Kes pole viitsinud koduaia õunapuudega palju vaeva näha, peab tänavu aega raiskama hoopis maha kukkunud tooreste õunte koristamisele, sest lõikamata puud on nii lookas, et viskavad üleliigsed õunad küljest.
Hooldamata puud ägisevad õunte all
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõgevamaal Saare vallas Jaama külas elav Annuka talu peremees Sulev Kihu lõikas tänavu pea kõiki oma aia vanu õunapuid halastamatult lühemaks. Nende saak pole sel suvel peadmurdvalt rikkalik.
Koduukse ees oleva puu jättis ta aga lõikamata ja on nüüd hädas puu ägiseb õunte raskuse all ja viskab muist viljadest murule.
Nii on peremees pannud iga oksa alla toe, et aidata puul rasket koormat kanda. Aga vaatamata suurele saagile ei ole selle krügeri tuviõuna viljad eriti kvaliteetsed.
Sellist pilti on näha pea igas talu- või linnaaias, kus kasvavad suured lõikamata puud.
Noorel puul paremad
Rõngu Aia juhatuse esimees Hillar Hänilane teab, et häda ongi just puude lõikamata jätmises. «Lõikamata suurtel puudel on massi väga palju otsas ja õun jääb väiksemaks,» rääkis ta. «Need puud aga, mis on noored ja kõvasti tagasi lõigatud, seal on päris ilusad õunad ja võtavad muudkui suurust juurde.»
Et sügisel saaks ilusaid ja suuri õunu, tulnuks puid juba kevadel aidata.
Hänilane õpetab, et kevadel pärast õitsemist peaks muist õunaalgetest puu küljest ära noppima, nii et kobarasse jääks alles vaid üks õun. Siis on tal ruumi kasvada.
Vasula Aia juhatuse esimees Imbi Rohejärv nimetab selliste puude lõikamist omaette teaduseks, mida ajaleheartiklis selgeks ei tee.
Põhimõte on aga, et puud tuleb lõigata igal kevadel ning järjekindlalt peab ära lõikama vesikasve.
Tegelikult võib Rohejärve sõnul õunapuud lõigata suvi läbi, vaid mahlade jooksmise aegu tuleks puu rahule jättta.
Kel aga viljapuuaed tänavu meeletut saaki annab, seisab taas küsimuse ees: mida nende õuntega peale hakata? Kuna suurtes kobarates õunad jäävad väikseks ja kiduraks, võib nende mahamüümine olla üsna raske.
Salvest ostab küll sügisel õunu kokku, ent need peavad olema vähemalt 6-sentimeetrise läbimõõduga, täisküpsed, plekkideta ja otse puu otsast korjatud. Kaubaks lähevad vaid magusamad sordid, näiteks sügisjoonik, krameri tuviõun ja sügisdessert.
Vanad pressid alles
Salvesti vanemostujuht Vambola Alt rääkis, et kuna inimesed peaksid õunad neile ise kohale tooma, siis mõnesaja kilo pärast ei tasu sõit pahatihti ära.
Õunakilo eest maksab Salvest kolm pool kuni neli krooni, täpne hind pole firmal veel paika pandud.
Imbi Rohejärv usub, et kui hästi otsida, leiaks kindlasti ka külamehi, kes oleksid nõus õunad mahlaks tegema, sest vanad mahlapressid on kindlasti paljudel siiski alles, seisavad vaid kuuri all. Ent ka siin seab raha omad piirid.
«Inimene ei kummarda puu alla, kui see talle ära ei tasu. Täpselt samamoodi on ka mahlategijaga,» tõdeb ta.