«Lõpuks ma annan alla,» ütleb täna 65. sünnipäeva tähistav Luule Komissarov. Legendaarne näitlejanna, kes lapsest saati kangusega tuntud, kuid elus vaid kahest teatrirollist keeldunud. «Olen ka kõikidele meestele lõpuks alla andnud. Kange, nagu ma olen.»
Luule on juba teist nädalat Jõgeval, et kaasa lüüa «Kassiraba» vabaõhutükis. Trupile on üüritud terve maja ja Luule toakaaslane Ines Aru teeb lõunauinakut. Meie aga istume aias kiigel, kerime aega tagasi ning ümberringi potsatavad alla küpsed suveõunad.
19421952
Ilmale tulin tänu juhusele. Kui ema laulatusele läks, olin mina juba kõhus.Olin paha, õigemini kangekaelne laps. Elasime emaga ühes, vanaema teises alevi otsas, 2 kilomeetrit vahet. Kui emaga riidu läksin, panin aga padinal üle turuplatsi ja läksin mamma juurde. Öösärgis. Aga mamma ei sussutanud ja mussutanud, ütles, et kus riidu läksid, sinna lähed ka tagasi. Öösärgis!Lasteaias seisin vasturääkimise ja kaklemise eest pidevalt nurgas. Emagi ütles, et mulle kleiti selga panna ei saanud, see oli liialt suur tegu. Tollal kanti puhvis dressipükse, ja mina nendes olingi, ning tegin puude otsa okstest Tarzani pesasid.Varahommikuti tuli vahel lehmi rannakarjamaale ajada. Pidin kell 5 hommikul küünilakast alla tulema ja see külm kaste rohul... Ja lehmad ju pasandavad hommikuti hirmsasti. Eks mina siis selle pasa sees soojendasin jalgu. Tead, kui hea soe oli!Naabripoistega käisime õunavargil. Kivi peal kloppisime toored õunad pehmeks ja plekiliseks, siis tundus magusam. Sahvrist sai vinnatud suhkrutükke. Lutsisime suhkrutükki ja sõime tooreid õunu peale.Mulle meeldis kangesti kinos käia, aga kinno lubati vaid siis, kui hea laps olin. Kui mamma vahel poest tuli, jättis kopikad laua peale ja siis ma sealt võtsin, läksin salaja. Mina aga pidin igal õhtul kell 22 kodus olema ja kui kas või 10 minutit hiljaks jäin, oli ema, käes ristamisi, aknal, ootas ja vaatas kella. Riielda sain kõvasti. Ja vitsa ka püksid maha ja kasevitsaga, otse köögis. Vits oli kogu aeg ahju peal ja selle järel pidin võsas ise käima.Neljandas klassis sain lastehalvatuse, nii et jäin klassi kordama. Puusast ei liikunud, käisin Tallinna arstide vahet. Nüüd ongi mul üks jalg teisest sutsu lühem.Koolis esinesin ja lugesin luuletusi esimesest klassist saati. Keskkooli ajal pandi juba kontsertegi teadustama mulle on looduse poolt antud kõva hääl. Mäletan, kui lugesin Debora Vaarandi «Ingrid on kasvamas suureks», hakkasin nutma ja luuletus jäi pooleli. Miski asi läks nii hinge...
