Eesti ainus seaduslik varas – külmavereline tšetšeen Junusov

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ruslan Junusov

FOTO: Politsei

Kui keegi Eesti allilmas vääriks kuritegeliku maailma autoriteedi tiitlit vor v zakone ehk seaduslik varas, siis on see politsei väitel Ruslan Junusov (53). Poole elust vangis istunud tšetšeen, keda kahtlustatakse ärimees Andrus Kaarma palgamõrva korraldamises, kirjutavad Rasmus Kagge ja Risto Berendson.

Kolmapäevane teade, et Põhja prefektuuri mõrvarühm ja ringkonnaprokuratuur on aastase jälitustöö tulemusel suutnud politseikeeli valgeks lüüa oma Nõmme eramu ees mullu 5. septembril maha lastud Kaarma mõrvaloo, leidis meedias nappi kajastust. Ära trükiti vaid seitsme vahistatud mehe eesnimed, lühikesed kommentaarid, veidi tausta ja kõik.

Et tegelikult peitub nende ridade vahel tõeline pommuudis, mis räägib kriminaalpolitsei viimaste aastate ühest suuremast töövõidust, teadsid vähesed. Vaid endised ja praegused kriminaalpolitsei vanad kalad ja kohaliku organiseeritud kuritegevuse asjatundjad teavad, mis kaliibriga mees on üks seitsmest vahistatust – Ruslan Junusov.

Kasahstanis sündinud tšetšeen on kriminaalpolitsei väitel loonud enda ümber ühe jõhkrama ja isegi allilmas kardetud rühmituse, mille liikmetega seostatakse juba praegu ametlikult vähemalt kolme kõmulist kuritegu.

Lisaks mööbliärimees Kaarma tapmisele avastas politsei 12. märtsil lõhkeainelao, kust leiti üks valmis põrgumasin ning 22 kilo ammoniiti ja trotüüli; kolmandaks on pandimaja röövimine 5. veebruaril Pärnu maanteel, kust kurjategija sai saagiks pea 300 000 krooni eest kuldesemeid ja mobiiltelefone.

Tiitel jäi andmata

«Nõustun väidetega, et Junusov on kuritegelikus maailmas tõepoolest suure mõjuvõimuga tegelane,» on Põhja prefektuuri mõrvarühma vanemkomissar Priit Pärkna Junusovist rääkides diplomaatiline.

Temaga töö käigus kokku puutunud kriminaalpolitseinikud aga ütlevad otse – kui praegu kehtiks Eestis nõukogude vanglates loodud subkultuur endise jõuga, oleks Junusov ainus mees kohalikus allilmas, kes võiks väärida vor v zakone ehk seadusliku varga staatust.

Junuss, nagu teda hüüdnime järgi allilmas tuntakse, vastab tunnustatud kuritegeliku autoriteedi – vor v zakone – peamistele nõuetele. Ta on veetnud 25 aastat trellide taga, viibinud täisealiseks saamisest alates vabaduses vaid mõned aastad, pole teadaolevalt kunagi tööl käinud ja on elanud vaid põhimõtete järgi, millele pandi alus 1930. aastatel nõukogude vangilaagrites.

«Kuigi mitmed Eesti allilmajuhid on käinud endale seda tiitlit kunagi Venemaal nõudlemas, sest selleks oli vajalik ka paari tunnustatud vor v zakone soovitust, pole neile seda usaldatud. Junusovile aga jäi see nimetus lihtsalt andmata, sest ta istus õigel ajal vangis, ja kui ta sealt välja tuli, oli elu teinud läbi olulise muutuse,» selgitab kunagine kriminaalpolitsei tipptegija Koit Pikaro.

Et vahepeal on Nõukogude kord kukkunud, toonased vargaseadused, panjatje’d ehk põhimõtted ja tiitlid devalveeritud ning organiseeritud kuritegevuses maksab praegu rusikate ja pagunite asemel rahakott, ei ole mitmete krimiekspertide väitel aga Junusovile senini kohale jõudnud.

Sidemed Riias ja Moskvas

Kui Junusov 1999. aasta alguses, pärast «kellast kellani» ära istutud 15-aastast karistust vabanes, võttis tuntud tšetšeenist väidetav allilmaliider Haron Dikajev ta oma hõlma alla. Ometi jooksis see duo aastaid hiljem lahku, sest siinse allilma katuseorganisatsioon – ühiskassa – pani Dikajevi väidetavalt valiku ette: kas meie või Junusov.

Põhjus peitus selles, et oma iganenud vargaseaduste järgi elanud Junusov ei tunnistanud ühiskassa juhte kui kõrgemalseisjaid ja keeldus aktsepteerimast nende läänelike mugandustega mängureegleid.

