Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2197635t1h996c.jpg)
Olen 28-aastane eestlane. Mõneti on minu sattumine Tara pardale mitme juhuse ja kokkusattumise tulemus, kuid samas näen selles ka sihikindlat unistuse poole rühkimist. Usun, et juhuste jaoks tuleb endal ära teha teatav eeltöö. Kui liigume oma eesmärkide suunas, tehes kõik endast oleneva, siis suurendame ka tõenäosust sattuda õnnelike juhuste peale. Oma sihikindluse, motivatsiooni ja tahtejõuga loome eeldused nende kokkulangevuste tekkeks.
2006. aasta alguses kutsus üks minu juhendaja Tartu ülikoolis geograafia instituudis, dotsent Jaak Jaagus, enda juurde nõu pidama mõned klimatoloogia vallas tegutsevad kraadiõppurid. Arutlusel oli Euroopa Liidu projekt Damocles, mis hõlmab Arktika kliima uurimist ja mille tarvis kavatsetakse teha mõõtmisi ning vaatlusi kaks aastat Arktika jääs triivival prantslaste purjelaeval Tara.
Olin tookord suures vaimustuses ja ootasin väga oma elu esimest Arktikasse sõitu.
Pärast esimest käiku Tara juurde septembris 2006 koos Erko Jakobsoniga, hakati talve kestel otsima veel üht meeskonnaliiget suvepoolaastaks, kes koos prantslase Jean Festyga teeks Taral teadustöid. Lisajõudu oli vaja seepärast, et suvel oli kavas võrdlemisi mahukas teadusprogramm. Seepärast uuriski Damocles'e projekti juht Jean-Claude Gascard meie võimalusi suveks Arktikasse sõita.
Nüüd olen siin ja vahel suisa vaimustunud sellest maailmast nagu väike laps. Minu peamine ülesanne on teha mõõtmisi atmosfääri sondeerimissüsteemiga, kuid ka teiste mõõteaparaatidega, samuti tuleb mul neid hooldada. Peale teadusmõõtmiste on kohustus osaleda ka tavapärastes ekspeditsiooniga seotud korraldustöödes ning meeskonnaliikmena kanda hoolt laeva eest ja osaleda ööpäevaringsetes valvetes.
Püüan järgida oma elus motot: võimatuid unistusi pole olemas. Lõpuks siia Arktikasse, polaarseikluste ajaloo ühe ihaldatuima paiga, põhjapooluse, lähistele sattumist loen ühe oma suure ning kauaigatsetud unistuse täitumiseks. Teadsin, et ühel päeval jõuan ka mina siia.
Seiklus- ja spordivaim, samuti rännuiha on minus elanud kaua. Aastaid olen tegelenud suusatamisega, viimasel ajal aga eeskätt seiklusspordiga. Minu suuremad matkad algasid tudengipõlves, siis said sihiks aina kaugemad paigad. Varasemad retked on mind viinud mägede tippudesse Alpides, Kaukaasias ja Norras, suuskadel olen läbinud Hibiinide mäestiku ning Hardangervidda mägiplatoo, samuti on olnud hulgaliselt suusamatku Eestis.
Olles tutvunud kirjandusega, õppinud varasematelt polaarseiklejatelt ja teinud ise mitmeid retki, nägin ette oma esimest suuremat polaarseiklust aastal 2008. Kuid meeldiva üllatusena tuli see nüüd varem.