19521962
Esimene peigmees oli pioneerilaagris. Ta oli pikk spordipoiss. Katsusin alati nii olla ja istuda, et teda näeksin, pallimängudes viskasin talle palli. Ei märganud, et ta mind oleks vaadanud.Esimene armumine tuli keskkoolis. See oli eriline tunne. Lähed õhtul magama, mõtled ta peale, ja mõtled ka hommikul ärgates. Kah spordipoiss. Paralleelklassist. Elas internaadis, tegin rattaga spetsiaalseid ringe, et kas ma äkki näen teda. Kooli tantsuõhtutelt saatis mind käest kinni hoides koju. Kaugemale me ei jõudnud, kui et ühe musi sain ja lõpuks ta läks Lihulast ära.Siis oli mul üks mootorrattaga poiss. Ja see mootorratas oli kõva sõna. Viis mind Tuudi või Kasari jõe äärde, istusin tema taga ja kihutasime. Jaaniõhtul tõi ta mind koos päikesetõusuga koju... Aga seegi oli vaid armumine, mitte nagu tänapäeval, et väga varakult hakatakse igasugu asju tegema... Meil nihukest asja polnud. Olin juba päris vana, kui niisugused asjad ellu tulid.Koolilõpupeol jõime koduveini, aga poisid jäid päris sopsu. Käisid keemiaklassis joomas. Neil oli oma kärakas kaasas, aga miks just keemiaklassis, seda ma ei tea.Tahtsin hambaarstiks saada, see oli 8. klassist mu unistus. Sest mul olid väga head hambad ja ma polnud hambavalu tundnud. Üle tee oli hambaarsti kabinet ja hakkasin seal istumas käima. Karjusid seal, ja mina ei saanud aru, miks nad karjuvad.Lavaka erialaeksamil pandi mind kujuteldavasse akendeta vangikongi ja pidin hakkama sealt välja tahtma. Lõpuks sattusin hüsteeriasse ja hakkasin appi karjuma. Nutsin ja röökisin ja püherdasin põrandal ja ma ei tea, mis ma kõik tegin. Kust ma selle julguse võtsin, ei saa tänapäevani aru! Teises etüüdis pidin pimedana putru keetma.Mängisin ka hakklihamasinat. Aga u-duuris kah ei mäleta, kuidas ma seda tegin.Esimest korda jõin end purju 19-aastasena lavaka esimese kursuse peol Palaceis, kui olime kooli sisse saanud. Joodi valget viina, mida ma polnud mekkinudki mitte, ja meie maatüdrukud ehk mina ja Marje Metsur ning linnatüdrukud Liina Orlova ja Anne Tuuling istusime ühe lauas. Liina tellis kõike, tema teadis täpselt, samas kui mina olin esimest korda restoranis, ei osanud istu ega astu. Ja ma nii selgelt mäletan, kui Liina ütles: «Palun tooge Narzani, aga jää peal hoitud!» Mõtlesin, mis kuradi kärakas see veel on.
19621972
Kord röögatas Voldemar Panso mu peale nii, et läksin duinurka nutma. Paljud läksid Panso tundi värisedes, sest iial ei teadnud, mis tuju tal on.Meil oli peolembene kursus. Pidasime neid Toompeal lavakooli laval, saalis käis daansing. Pärast laval käkras magasime. Aga kell 8 oli plats puhas ja algas tantsutund. Kuigi pesime hoolega hambaid, oli Helmi Tohvelmann väga delikaatne. Ütles lihtsalt: «Mhmh, mhmh, mhmh.»Noorsooteatri avatükis «Otsustage meie üle, inimesed» mängisin Pruuti, aga järgmistes lavastustes travestiaid. «Lumekuningannas» olin valgete retuusidega Prints, «Lihtsalt hirmsas» paha poiss Petka... Mõtlesin, kas