Maailma Looduse Fond põrmustas Eesti töö Läänemere kaitsel

Foto: Küllike Rooväli

Kui uskuda Maailma Looduse Fondi (WWF) värsket raportit, siis on Läänemeri üha enam muutumas solgimereks, mille puhastamisega on Eesti hätta jäänud.

Mitmete asjatundjate hinnangul maalib WWF sel kolmapäeval avalikustatud raportis tegelikkusest mustema pildi, kuid samas pole ülemaailmne fond Läänemere-äärsete riikide peale varem nii konkreetselt näpuga näidanud.

«Läänemeri maksab tema inimtegevuse eest ränka hinda – ülekalastamine, vastutustundetu laevandus, ekspluateerimine, põllumajanduse ja tööstuse surve jätkavad tema tundliku keskkonna negatiivset mõjutamist. Selle tagajärjel on Läänemeri nüüd üks planeedi ohustatumaid mereökosüsteeme,» märgib WWF.

Üheksa riigi asi

Läänemerd jagab üheksa riiki ning WWF vaatles, kas valitsused on oma lubadusi täitnud. Need hõlmavad meretransporti, reostust, liigirikkuse kaitset, kalandust ja eutrofeerumist ehk vetikate vohamist.

Fondi jaoks pole ükski Läänemere maa vastuvõetaval tasemel tegutsenud, parim on Saksamaa, kuid ka tema panust hindab WWF nõrgaks. Eesti on tegematajätmiste pingereas koos Venemaaga musta lamba rollis.

Näiteks heidetakse Eestile ette, et seitsmest laevandust reguleerivast või merereostuse puhul tegutsemist määravast konventsioonist on Eesti ratifitseerinud vaid ühe. Tõsi küll, samast selgub näiteks, et mitmed konventsioonid on alles hiljuti jõustunud.

Ühe valdkonnana on Läänemere kaitsmise oma südameasjaks võtnud Eestimaa Looduse Fond (ELF). Selle tegevjuht Jüri-Ott Salm märkis, et kolme või nelja aasta taguse ajaga võrreldes on meil Läänemere kaitsel tehtud suur hüpe, kuid vajakajäämisi on.

Endiselt on Eestis raskusi Läänemere kaitsekomisjoni Helcom kokkulepete täitmisega ning eriti just paljuräägitud naftareostuse koha pealt. «Kui ma ei eksi, siis on meil siiani üks laev, mis on valmis reostust merelt tõrjuma, ehk me sõltume sada protsenti Soomest,» osutas Salm.

Läänemere ravimine ei tähenda aga kaugeltki vaid valmidust õliloike likvideerida. Näiteks on soomlased juba kümme aastat tegelenud merepõhjakoosluste inventeerimisega.

See näitab, kuhu võib rajada sadama või tuulepargi, ilma et see loodusele hävitavalt mõjuks. Üksikuid merealasid uuritakse projekti LIFE raames küll ka Eestis, kuid täielikku pilti see ei anna.

Salm nentis, et selline inventuur neelab miljoneid eurosid, kuid see summa tuleb riigil leida. «Kui me neid investeeringuid ei tee, siis pole ka teada, milleni meie tegevus viib,» rääkis ta.

Vähem tähtis roll pole mere reostamisel ka põllumajandusel. Hea saagi nimel kasutatakse väetiseid ja putukamürke, mille jäägid võivad jõgesid mööda peagi merre sattuda.

Salmi sõnul on euroliidu põllumajanduspoliitikas selge trend intensiivpõllumajanduse suunas, mis tähendab taimekaitsemürkide suuremat kasutamist. «Eesti on pöördepunktis – kas meil tekib rohkem mahepõllundust või...»

Ohtlik pilsivesi

Sel kevadel kutsusid WWF ja ELF laevandusettevõtteid üles loobuma laevade heitvee laskmisest Läänemerre. Nimelt on selline tegevus rahvusvahelistes vetes seaduslik.

Heitvetega satub aga laevadelt aastas merre kuni 460 tonni lämmastikku ja 150 tonni fosforit, mis soodustavad vetikateõitsemist ja vee kvaliteedi halvenemist.

Mereinstituudi merebioloogia osakonna juhataja Georg Martin rääkis samas, et Läänemeri põeb küll mitmeid haigusi, kuid WWF on värvinud olukorra mustemaks, kui see tegelikult on.

Martini sõnul ei istuta Eestis, käed rüpes, vaid mere kaitseks käib aktiivne töö nii merel kui ametisasutustes. «Loomulikult on probleeme, kuid ma ei ütleks, et lahti oleks midagi katastroofilist,» sõnas ta.

Et Läänemeri on maailmas ainulaadne ega reageeri muutustele kiiresti, siis on Martini sõnul loomulik, et selle kaitseks viimastel aastatel tehtud töö kohe silma ei hakka. «Koht tabelis sõltub hindamise metoodikast ja eks arvudega saab teha igasugu asju,» märkis ta.

Keskkonnaministeeriumi veeosakonna spetsialist Katrin Vels lisas, et koostamisel on nii ELi merestrateegia direktiiv kui Läänemere tegevuskava. Seejärel töötab ka Eesti välja riikliku merekaitse strateegia.

Ta märkis, et juba on Eesti veekaitsepiirangud euroliidus ühed rangemad. «Eestis on põllumajandusest pärinev reostus muu reostusega võrreldes küll suur, kuid võrreldes teiste Läänemere valgalas olevate riikidega pole me suured patused,» märkis ta.

WWFi kriitilise raporti tagamaad võivad merebioloog Martini hinnangul peituda hoopis asjaolus, et sügiseks peavad üheksa riiki vastu võtma ühised meetmed Läänemere kaitseks.

Teisisõnu viitas ta, et Läänemere kaitse on tihedalt seotud näiteks põllumajanduse ja seeläbi ka riikide majandustegevusega, mille mis tahes määral piiramine tähendab valusat hoopi riikide rahakotile.