada ja elurõõm imetlusväärsed.