see ongi elukutse?Mikk Mikiver avastas mu, pakkus «Libahundi» Tiinat. Vaat mis moodi keegi sind võib näha! Ja siis läks lahti. Tulid suured rollid. Jutti.Kord Lõuna-Eestis toodi lava taha kastitäis suuri aretatud ploome, üks tädi länikutäie maapiima ning omatehtud sooja leiba. Sõime selle kõik enne «Libahundi» etendust ära ja mõtle, mis hakkas toimuma! Urrama hakkas kõik! Puhitama! Lava tagant läks uks õue ja see kääksus vahetpidamata, kõik käisid õues peeretamas. Tüki lõpus võttis Margus surnud Tiina sülle ja asetas lava äärele, kus lähedal istuvad ka inimesed. Oli pikk paus enne seda, kui Lisl Lindau vanaemana oma lõpusõnad ütles. Ja eks ma lasin end lõdvaks. Oleks siis puuks tulnud, aga tuli piuuuu! Ja pikalt ja pikalt ja ära ei lõppenud! Õudus! Kõik keerasid selja, isegi Karl Kalkun, kes iialgi laval ei naernud! Õnneks tõmmati lihtsalt eesriie ette. Pärast etendust tuli kellegi tuttav lava taha ja väga tänas. Eriti meeldinud talle see lõpu helikujundus. Hoidsime kõik naeru tagasi. «See oli nii huvitav! Nagu oleks Tiina hing taevasse läinud!»Esimest korda abiellusin, kui olin viimasel kursusel. Arvi Laanet oli minu muusika- ja füüsikaõpetaja Lihula keskkoolist, minust seitse aastat vanem. Ta oli meie bändi juhendaja, mängis ise saksofoni ja klaverit. Ema oli väga kuri.Koos olime viis aastat ja see sai otsa, kuna ma ei rasestunud. Arvati, et olen viljatu. Analüüsid olid aga korras. Vist on 1% inimesi, kes omavahel lihtsalt ei sobi. Olin 26 ja emaks saamise soov nii suur. Tahtsin last ja kogu moos! Nii hirmsasti tahtsin, et midagi hullu. Vabariigi peagünekoloog veel ütles, et kui te oma meest ikka väga armastate, siis vaadake endale mõni tema moodi mees välja. Aga ennast tundes ma ei nõustunud. Teadsin, et võin vihahoos mehele selle uudise välja pritsida. Ja võltsi ja valet ma ei kannata.Järgmise abikaasa Aivo Paljasmaaga läinud lavaka sisseastumiseksameid vaatama juhtusime kõrvuti saalis istuma. Tuli välja, et minu onu oli tema kergejõustikutreener olnud. Jälle spordipoiss, noh! Siis ta saatis mind koju ja läks lahti. Asi lõppes voodiga ja jäin rasedaks. Mina ei tahtnudki enam abielluda, aga see tuli meie vanemate poolt. Abiellusin suure kõhuga augustis, Kaja sündis septembris.Pidu pidasime ühiselamus, Aivo ostis veini ja niket-näket ka. Grimeerija Mai Mänd tegi mulle veel soengu pähe ja mina ütlesin, et tahan lihtsalt ja kõik. Et tahan ilus olla, muidu, näed, olen sihuke paks ja kõht ripakil!Alguses oli elu õnnelik. Aga siis läks katki. Sest siis tuli «Metskapten», mille võtted olid Jaltas. Aivo elas seda väga raskelt üle. Ja eks mulgi olid süümepiinad. Aga midagi polnud teha. Sest Kalju Komissarov oli nii endas kindel: «Sa pead mu naiseks saama!» Igal õhtul, kui merelt võtetelt tuldi, läksime restorani sööma, ampanja sinna juurde... Pärast seda merre ujuma. Vetikad sädelesid kuuvalgel vees, ja need soojad sumedad ööd... Seal on võimatu mitte armuda!
