Esimesed pealinna raudteeviaduktid said valmis 81 aastat tagasi, ettevalmistused nende rajamiseks algasid aga juba 1904. aastal.
Tallinna vanimad viaduktid valmisid inimpõlv tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna arengu- ja planeerimiskavad on erinevatel aegadel näinud ette rohkesti mitmetasandiliste ristmike ehitamist. Enamasti on need kavad jäänud siiski teostamata.
Selles kontekstis on kohane meenutada suurematest viaduktidest vanimate Rohu tänava ja Paldiski maantee tunnelite ehituslugu. Tähtsusetu ei ole ka see, et kaua aega olid need ka meie linna ainsad viaduktid.
Pelgulinna elanikele oli viadukti rajamine äärmiselt oluline, sest otsemat teed pidi südalinna pääsemiseks tuli ronida üle viie meetri kõrguse raudteevalli. Vihmase ilmaga või talvel, kui maapind oli jäätunud, oli see lausa ohtlik. Ettepanek kaevata tunnel raudtee alt läbi tehti juba 1904. aastal.
Linnaelanike surve
Aasta-aastalt surve suurenes, Tallinna ehitus- ja teedekomisjon töötas isegi välja ettepaneku uue tee rajamiseks Telliskivi ja Rohu tänava nurgalt Raudteekoolini.
Arvestuste järgi ei pidanud tunneli kaevamine kalliks minema, pealegi lubasid kohalikud maaomanikud tee ehitamiseks tasuta maad anda. Võimalik, et ettepanek oleks läbi läinud, kui sama komisjon poleks pakkunud tunneli rajamist Paldiski maantee ülesõidu kohale ning Oskari tänava pikendamist Paldiski maanteeni.
See teine ettepanek oli mõeldud kaugema perspektiiviga. Tollal tähendas see pelgulinlastele mitte südalinna suunduva tee lühendamist, vaid pikendamist.
Surve linnavolikogu kaudu muutus tugevamaks vahetult enne Esimest maailmasõda. Pelgulinna volinik F. Kadak esitas nii 1913. kui ka 1914. aastal linnavõimudele tunneli asjus järelepärimise.
Pelgulinlaste surve jätkus ka pärast sõda, 1920. aastate algul. Arhitekt Eugen Habermanni poolt 1921. aastal koostatud planeerimiskavas olid ette nähtud mõlemad tunnelid.
22. novembril 1922 otsustas Tallinna linnavalitsus pikendada Rohu tänavat Telliskivi tänavalt kuni raudteeni. Kevadel 1924 valmis linna ehitusosakonnas Pelgulinna ja südalinna otseühenduse kava.
Samal ajal anti millegipärast korraldus sulgeda jalakäijate liikluseks Rohu tänava ülekäigukoht. Pelgulinlastele tähendas see südalinna tee pikenemist 1,5 versta võrra.
Roo tänaval asunud kino «Säde» ruumidesse kogunes tunneli küsimust arutama palju rahvast. Koosolek valis komisjoni, kes pelgulinlaste nimel päris linnavõimudelt ja valitsuselt aru nii ülekäigu avamise kui ka tunneli ehitamise asjus.
Kolm rida sambaid
See surve ei olnud asjata: mõne nädala pärast avati ülekäik, oktoobriks 1924 valmis Rohu tänava pikendus Telliskivi tänava raudteetammini ja sama aasta hilissügiseks kõnnitee kuni Saani tänavani.
1925. aastal alustati peaaegu korraga Paldiski maantee ja Rohu tänava viadukti ehitamist.
Mõlemad viaduktid ehitati tollal perspektiivitundega. Näiteks Paldiski maantee viadukt tuli kaks korda laiem kui senine läbisõit.
Raudteed kandis kolm rida betoonsambaid, kusjuures keskmiste sammaste läbimõõt oli meeter. Sammaste vahe oli 8,5 meetrit ja tunneli pikkus raudtee all 16,6 meetrit.
Viadukti ehitamist raskendas asjaolu, et piirkonnas oli palju vesiliiva kihte. Seetõttu tuli ehitada väga sügav vundament ning lüüa selle alla nelja meetri sügavusele vaiu.
Rohu tänava viadukti kõrguseks sai 4,5 meetrit ja tee laiuseks 8,5 meetrit. Kaks jalgteed mõlemal pool teed olid kumbki 1,5 meetrit ja sõidutee 5,5 meetrit lai. Mõlemad viaduktid valmisid 1926. aastal.