«Dikajev valis ühiskassa, sest erinevalt Junusovist, kes määratleb end ausalt kurjategijana, on temale tähtis end avalikkuses tutvustada kui mošee ehitamise eestvedajat ning tšetšeeni sõjapõgenike toetajat,» selgitab Pikaro. «Lisaks suhtles Dikajev teiste gruppidega, lõi sidemeid poliitikas ja oli omaks võtnud läänelikud uuendused. Seetõttu valis ta pragmaatikuna head suhted ühiskassaga.»

Nii on Junusov juba aastaid Eesti allilma nõukoguga opositsioonis ja kahe leeri suhteid hinnatakse mitte eriti sõbralikuks. Kui seni on allumatus ühiskassale tipnenud allilmas kiirete karistusreididega, siis Junusovi peast pole teadaolevalt üritatud seni isegi juuksekarva kiskuda. «Vastupidi, Junuss on märgatavalt kasvatanud oma mõjuvõimu ja tema rühmitusest on saanud allilmas kardetud jõud,» räägib allilma eluoluga kursis olev kriminaalpolitseinik.

Kuid milles seisab siis isepäise, järjekindla, sügavalt moslemiusku ja alati kahtlustava mehena kirjeldatud tšetšeeni fenomen? Miks Junusovi vahistamist pigem kergendusohkega tervitav allilm tema opositsiooni aktsepteerib? Nii Pikaro kui mitmed jälitajad kahtlustavad, et selle peamine põhjus on Lätis tegutseva Baltikumi ainsa ning üsna mõjuvõimsa tšetšeenide kuritegeliku rühmituse toetus Junusovile. See on jõud, mille vastu naljalt ei minda.

«Et tšetšeenid hoiavad oma rahvusliku omapära poolest väga kokku, siis on Junusov Lätis juba aastaid tagasi omaks võetud,» teab Pikaro. «Seega – Riia on kindlasti tema selja taga ning minu teada peaks tal ka Moskva tšetšeenide seas head suhted olema.»

Et Junusovil on Riias «asju ajada», kinnitab seegi, et tema isiku vastu on huvi tundnud Läti politsei, kes pidanud tihedat kirjavahetust Põhja prefektuuri mõrvarühmaga. «Ei salga, et Lätis tõesti tuntakse tema vastu huvi seoses analoogsete kuritegudega, mis on toimunud Eestis,» jätab Pärkna otsa lahti.

Kohtumine Satšaga

Teiseks Junussi fenomeniks peavad kriminaalpolitseinikud kindlasti mehe külmaverelisust. Sellest võib lugeda Harju maakohtu arhiivitoimikutest. Neist selgub, et nooruses avalike varguste, huligaansuse ja ebaseadusliku relva omamise eest oma esimesed vangla-aastad teeninud Junusov sattus Eestisse pärast Groznõi rahvakohtu 1980. aasta otsust, millega ta mõisteti riigivara ulatusliku röövimise eest 15 aastaks vangi.

Keegi ei mäleta enam, miks ta Eestisse toodi. Ilmselt seepärast, et toona paisati vange oma karistust kandma üle endise

N Liidu. «Eriti neid, kes olid oma koduvanglais juba autoriteediks tõusnud, mida toonane vanglasüsteem just teise riigi vanglasse üleviimisega lõhkus,» selgitati Postimehele.

Oma esimese karistuse Eestis teenis Junusov 1983. aastal, kui ta mõisteti koos kunagise kurikuulsa Ida-Viru allilmaliidri Sergei Satšukiga süüdi huligaansuses. 1995. aastal verises allilmasõjas tapetud Satšuk ehk Satša ja Junusov teenisid oma karistustele lisa-aastaid, sest peksid vanglas läbi kambrikaaslase.

1998. aasta veebruaris vanglast vabanenud Junusov suutis vabadust nautida vaid paar kuud, sest aprillis vahistasid keskkriminaalpolitseinikud ta kõigest 20 minutit pärast Tallinnas Männikul toimunud jõhkrat veretööd. Nimelt läks Junusov karistama meest, kes võttis tema tuttavalt passi.

«Junusovi kaaslased tirisid ohvri tänavale ja peksid. Junusov tulistas püstolist TT kaks lasku, purustades ohvri mõlemad põlved. Seejärel sihtis ta mehele pähe ja vajutas päästikule. Kostis klõpsatus, kuid püstol andis tõrke. Junusov tõmbas uue kuuli rauda, tahtis uuesti tulistada, ent padrun ei läinud jälle lahti. Junusov karjus miskit vihaselt tšetšeeni keeles, istus ootavasse taksosse ja käskis sõita kesklinna,» selliselt andis juhtunut edasi ainus artikkel, mis tšetšeenist meedias on ilmunud.

