Loodusesõbrad leidsid sõjarelva sae- ja kopameeste vastu

Marko Püüa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna külje all Haabneemes lepavõsasse kasvanud hiidrahnu
annab esialgu üles leida, ja kui see leitud, siis annab kivimüraka
otsa ronida.
Tallinna külje all Haabneemes lepavõsasse kasvanud hiidrahnu annab esialgu üles leida, ja kui see leitud, siis annab kivimüraka otsa ronida. Foto: Liis Treimann

Leidlik maarahvas on korjanud looduskaitseseadusest üles relva, mida tapluses kinnisvaraarendajate või muidu agarate saemeestega hea pihku haarata. Milliseid väärikaid puid ja kivimürakaid inimesed kaitse alla võtta tahavad, uuris Marko Püüa.

Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni postkasti potsatas tänavu mais järgmine kiri: «Pöördun Teie poole palvega kaaluda võimalust võtta loodusobjektina kaitse alla Tartumaal Tähtvere vallas Haage külas endise mõisa territooriumil kasvavad viis pärna.»

Palvekirja saatja Virpi Sirel-Kiriland elab koos perega vähem kui kümne minuti autosõidu kaugusel Tartust. Vana kirikumõisa kohal kõrguvad viis pärna on juba maanteelt näha. Puudel on küllap mitusada aastat turjal, need on mitukümmend meetrit kõrged ning jämedaima ümbermõõt küünib täismehe rinna kõrgusel nelja meetrini.

Kardab saemehi

«Teate, kuidas ma võin seda nüüd öeldagi. Kardame, et ühel hetkel neid pärni enam pole,» räägib Tartus Maarjamõisa haiglas töötav naine.

Lugu on selles, et vana kirikumõis on mitme pere kaasomandis ja üks naabrimeestest on korduvalt puude peale saagi ihunud.

Põlispuude kõrval aias kõrgub uhkes üksinduses taeva poole mõne meetri pikkune kuivanud roigas, mis oli kunagi täies elujõus vaher. Naabrimees olla sellel 1999. aastal saega kallal käinud ja kõik oksad maha tõmmanud. Nüüd ongi puust vaid könt järel.

Perenaine osutab tagaaeda, kus kasvab kask. Muidu ilus ja täies lehes, on seegi saehambaid tunda saanud. Puul on kogu latv lihtsalt maha lõigatud. Ka see olla naabrimehe kätetöö, kes kõrgeid puid ei salli.

Veel varem, 1996. aastal, oli seesama naabrimees saemehed koos tõstukiga kohale tellinud ja põlispärnade kallale lasknud. «Mul oli siis titt tissi otsas, niimoodi välja taplema ei lähe,» meenutab naine. Pärnad jäid tookord siiski püsti ja pole neid maha võtnud ka mitmed tormituuled, mis üle vana kirikumõisa puhunud.

Mais, põlispuude kaitsmisele pühendatud kuul, avastas Virpi Sirel-Kiriland enda jaoks looduskaitseseaduse, mis lubab ka lihtrahval looduse üksikobjektide kaitse alla võtmist taotleda. Kui keskkonnaametnikud ja eksperdid leiavad, et asi on seda väärt, kirjutab keskkonnaminister vastava määruse ja sõltuvalt vajadusest tekib puu või mõne muu harulduse ümber kuni viiekümnemeetrine kaitsevöönd.

Latv maha ja kõik

Virpi Sirel-Kirilandi naabrimehele Mati Toomele asjade selline käik ei meeldi. «No see küll läbi ei lähe. See kuradi pärn tuleb maha võtta. See on selline hiiglaslik mölakas seal taeva all ja kui see maha kukub, on Tallinna ka seda mürinat kuulda, ja majast, kurat, tikukarp järel. Kui tahate kaitse alla võtta, siis võtke see puu kaasa ja viige ära,» tulistab ta.

Toom ei varjagi, et talle ei meeldi, et maja lähedal sellised «tapjad» kasvavad. Ka ei salga ta seda, et lõikas oma aianurgas kasvaval kasel ladva maha. «Mina seda viga enam kunagi ei tee, et lasen puu kõrgeks. Iga kahe aasta tagant lõikan nagu hekki, teen madalaks ja normaalseks, aga et lasta käest ja siis... No andke andeks.»