19721982
Läks neli aastat, enne kui Kaljuga abiellusime. Mõtlesin, et mulle aitab. Aga tollal käidi sügisel ja kevadel teatriga ringreisidel, ja võõrastemajades käis õhtuti korrusekorrapidaja tube kontrollimas. Et toas mehi ei oleks. Kalju on aga nii seaduskuulekas. Mäletan, olime Pärnus ja seal oli keset tänavat pumbakaev. Ta laskus selle pumbakaevu ees põlvili ja ütles, et Lull, palun paneme nimed kirja, minul on häbi niimoodi käia, sa oled ju tegelikult mu naine, aga ma ei tohi su juures ööbida. Sest nii kui keegi uksele koputas, ronis ta riidekappi.«Oh armastus, sina kallis magus mesi» oli menukas etendus, mängisime 250 korda. Tüki käigus läksime saali ja pidime mõne meesterahva sülle istuma ning lobajuttu ajama. Valisin alati välja vanemad härrasmehed ja alati olid nad õnnelikud. Rapla kandis istusin taas sülle ja assa taevas! Proua, kes kõrval istus, pani mulle rusikaga nätaki! külgede vahele, nii et mul jäi hing kinni. Ja siis lätaki! vastu vahtimist. Tõusin püsti, läksin ära ega saa millestki aru. Mis toimub? Miks?! Ronisin ruttu lavale tagasi. Pärast küsisin kultuurimaja juhatajalt, et mis nali see oli? «Te istusite sülle meie kandi kõige litsakamale mehele, naine arvas, et olete ta armuke.» Teinekord Tartus tõi abielupaar mulle selle eest suure kimbu murtud südameid. Mees ütles: «Mu naine väga tänab, et minu välja valisite!» Saad sa nüüd suhtumisest aru!Tekkis soov saada teist last. Johannesel ja Kajal on seitse aastat vahet. Ta on politseinik, ja juba väiksest peast mängis ta Lihula vahel politseinikku. Pidas Jaama tee peal kõiki autosid kinni, pulk käes, käskis dokumenti näidata. Mõnele tegi ka trahvi. Lõpuks kutsus mamma tuttava miilitsa Sulevi, et see poisile peale põrutaks, et tee ääres nii teha ei tohi. Kui miilits ta ära hirmutas, ei julgenud ta üle tee spordiplatsilegi minna. Mamma ütles kuldse lause see poiss kas läheb ise pätiks või hakkab pätte püüdma. Õnneks läks püüdma, ta on töölgi tunnustatud.Ükskord läks mul tekst «Härra Amilcaris» nii meelest ära, et arvan, et veresoon lõhkes. Aga Aarne Üksküla on fantastiline partner, alati aitas välja, küsides: «Kas sa tahtsid seda öelda või?» Esimene vaatus lõpeb minu monoloogiga, terve lehekülg, armastusavaldus. Alustan, ja mul ei tule mitte üks sõna meelde! Mida ma rääkima pean? Terve vaatus mängitud ja lõppu ei tea! Aarne sosistab: «Räägi armastusest!» Olin põlvili maas, vaikisin, ja õnneks tõmbas inspitsient riide ette.
19821992
Tööd oli palju, kuid suviti sai reisida, aga meid koheldi kui venelasi. Kreeka reisil visati meid bussist kivisesse räpasesse randa ning jäeti neljaks tunniks sirava päikese kätte. Mina istusin kogu aja vees, aga mõni põletas end ikka täitsa ära. Kalju tuli veel Balti jaama vastu ja kui Helene Vannari, kelle suu oli ohatist nii täis, et ei saanud rääkidagi, vagunist välja astus, mõtles ta omaette, et mihuke see minu naine veel välja näeb... Käisime Kreekas kõrimulguni vaatamas neid dooria ja joonia stiilis templeid, mäest üles, mäest alla... Ma ei jaga ju seda, kaua ma neid vahin! Lõpuks loobusin. Istusin all, kuni huvilised üleval ära käisid. Pean vist sinna nüüd tagasi minema.Kui Kalju isa ära suri, jäi temast sapakas ja ämm ütles õhtuti, et nüüd lähme sõitma. Et näe, mina, vanainimene, õppisin selgeks ja sina ei saa õpitud. Lasime siis seal Viimsis suvilate vahel. Aga kui ühe naabrimehega läksime suure tee peale, siis nii kui autod vastu tulid, olin kindel, et nad sõidavad mulle otsa. Lasin käed-jalad lahti ja kogu lugu. Ükskord, kui jälle lahti lasin, panin müraki võõra suvila aeda sisse.Läksime kord uue orani pikapautoga Virtsu lennuväljale. Kalju oli sõiduõpetajana väga närviline ja ma vihastasin ta peale. Ütlesin, et oskan juba küll. Aga ma ei teadnud, et tee, mis viis mäkke, läks sama kähku ka merre. Sõitsin, ja siis vaatan issand! Meri all! Ehmatasin ära, sidurid-pidurid kõik sassis, keerasin küll rooli, aga seal olid kadakad ka. Keerasin auto näuhti! kadakatesse. Et jumala pärast merre ei läheks. Sinna ta jäi. Ilus uus auto, ja kriibitud.