Keskkriminaalpolitsei tabas Junusovi imekiiresti tänu sellele, et kogu veretöö toimus otse politsei silme all – parasjagu tehti mehele «saba». Selleks, et tuvastada tema allilmasidemed, ta vahistada ja kodakondsuseta isikuna riigist välja saata. Lörri läks aga nii väljasaatmise plaan kui ka süüdistus tapmiskatses.

Junusov tunnistas küll kohtus, et tulistas ohvrit jalgadesse, kuid tegi seda enesekaitseks. Nii saatis kohus ta kaheks ja pooleks aastaks vangi vaid ebaseadusliku tulirelva omamise eest.

Sama paragrahvi ehk relva illegaalse omamise eest saadeti tšetšeen seni viimast korda vangi 2002. aastal. See juhtus siis, kui ta Tallinna narkopolitseiniku eest vahistamiskatsel ära joosta üritas, tema kaaslane jälitavat operatiivtöötajat autoga rammida üritas ja Junusov tekkinud segadust kasutades pintsakutaskus olnud püstoli Margolin kõrvalolnud prügikonteineri juurde viskas.

«See ongi minu elu, mis ma parata saan,» on Junusov selgitanud ülekuulamisel uurijale, miks ta kuritegudest eemale ei suuda hoida.

Kõige tipuks väärib märkimist aga kummastav avastus toimikutest. See väidab, et selle loo peategelane – allilma üks kardetum mees Ruslan Junusov – on nii kohtuotsuse kui eeluurimisdokumentide andmeil kirjaoskamatu, kes mõistab vene keelt, ent kirjutada ja lugeda ei oska.

Kas see on tõsi või vargaseaduste austaja jonnakas hoiak ja protest, ei oska ka jälitajad vastata. Arvestades, et mehe kodust on läbiotsimistel leitud märkmikke, on pigem siiski tegu Junusovi põlgliku žestiga uurimisorganite suhtes.

Vor v zakone ehk seaduslik varas

• 1930. aastate lõpus sai nõukogude vanglas alguse omaette subkultuur, kui poliitvange hakati panema kokku kriminaalidega. See oli Stalini teadlik poliitika, et teisitimõtlejaid alla suruda.

• Venekeelne väljend vor v zakone tuli sellest, et tavakuritegude eest vangi mõistetud kurjategijad tegid ennast poliitvangidest eristamiseks selgeks – meie oleme seaduse järgi vargad ja me ei lähe kunagi poliitilise võimu vastu. Tööl käimise asemel varastame st oleme kurjategijad seaduse järgi. Oleme 25 aastat vangis istunud ja selle aja jooksul pole töötanud.

Junusovi varasemad karistused

• 09.11.1971 mõistis Groznõi rahvakohus toona 18-aastase Ruslan Junusovi süüdi huligaansuses ja karistas teda kolmeaastase tingimisi vabaduskaotusega koos kohustuslikule tööle suunamisega.

• 09.08.1972 karistas Groznõi rahvakohus Junusovit avaliku varguse eest viieaastase vangistusega.

• 23.03.1980 mõistis Põhja-Osseetia Ordžonikidze rajooni rahvakohus Junusovi süüdi avalikus varguses ja ebaseadusliku relva, laskemoona või lõhkeaine omamises. Meest karistati 13-aastase vangistusega.

• 04.06.1980 karistas Groznõi rahvakohus Junusovit riigivara ulatusliku röövimise eest ja liidetult eelmise karistusega mõisteti talle 15 aasta pikkune vangistus koos kogu vara konfiskeerimisega.

• 04.07.1983 mõistis Tallinna Kalinini rajooni rahvakohus Junusovi süüdi huligaansuses ning karistas teda viieaastase vangistusega, mis varasema karistusega liitmisel pikenes taas 15 aastale.

• Samas 1983. aasta otsuses tunnistab kohus Junusovi seaduse järgi eriti ohtlikuks retsidivistiks.

• 18.01.1999 mõistis Tallinna linnakohus Junusovi süüdi ebaseadusliku relva omamises, saates mehe kaheks ja pooleks aastaks trellide taha.

• 19.07.2002 saatis Tallinna linnakohus Junusovi ebaseadusliku relva ja laskemoona omamise eest kaheks ja pooleks aastaks vangi.

Allikas: Harju maakohus

    Tagasi üles