Juba rohkem kui kuu aega ujuvad Läänemeres ja Liivi lahes ringi kuus hallhüljest, kelle selga liimitud GPS-saatjad ei jäta vahele ühtegi selle kaitsealuse mereimetaja lõunauinakut ega söögikorda.
Hallhüljeste argielu varjatud tahke aitavad paljastada selga liimitud antennid
5. september 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saaremaa loode- ja lõunarannikul juuli keskel hüljeste püüdmise ja märgistamisega algust teinud looduskaitsekeskuse spetsialistidel on nüüd käes esimesed andmed, mis aitavad avada hallhüljeste argielu seni varjul olnud tahke.
Näiteks selgub, et kuuest uurimisalusest üks, ametliku nimega 17-B-07, on üsna kesise seltsieluga tegelane. See 90 kilo kaaluv ja poolteise meetri pikkune kuueaastane emahüljes sai antenni selga 14. juulil Saaremaa lõunarannikul Allirahul.
Viimase kuu jooksul on ta teinud kuni 70 kilomeetri pikkuseid retki kodust Allirahult Kura kurku Sõrve sääre ja Lätimaa vahel, et sealse rikkaliku kalasaagi kallal maiustada. Kui kõht täis, võttis B «loiva selga» ja ujus tagasi koju Allirahule. Kusjuures ühel korral venis tema lõuna nii pikaks, et töörahvale tähendaks see kindlat vallandamist B oli siis sööklas
18 päeva jutti.
Söökla ja kodu vahet pendeldamisega on B seltsielu peamiselt ka piirdunud. Kuna Sõrve sääre tipus on merepõhi suhteliselt madal, siis ei ole ta pidanud ka toidu järele sukeldumiseks kuigi kaua «hinge kinni hoidma». Tavaliselt piisab 25 meetrist.
Eri iseloomud
Hoopis teisest puust on B naabrimees, 131 kilo kaaluv ja 171 sentimeetri pikkune isahüljes 17-I-07. Samuti Allirahul 14. juulil antenni selga saanud hall pikalt kodus ei passinud. Tema põrutas esmalt ümber Sõrve sääre külla oma Vilsandi rahvuspargis elavatele sõpradele.
Paar päeva lesilas ja järgmisel hetkel leidis I ennast keset Läänemerd. Sealt võttis suguküps isane sihi Rootsi ja seejärel Soome rannikule, kus samuti arvukas sõpruskond ees ootamas. Pärast paaripäevast puhkust Turu saarestikus ujus I ühe jutiga maha ligi 100 kilomeetrit, jõudes lõpuks tagasi Eesti vetesse Hiiumaa põhjarannikule.
Aega pole surnuks löönud ka 17-A-07. Kui arvestada hüljeste eluiga, mis küündib looduses üle 30 aasta, siis on see 95 kilo kaaluv ja 152 sentimeetri pikkune emane hüljes oma nelja aastaga alles noor neidis, kes värskelt suguküpseks saanud.
Saaremaa looderannikul märgi selga saanud nooruke A on aga jõudnud juba ära käia oma esimesel välisreisil Lätis. Kaks korda on ta ööpäevas maha ujunud ligi 130 kilomeetrit ning söögikorrad on viinud A 95 meetri sügavusele.
Need on vaid üksikud ja pinnapealsed katked Eesti vetes elavate hallhüljeste argielust, mille jälgimine aitab kaardistada mereimetajatele tähtsad alad.
Jälgimine on omakorda üks osa Baltimaade ühisprojektist, mille tulemusel luuakse kaitsealad Läänemeres.
Projekti üks eestvedajaid, hülgeuurija Ivar Jüssi ütles, et hüljeste uurimine jäi just eestlaste õlule, sest nende põhilesilad on meie vetes. Vastust oodatakse kolmele küsimusele: kus täpselt on hallhüljeste puhkealad, kus söömisalad ning kus nad sigivad.
«Sigimisaladega on iseenesest lihtne, kui kutsikad on olemas, siis on hülged paigal,» rääkis Jüssi. «Kuid selle kohta, kui tihti nad puhkavad ja toituvad, on andmed napimad. Teiseks tahame teada, kui paiksed hallhülged on ehk millal on nad meie, millal Rootsi, Soome või siis Poola omad.»
Kallis projekt
Antennidega varustatud hülged pole maailmas ja ka Läänemeres haruldased. Eestis on niimoodi näiteks uuritud viigerhüljeste liikumist, kuid siiani on selleks kasutatud satelliitidel põhinevat süsteemi, mis pole nii täpne.
Jüssi möönis, et odav lõbu see jälgimine pole, sest üks GPS-saatja maksab koos tarkvaraga ligi 85 000 krooni. Raha saadakse Euroopa Liidu fondidest, erinevatest rahvusvahelistest programmidest ja keskkonnainvesteeringute keskusest.
Taskuraadio mõõtu saatjad ei jää hüljestele eluaegseks koormaks. Need kinnitatakse hülge turjale spetsiaalse liimiseguga ja hiljemalt järgmise aasta mais, mil hülged ajavad karva, vabanevad nad ka mõnikümmend grammi kaaluvast seljakotist.
Hallhüljeste seiklused ei jää vaid kitsa ringi teada. Nii nagu tuhanded inimesed võisid sel suvel tänu puu otsa pandud veebikaamerale netist jälgida must-toonekurgede Tooni ja Donna ning nende tittede pesaelu, jõuavad järgmisel nädalal veebi ka hüljeste tegemised.
Tõsi küll, kuna veealuse otsepildi tootmine on märksa kallim ja keerulisem, siis jõuavad internetileheküljele www.lk.ee/hylged teekond ja uudised hüljeste liikumise kohta.
Eesti hülged
Hallhüljes
Läänemere suurim imetaja, täiskasvanud isaslooma pikkus üle kahe meetri ja kaal kuni 300 kilo.
Toitub kaladest, võib sukelduda kuni 100 meetri sügavusele.
Täiskasvanuna sööb ööpäevas 7 kilo kalu.
Poegib kevadtalvel Liivi ja Soome lahe ääres, Saaremaa läänerannikul.
Eesti vetes ligi 3000 isendit.
Looduskaitse all.
Viigerhüljes
Tavaliselt 1,21,8 meetri pikkune, kaalub kuni 100 kilo.
Hallhülgest väiksem, tumedam, pontsakama kehakuju ja ümarama koonuga.
Elab meres ja rannikulähedastel laidudel.
Toitub kaladest ja meres elutsevatest selgrootutest.
Poegib jääl (näiteks rüsijääkoobastes).
Tavaliselt on pesakonnas üks poeg, rohkem haruharva.
Maksimaalne eluiga on 40 aastat.
Eesti vetes elab ligi 1400 isendit.
Looduskaitse all.