19922002
Ühel heal päeval kutsus uus noorsooteatri peanäitejuht Elmo Nüganen kõik saali koosolekule, istus lava äärel ja ütles, et kõik, kes jäävad kriipsu alla, nendega koostööd edasi ei tehta. Paha tunne oli. Kark, mina, Kraam, Allabert... Aga ma pole hetkekski Viljandisse tulekut kahetsenud.Hakkasin iga päev Paala järves ujumas käima. Ainult jääauku ma ei lähe. Esiteks tuleks see auk igal hommikul raiuda ja teiseks selle külmaga riidessepanek... Ja mulle meeldib ikka ujuda, mitte ennast kasta.Olen kanapime. Partnerid ja inspitsiendid kõik teavad, ulatavad käe, kui proe maha läheb. Olen korduvalt lavalt alla kukkunud. Vaatan alati väga täpselt üle, aga ikka eksin. Kord kukkusin üle lavaserva esireas istunud härrale peadpidi kõhtu. Ei väänanud ma midagi välja, aga sukkpüksid olid ribadeks, kui trepist üles kobisin.Tore, et see «Õnne 13» ikka edasi käib! Minule on see eriti suur vaheldus, saan Viljandist Tallinna ja kuulen uudiseid.
2002...
Mis seal muud, kui töö, töö, töö ja lapselapsed 10-aastane pojatütar Eva-Maria ja pojapoeg Joonas, kes sai aasta ja kaheksa kuuseks. Tahtsin väga vanaemaks saada oma lastega sain vähe tegeleda ja võtsin kõike kergelt, aga nüüd kukun õiget kasvatamist õpetama.Esimest korda ütlesin rollipakkumisest ära. See oli «Vagiina monoloogid», mulle hakkas vastu see tekst, mida nad seal rääkisid. Kõik käis ainult vihvendopsi ümber. Aga kui vaatamas käisin, meeldis mulle küll, aga minu jaoks ei ole see teater. Tõelises teatris on suhted, elu! Kahju, et praegune publik seda näha ei taha, ikka vaid meelelahutust!Nii peenikest tööd nagu tegi Peeter Tammearu meiega «Sirelikassides» sellist peenikest tööd tegi minuga vaid Adolf apiro. Päris hästi tuli välja, mängime seda väikeses saalis edasi. Väga huvitav töö!Käisime just Norras puhkamas ja see läks täie ette. Võimas maa! Ma pole nii jubedaid mägesid varem näinud. Ja kui naiivne ma olen! Vaatasin mäe tippu ega saanud aru, kuidas nad seal suusatavad, kui ruumi ainult paarkümmend meetrit. Lõpuks nägin täppe, inimesi, kes seal valgete latakate peal liikusid. No ei oska aru saada, kui pole varem nii kõrgete mägede juures olnud!
CV Luule Komissarov
Sündinud 11.08.1942
1965 lõpetas lavakunstikateedri teise lennu
1965 1992 töötas Noorsooteatris
1996. aastast Ugalas
Abielus Kalju Komissaroviga
Kaks last tütar Kaja
on eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning ujumistreener, poeg Johannes politseiametnik
Teised Luulest
Kaja Komissarov, tütar
Ta kasvatas meid nagu kanaema. Et me vennaga jumala eest ikka söönud oleksime, ja see on nagu aamen kirikus siiamaani. Reisi peal ka, et pojatütar Eva-Maria ikka sööks. Siis on kõik korras, kui kõik sööksid. Lõbus on ta ka. Nalja saab temaga alati. Nii reisil kui kodus.
Emalt olen ilmselt pärinud teatrihuvi, juhendan koolis näiteringi ja eks see kodust on kaasa tulnud, lapsena töllerdasime teatris ka. Kuid ujuma õpetasin hoopis mina teda. Aga ega teda eriti õpetada saanud, ta ei tahtnud õppust võtta, sest ma ei pidavat oskama. Ehkki ma juba tol ajal lapsi õpetasin.
Mina siiski iseloomult nii kange pole nagu ema. Ikka pehmem.