Veidi aja pärast leebudes selgitab Toom, et ega tal pole looduskaitse vastu midagi ja pärnad võiks kaitse alla võtta, kui need vaid majale nii ohtlikult lähedal ei kasvaks. «Ärge nüüd minu peale solvuge, kui need oleks kuskil lagendiku peal, põllul või metsas, siis kasvagu või viiskümmend meetrit kõrgemaks,» sõnab ta.

Toom lubab, et kui need põlispärnad kaitse alla võetakse, hakkab ta kirjutama. Kuhu täpselt, veel ei tea. Naabrinaine Virpi Sirel-Kiriland ütleb, et kui tema üritus ka luhta läheb, on ta vähemalt midagigi püüdnud puude kaitseks teha. «Aga öelge, kas me oleme nüüd imelikud või nii, et sellise asjaga tegeleme?» küsib ta murelikult.

Kuid südikas naine pole oma ürituses üksi. Keskkonnaministeeriumi andmetel on igal aastal üha rohkem neid inimesi või kodanikeühendusi, kes palgalistest looduskaitsjatest sõltumatult mõnda puud, kivi, lille või muud loodusharuldust seadusega kaitsta tahavad.

Näiteks samuti Tartumaal, Haage pärnadest vaid ligikaudu poolesaja kilomeetri kaugusel Järvselja asulas kasvab otse kortermajade vastas lagendikul hiiglaslik tamm, mille ümbermõõt on täismehe rinna kõrgusel 5,5 meetrit.

Kivimürakas padrikus

Kohalik keskkonnateenistus saatis sel suvel ekspertide hinnangule tuginedes keskkonnaministeeriumile taotluse kehtestada kuningliku tamme ümber viiekümnemeetrine kaitsevöönd. Dendroloogi palve, et ei tuleks päeva, mil ehitajad puu lähedal kopa maasse löövad.

Kevadel jõudsid Tallinna külje alt Viimsi vallast Haabneemest ministeeriumi fotod, asukohakoordinaadid ja kirjeldus seni registreerimata hiiglaslikust rändrahnust. Endise Vene sõjaväeosa territooriumile jääva kivimüraka ümbermõõt on rinna kõrgusel 20,3 meetrit. Tõsi küll, see jääb kõvasti alla Eesti kivide kuningaks nimetatud Raplamaal asuvale Pahkla Suurkivile, mis on 29,5 meetrit jäme ja 4,4 meetrit kõrge.

Lepavõssa kasvanud rändrahnu otsa «komistas» samas Rohuneeme kandis elav Euroülikooli rektor, bioloogiadoktor Jüri Martin, kelle hinnangul väärib see jääajal Eesti aladele eksinud mürakas kaitset. «Käib äge arendus ja tihtipeale ei võeta selliseid asju arvesse,» viitab ta.

Kohe sama metsatuka kõrval asub N-Terminaali tütarfirma AS Milstrand naftaterminal. Firma kavatseb aga oma transiidiärile Viimsis joone alla tõmmata ning rajada terminali 18 hektari suurusele kinnistule noobli asumi.

Martini sõnul suruvad arendajad selle lepiku peale mõlemast küljest ning ta on kuulnud, et plaane peetakse ka lepiku enda üle. «Kui seal kuivendada ja pinnast tõsta, muutub veerežiim ja lepik hävib,» osutab ta. «Tegemist on aga tuulevarju ja rohelise barjääriga ning parem on see hoida metsikuna, kus linnud ja loomad olla saavad.»

N-Terminaali nõukogu esimehe Endel Siffi teada on aga valla üldplaneeringus kirjas, et see metsaala muudetakse kõigile käidavaks pargiks ja kindlasti pole kivi ohus.

«Ta (Jüri Martin – toim) murrab lihtsalt lahtisest uksest sisse,» sõnab Siff ja lisab, et ükski vähegi mõistlik arendaja selliseid looduslikke haruldusi ei liiguta, sest need on kasuks, mitte kahjuks.

