Krooni tulekul olime Vokal kaljuronimise laagris. Koju sõiduks polnud mitte kellelgi kehtivat raha. Kuna meile rublade eest pileteid ei müüdud, ronisime Tapal rongile, et Tartusse sõita. Vagunisaatja üritas meid Jõgeval maha tõsta. Blokeerisime ennast seljakottide taha ja vagunist ei väljunud. Koolivend oli selleks ajaks juba sõjaväelane ja ta esitas isikuttõendava dokumendina sõjaväelase tõendi. Tegime päris kõvasti tsirkust, sest midagi muud ju üle ei jäänud.
Vagunisaatjad olid pravuurikad vene tädid, kes räuskasid päris kõvasti. Politseinik kes Jõgeval meid maha pidi tõstma oli eestlane ja sai meie probleemist aru ja lasi meil edasi sõita. Tartust pidime tunnibussiga edasi sõitma. Seal olid palju toredamad tädid. Ütlesime, et tuleme Kaug-Ida ekspeditsioonilt ja et me ei tea rahavahetusest midagi. Palusime kroone näidata, mida siis uhkusega ka demonstreeriti. Saime selle sõidu tasuta tehtud.
Nagu ilmselt paljudelgi oli kogutud kollektsioon vene rubladest. Selle röövis mult Annelinnas mõni päev peale rahavahetust noa ähvardusega üks vene keelt kõnelev pätt. Teadsin, et mul oli rahakoti vahel 1.5 krooni kuid sõbral 15 krooni. Kuna sõber on kõvasti lühemat kasvu, siis ütlesin, et meil rohkem raha pole, sest ema andis kogu raha minu kätte.