Vähem jama ja rohkem verd

Tere tulemast Slovakkiasse: Eli Rothi «Hostel 2». Foto: Kaader filmist

Publik nõuab verd – kui nõutakse, tuleb anda, kirjutab Haapsalu õudusfilmide festivali üks korraldajaid Helmut Jänes USA slasher-filmide pealetungist.

Möödunud nädalal kinolevisse paisatud «Hostel 2» režissöör Eli Roth on Lions Gate’i stuudiole tõeline kullaauk. Rothi enda finantseeritud ja 1,5 miljonit dollarit maksma läinud debüütmängufilm «Cabin Fever» tõi 2002. aastal sisse hiigelkasumi. Veelgi suuremat tulu lõikas 2006. aasta alguses välja tulnud ja oma jõhkrusega üldsust šokeerinud «Hostel».

Kuigi «Hosteli» järg pole nii suurt populaarsust saavutanud (vähemasti esimese linaloleku nädala kassatulu arvesse võttes), on veel vara rääkida slasher-õudusfilmi (otse eesti keelde tõlgituna tähendaks see lõikumist või alandamist) hääbumisest. «Saag III», «Texase mootorsae mõrvad»... üha uued ja uued uusversioonid ja järjed, üks jõhkram ja verisem kui teine. Filmid, milles vägivalla eksponeerimisest on saanud ainus eesmärk.

Uuel aastatuhandel, nimetagem seda Bushi-aegse modernse slasher’i-buumi ajastuks, on nimetatud filme nagu alamžanrit tervikuna hakatud tituleerima ka laibaloenduseks (tuleb ingliskeelsest sõnast bodycount) või pornofilmide toimemehhanisme arvestades ka gornograafiaks, viidates hardcore-pornofilmides nähtud stseenide julmusele ja ohvrite alandamisele.

Ka üldisem võrdlus pornoga pole liiast. Pornofilmi ainus eesmärk on viia vaataja vaimse või füüsilise orgasmini – et «püsikliente» köita, tuleb seda teha järjest ekstreemsemalt. Sama kehtib «Sae» või «Hosteli»-suguste sarjade kohta. Et vaataja ei tüdineks, tuleb eelkäija üle kavaldada. Panustades «sisu» asemel instrumentaalsusele, üha leidlikumate piinamis- ja tapmisvõtete väljamõtlemisele.

Muidugi, head kassatulu tõotavate filmide reklaamtekstidest me selliseid «kahtlaseid» viiteid ei leia ja nii ei pruugi kinosaali turvalist tugitoolišokki harrastama tulnud publik aimatagi, et neid on petetud ning ees ootab kõike muud kui meelt lahutav poolteisttund.

Esialgu on raske leida loogilist seletust sellele, et meelelahutusäris, kus kaubaks lähevad tuntud nimed ja suurejoonelised vaatemängud, moodustavad suure osa aastakäibest filmid, mis ei hiilga just tuntud näitlejate ja režissööridega, kõige vähem aga suure eelarvega.

Näiteks 1983. aastal tehtud statistika põhjal läks pea 2/3 kogu Ameerika filmituru kassatulust leebemast horrorist räigemate kinopiltide arvele. Sellesse andsid oma osa John Carpenteri «Halloween», Wes Craveni «Elm Streeti luupainaja» ja Sean S. Cunninghami «Reede, 13», tõstes suhtelist sõltumatust nautinud slasher’i meelelahutuslikuks tooteks, mille levi nimel hakkasid kemplema suurstuudiod.

Selles reas seisab erandlikul kohal Tobe Hooperi «Texase mootorsae mõrvad» (1974), mis linaletuleku ajal mitmel pool ära keelati, kuid saavutas hiljem suure populaarsuse, kui kinolevisse hakkasid ilmuma võrreldamatult kehvemad uusversioonid.

Vahepealsetel aastatel slasher’ite koha hõivanud õudusfilmidest, mis spekuleerivad maailma lõpuga või jäljendavad hääbuma hakanud J-horrorit, on vaataja nüüd juba väsinud (suure-eelarvelised ja staaridega «Oomen» ja «Lõikus» polnud teab mis menukid kusagil).

Ikka ja jälle on moes üheülbalised, kuid hästitoimivad seksikad teismeliste õudukad ja kummalisel moel ka kultusmainega hevirokkari Rob Zombie filmid «1000 laiba maja» ja «Saatanast hüljatud», mis klassifitseeruvad otsapidi juba n-ö cool’i vägivalla kategooriasse, sinna, kuhu ka Quentin Tarantino filmid.

Vähem jama ja rohkem verd, näikse publik nõudvat. Ja seda ta ka saab – täie raha eest.

Eli Rothil on õnnestunud see, mis paljudel paraku ebaõnnestub. Üht silma kinni pigistades võib klišeedest ja loogikavigadest kubisevat «Hostel 2» kiita esimesest osast märksa õnnestunuma tempovaliku eest, mis võimaldab ka tõsiselt jõhkratele stseenidele vahelduseks pisut hinge tõmmata.

Kui ka ei teaks, et Rothi mentor Tarantino on üks filmi kaasprodutsentidest, tunneks me maestro jumaliku hinguse ikkagi ära. Võtkem kas või slovaki keelde dubleeritud «Pulp Fictioni» või Tarantino maharaiutud pea eksponeerimine piinakambri väärastunud bossi varakambris. Samasugune eneseirooniline kummardus tehakse ka Tarantino lemmikule, 1980. aasta kultusfilmi «Kannibali holokaust» režissöörile Ruggero Deodatole, kes kehastab inimsööjat.

Isiklikult tunnen filmis ära mõnusa Tšehhi kuurortlinna Karlovy Vary, kus igal suvel toimub Ida-Euroopa suurim filmifestival. Iroonilisel kombel kajastub see, et kaunist Tšehhi väikelinnast on saanud vene uusrikaste peatuspaik, ka filmis – kui meenutada «Hosteli» piinakambri katakombides osalevaid «vene kappe».

Huvitav, kas selles idüllilises kohakeses on ka mõni kohvik, mille menüüsse kuuluvad süngest «Hostelist» pärit inimjäsemed?

Filmi poliitilisel ebakorrektsusel ei tahaks pikemalt peatuda. Roth on ameeriklane ja tema sõnul ei tee Ühendriikide tavakodanik vahet, kas filmi tegevustik on viidud postsovetlikku Slovakkiasse, Sloveeniasse või teab veel kuhu Ida-Euroopa «pärapõrgusse».

Ometi, just Slovakkia välisminister oli see, kes tegi avalduse, mis taunib sellist rahvusvahelise ulatusega antireklaami. Tühja nendest piinamistest, aga pisut üheülbaline on filmi sõnum küll, kui see juba teist korda järjest kutsub paradiisisaarena näivasse Slovakkiasse lahkeid beibesid kabistama, odavat õlut rüüpama ja vahelduseks teisi inimesi piinama. Ka mina oleksin slovakina solvunud.

Rõõmu teeb uudis, et Roth «Hostelile» enam kolmandat järge ei tee, sest olevat vägivallast väsinud. Selle asemel toob ta sügisel välja oma lemmikkirjaniku Stephen Kingi romaani «Cell» filmiversiooni. Sellel andekal lavastajal on, mida maailmale tõestada.

Euroopagi pole slasher’itest puutumata jäänud. Teatud mööndustega võib Kesk-Euroopa slasher’iks nimetada ka paari aasta tagust PÖFFi filmi «Katsumus» (Calvaire, rež Fabrice du Welz), milles Belgia kolkakülades uitav trubaduur satub maniakaalse vanamehenässi küüsi.

Uus briti horror on sidunud klassikalise ellujäämis-slasher’i musta huumoriga, mille sümbioosi võib näha filmides «Severance» (rež Christopher Smith) ja meil videolevisse jõudnud «Metsikuses» (Wilderness, rež Michael J Bassett). Tänavusel Haapsalu õudusfilmide festivalil võis näha 10 000 Inglise naela eest vändatud õudusfilmi «Murtud» (Broken, rež-d Adam Mason ja Simon Boyes), mida asjatundjad nimetavad parimaks omasuguste seas.

Ka Wes Craveni klassikalise slasher’i «Mägedel on silmad» (1977) kahe uusversiooni lavastajateks on just eurooplased (Alexandre Aja ja Martin Weisz). Mõni aasta tagasi lõi kõvasti laineid hoopis Austraaliast pärit «Hundioja» (Wolf Creek, rež Greg McLean), mis kandis ameerikaliku ellujäämis-slasher’i üle Austraalia kõnnumaale.

Kes on kursis jaapani õudusfilmiga, soovitaks selle peamise ekspordiartikli Takashi Miike nihilistlike lõikumismängude kõrval ka Ryuhei Kitamura ja Toshiharu Ikeda teoseid. Nende meeste tööd pakuvad lisaks räigele tapmisele ka esteetilist silmarõõmu. Omal moel, muidugi.

PS! Mis puudutab siinse artikli autori eelistusi, siis üheksal juhul kümnest eelistaksin igasugustele lõikumistele pigem austerlase Michael Hanekese «Jõhkraid mänge» (Funny Games), kus verd valamata suudetakse vaataja nii ära lämmatada, et see tõstab hirmu ja õõva definitsiooni täiesti uuele tasemele, milleni slasher’itel on veel pikk maa käia.

Lühiekskurss slasher-filmide ajalukku

«Psühho» (1960). Alfred Hitchcocki kultusfilm, mis pani aluse vaimselt väärastunud mehe ja tema püünisesse sattunud süüta naise suhtele. Filmile on tehtud ka mitu järge ja Gus Van Santi üks ühele versioon.

«Texase mootorsae mõrvad» (1974). Pani aluse naissoost ellujääja (tuntud termini final girl all) ja väärastunud maniaki arhetüübile. Sai hiljem kaks järge ja ühe eelloo.

«Mustad jõulud» (1974). Sidus esimesena mõrvamüsteeriumi ja slasher’i. Oli üks esimesi filme, mis näitas tegevust tapja silme läbi. Filmi uusversioon tuli välja eelmisel aastal.

«Halloween» (1978). Tegi slasher-žanrist tõsiseltvõetava publikumagneti. Seitse järge, kaheksas ootab linaletulekut tuleva aasta alguses.

«Reede, 13» (1980). Suurima järgede hulgaga slasher (kokku üheksa ja kümnes on tegemisel), mis tõstis tapmise jõhkrusastmelt täiesti uuele tasemele.

«Elm Streeti luupainaja» (1984). Esimest korda hakatakse slasher’ites kasutama eriefekte. Seitse järge.

«Lapsemäng» (1988). Esimest korda võis näha slasher’i sidumist komöödiaelementidega. Kolm järge.

«Karje» (1996). Taaselustas varjusurmas žanri ja tegi slasherist teismeliste peibutuse. Sai kaks järge ja loendamatul hulgal jäljendajaid ja paroodiaid («Ma tean, mida sa tegid eelmisel suvel», «Hirmus film» jt).