Mänd karjamaal

Sarnaseid mõtteid on juba aastaid mõlgutanud ka Tartumaal Lämmijärve ääres Meeksi vallas Jõepera külas elav 66-aastane Aarne Ojaveer. Taluniku maal keset põldu seisab üksik suurte harudega mänd, mille okstel on turninud mitmed põlvkonnad lapsi.

Hundikoer Lonna ees lippamas, sammub Ojaveer vihmamärjas rohus kahlates männi poole ja räägib, et juba tema 89-aastaselt surnud ema mäletas seda puud oma lapsepõlvest. Viimase ilmasõja ajal oli männi all miinitõrjepatarei, mille tuld samast lähedalt veskist juhiti.

Taluperemees pakub, et turjakal puul on oma 200 aastat küll täis. Tänavu suvel oli Ojaveerul metsa pärast kohalike keskkonnaametnike juurde asja ning muu hulgas tegi ta männi kaitse alla võtmisest juttu. «Küsisin, et kuda on selle asjaga. Nad ütlesid, et oi, milles küsimus,» meenutab ta.

Kui Virpi Sirel-Kiriland Haage külast pelgab saagi kurjasti pruukivat naabrimeest ja Jüri Martin Viimsi vallast näeb ohtu tõtlikes kinnisvaraarendajates, siis vanal taluperemehel neid hirme pole. Või vähemalt veel mitte.

«Ise hakkan ka ära kaduma, siis tahaks, et minust midagi järele jääks,» räägib ta muldvana mändi takseerides. «Oleks lihtsalt väga tore, kui mänd püsiks nii kaua, kuni talle elupäevi antud.»

Keskkonnaministeeriumi teatel on kõik need neli taotlust töös ning suure tõenäosusega võetakse need üksikobjektidena riikliku kaitse alla.

Kommentaar

Ülle Harak
keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja

Riikliku kaitse all olevate üksikobjektide nimekirjas on ligi 1200 objekti. Tegu on puude, alleede, rändrahnude, kivikülvide, allikate, koobaste, paljandite, jugade, astangute ja muude haruldustega. Nende kaitse alla võtmiseks on ettepaneku teinud eraisikud, teadlased, kohalikud omavalitsused ja teised. Ikka need, kes loodusest hoolivad ja püüavad selle kaitsmisele ja kestmisele igati kaasa aidata.

Eestimaa loodus on eriline oma mitmekesuse poolest. Meil on haruldasi looma- ja taimeliike, millest mitmed riigid vaid unistavad. Seda rikkust tuleb hoida.

Ühe värskema vahva leiuna meenub mulle Võrumaal Saarde külas kasvav Saarniite jalakas, mille soovitas kaitse alla võtta Hendrik Relve (tuntud loodusemees – toim). Tema oli puust kuulnud kohalikult elanikult. Selgus, et tegu on Võrumaa jämedaima jalakaga.

Mida kaitstakse?

• Eesti Looduse Infosüsteemis on kirjas 1194 kaitstavat looduse üksikobjekti, neist 724 on puud, 358 kivid ning 112 muud looduse üksikobjektid.

• Üksikobjektid on puud, kivid (rändrahnud, kivikülvid), allikad, koopad, paljandid, karstinähtused, pinnavormid.

• Looduskaitseseaduse § 8 ütleb, et igaühel on õigus esitada ettepanek loodusobjekt kaitse alla võtta.

• Riikliku kaitse alla võetakse looduse üksikobjekte keskkonnaministri määrusega. Objekti kaitse alla võtmiseks edastavad keskkonnateenistused keskkonnaministeeriumile avalduse.

Näiteks võeti eelmisel aastal Harjumaal kaitse alla 16 uut looduse üksikobjekti (kümme puud ning kuus paljandit või rändrahnu).

Kaitse alla võtmise ettepanekute tegijateks olid teiste hulgas TTÜ Geoloogia Instituut (Neosti neli rändrahnu), maaomanik Andres Tarand (Keibu jugapuu), Kentmanni tn 20a korteriühistu (Tallinnas Kentmanni tn 20a kasvavad kolm tamme), Viimsi Vallavalitsus (Loomisvälja mänd).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles