Jägala linnamäelt väljakaevatud puitkindlustuse jäänused näitavad, et sellist üsna keerulist kindlustusetüüpi kasutati Eesti aladel seni arvatust juba ligi tuhat aastat varem.
Muistne linnus osutus arvatust ligi tuhat aastat vanemaks
13. august 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli arheoloogiamagistrandi Mari Lõhmuse juhitud arheoloogilistel väljakaevamistel Jägala Jõesuu linnamäel avastati, et ehituselt küllaltki keerulist puittarand- ehk puitkamberkonstruktsiooni kasutasid meie esivanemad juba paar sajandit enne Kristust.
Seniste leidude põhjal oli arvatud, et Eestisse jõudis see kindlustusetüüp ligi tuhat aastat hiljem, keskmisel rauaajal ehk 6.-7. sajandil pKr.
Õpikutesse parandused
«See on kindlasti suur avastus,» ütles Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Valter Lang. «See näitab, et eesrindlikud võtted kaitseehitiste tegemisel olid jõudnud siia ikka suhteliselt varakult.» Ta lisas, et vastavad parandused tehakse kindlasti ka uutesse kooliõpikutesse.
Mari Lõhmus selgitas, et tegemist on ristpalkidest tarandiga, mis on olnud täidetud liiva ja väiksemate kividega. Ühe sellise kambri põhjapalgid kaevasidki arheoloogid välja. Lõhmuse sõnul on palgijäänused säilinud seetõttu, et 2.1. sajandi kindlustus on maha põletatud. Söestunud materjal säilib liivas aga paremini kui puit.
«Loomulikult ei saa siit kätte tervet kasti, aga kasti piirjooned saad markeerida ja on näha nurgatapid,» ütles Lõhmus. Kunagi tarandi põhjaks olnud palkide vahelt leiti ka üks rauast odaots, mille arheoloogid koos osaga ümbritsevast pinnasest ja puidutükkidest välja võtsid.
O1otamatu avastus
Lõhmus tunnistas, et sellist Eesti mõistes sensatsioonilist avastust ei osanud nad Jägalasse kaevama minnes oodata.
Võimalus, et midagi seesugust leitakse, oli küll olemas, sest 2005. aastal tehtud kaevamistel paljastusid juba mõned linnuse puidust kaitserajatise jäänused, kuid kuna need olid linnusevalli jalamile varisenud, ei olnud võimalik kindlaks teha, milline kindlustus täpselt välja nägi.
«Pigem arvasime, et äkki on lihtsalt puittara, mitte ei ole ehitatud selliseid kaste või kambreid,» märkis Lõhmus. 2005. aastal määrati radiosüsiniku meetodiga puitkindlustuse vanuseks 2.1. sajand eKr ja seetõttu võibki eeldada, et praegu avastatud kindlustus pärineb sellest ajast. Loomulikult kontrollitakse dateering nüüd üle.
Lätis ja Leedus oli 1. aastatuhandest eKr pärinevaid samalaadseid puitkindlustusi teada juba varem. Lõhmuse sõnul oli siiani mõistatus, miks ei ole sama leitud Eestist, sest üldiselt on kolm Balti riiki oma arheoloogilise materjali poolest küllaltki sarnased. Ta ütles, et kuna Jägala näol on tegemist Eesti kõige suurema linnamäega üldse, siis on küllaltki loogiline, et sealt võis midagi sellist välja tulla.
Iidne inimeste elupaik
Jägala Jõesuu linnamägi asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas Jägala jõe paremal kaldal umbes 1 km kaugusel suudmest.
Eesti suurima õuepindalaga linnus (2,8 hektarit) oli põhjaküljelt kaitstud madala valli ja kraaviga, mujalt järskude nõlvadega.
Inimesed on selle koha peal elanud juba 6000 aastat tagasi, kesk- ja hilisneoliitikumis. Sellest annavad tunnistust leitud kamm- ja nöörkeraamika ning tuleasemed.
Kindlustusi on sinna rajatud nii 2.-1. saj eKr kui 6.-7. saj pKr.
Linnust uurisid juba aastatel 192023 A. Spreckelsen,
A. Friedenthal ja A. M. Tallgren.
Tugevasti sai linnus kannatada seoses Linnamäe hüdroelektrijaama ehitamisega 1922. aastal.
2005. algasid esimesed teaduslikud kaevamised, mis jätkusid ka tänavu.