Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2203297t1h16c5.jpg)
Surfarite põhiüritust, Nõva maastikukaitsealal Peraküla rannas toimuvat surfilaagrit veab juba kolmandat aastat õbluke ja nukuliku välimusega Sandra Sersant (22), kes peab Eesti surfielu edendamist oma missiooniks.
Sandra Sersant, kelle korraldatavas Eesti ainsas surfilaagris osaleb igal aastal sadu inimesi, leidis tee ekstreemspordi ja surfamise juurde suuresti tänu oma vanemale vennale Erno Kaasikule ja onu Paap Kõlarile. Viimane rajas aastaid tagasi Piritale surfikeskuse, kus Sandra väikse tüdrukuna aega veetis.
Kui Erno läks onu Paabu juurde surfikeskusesse tööle ja hakkas alaga tõsisemalt tegelema, nakatus ka Sandra purjelauapisikust. «Hakkasin pidevalt venna võistlustel kaasa elamas käima ja nii ma surfamise keskel üles kasvasingi,» meenutab neiu.
Vend mõjutas
Erno on Eesti Purjelaualiidu juhatuse esimees ja professionaalne surfar, kes sel spordialal üksteist korda Eesti ja neli korda Balti riikide meistriks tulnud. Lisaks korraldab ta aastaid surfivõistlusi. «Vend vaatas vist mingil hetkel, et hakkan suureks saama, ja leidis, et on paras aeg mind võistluste korraldamisel abiks võtta,» räägib Sandra, kuidas ta surfilaagrite juurde jõudis.
2005. aastal tegi Eesti Purjelaualiit Sandrale ettepaneku surfilaagri korraldamine enda õlule võtta. Südikal neiul ei olnud südant väljakutsest loobuda ja nii korraldaski ta kolm aastat tagasi esimest korda Nõva surfilaagri, millest nüüdseks on saanud nii algajate kui ka professionaalsete surfajate suve tippsündmus.
Sandra jutu järgi on kõik alates sponsorite otsimisest ja lõpetades plakatite kujunduse kinnitamiseni tema õlul. «Tunnen, et surfilaagri korraldamisega aitan kaasa väga kihvti spordiala propageerimisele,» mainib ta.
Extreme Spordis turundusassistendina töötav Sandra on küll ka ise aastaid purjelauasõitu harrastanud, võistlustel pole aga osalenud, sest peab ennast pelgalt pühapäevasurfariks. «Surf on lahe! Lähen vette igal võimalusel, kuid arenguruumi on veel väga-väga palju,» nendib ta.
«Kuidagi on läinud nii, et minust pole saanud tippsurfarit, vaid hoopis ekstreemala köögipoolega tegeleja. Mu valikud ja prioriteedid on olnud natuke teised. Tahtsin näiteks ülikooliga edukalt lõpule jõuda. Seetõttu ei sööstnud ma ka auditooriumist randa, kui aknast oli näha, et tuul puulatvades möllab.»
Lõbus seltskond
Lisaks pole neiu oma sõnul piisavalt hull fanatt, et hakkaks talvel surfivarustust jääpankade vahele vedama. «Minu surfihooaeg piirdub enamasti ikka kolme suvekuuga või siis surfan jahedal ajal Eestist väljas,» räägib Sandra.
Üks on kindel kui Sandra põhitöö peakski tulevikus ekstreemspordikaugeks osutuma, siis surfiga seotuks jääb ta alati. «Mu ideaaltöökoht oleks selline, mis jätab mulle piisavalt aega surfiga tegelemiseks ning surfiseltskonnaga koos vaba aja veetmiseks. Meil on väga mõnus ja lõbus sõpruskond,» kiidab neiu.