L, 1.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kunstniku kujunemise lugu

Indrek Hirv
Kunstniku kujunemise lugu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Heldur Viires «Autoportree
kaevanduse elektrimõõdiku
klaasilt». Pliiats, paber, 1954.
Heldur Viires «Autoportree kaevanduse elektrimõõdiku klaasilt». Pliiats, paber, 1954. Foto: Repro

Kevadel Starkopfi stipendiumi pälvinud, suvel 80. sünnipäeva tähistanud Maalikunstnik ja Graafik Heldur Viires jalutas kunstiloolase Indrek Hirvega Supilinna tänavail ning rääkis talle oma loo.

Indrek Hirv: Heldur, ma tahaksin teada sinu kujunemise lugu. Igal kunstnikul on oma kujunemise lugu, eks ole, see aeg, mil ta end kunstile otsustab pühendada, ja see, mil ta küllalt enesekindel on end juba kunstnikuks pidama, võib-olla ka see, mil ta kunstnik olla ei taha…

Heldur Viires: Algus oli 1945. aasta juulis, astusin Tartu jaamas rongilt maha, õhtu, päike hakkas loojuma, seisin jaama trepil ja olin valgusest lummatud, tead, selline sürrealistide roosa nagu Soosteril hiljem mõnes pildis... Õhk oli roosast paks – eks ta oli niiske ja peegeldas loojangut –, mulle oli see kui ilmutus, konkreetne tunne kõhus, tundsin, et mida olin oodanud ja otsinud, on nüüd käes – olin jõudnud KOJU.

Läksin siis varemete vahelt läbi ja keerasin kooli sisse. See oli Korporatsioon Ugalasse viidud Pallas, Priidu Aavik oli eelmisel sügisel korraldanud, et trükipressid vana Pallase varemetest ära toodaks, muud polnud sealt midagi enam päästa...

Ugala maja oli muidugi ilus, trepikojas õpilaste pildid väljas, üks Lembit Saartsi vankri ja figuuridega kompa ja üks Johannes Uiga maastik... aga siis ma ei tundnud ju veel mitte kedagi.

Kaks tüdrukut tuli ülevalt poolt trepist alla, Helga Imelik [nüüd Jõerüüt – IH] ja Lüüdi Mark [Lüüdia Vallimäe-Mark – IH], neil ei olnud sinna majja tegelikult suvel asja, Lüüdi käis lihtsalt maalimas. Helga oli hirmus jutukas, tema käest sain küsimata kõik vajaliku teada. Seinalehes teisel korrusel oli karikatuur Soosterist ja Ohakast.

Nii oli korraga nii või teisiti peaaegu kogu hilisem sõpruskond mu ümber koos, kolleegid, saatusekaaslased ja hääd sõbrad.

IH: Sa olid kõikidest nendest paar-kolm aastat noorem, oma vanemate ainus laps, sõjast suhteliselt puutumata jäänud, küllap natuke uje…

HV: Ei, ega ma kuidagi abitu ei olnud, julgesin kohe tutvust teha küll... olin korralikus ülikonnas ja just Tallinna reaalgümnaasiumi lõpetanud, kunstiga olin ka kokku puutunud. Sel esimesel koledal venelaste-aastal andis meile kunstiõpetust Eduard Ole, hiljem, Saksa ajal Herman Talvik.

Ole joonistas värvikriitidega tahvlile magusaid tiikide ja kaskedega maastikke, ei osanud või ei tahtnud midagi rääkida, Talvik peamiselt just rääkis: oma õpinguist Ateneumis, moodsast kunstist ja noore kunstniku elust võõras linnas. Need Talviku tunnid olid juba osa mu kunstiharidusest, andsid hilisemaks teeotsa kätte.

Üks mälestuspilt kooliajast on veel, mida ei saa maha salata: pikk aarialikult blond aristokraatliku hoiakuga Ilmar Mikiver – seisis, käed kuidagi iseloomulikult pintsakutaskutes – ja temast palju kõhnem ja tõmmum Ilmar Laaban – keerles kui saatan ümber Mikiveri ja seletas midagi vahet pidamata. Teadsin nende poiste sürrealismihuvi, Laabani kirjutist Salvador Dalist olin ka juba lugenud, säält sain esimese huvi moodsa kunsti vastu.

IH: Kunagi hoopis hiljem elasid nädala Stockholmis Laabani kodus, tema raamatute keskel, eks ole. Aga see oli palju hiljem, räägi ikka oma kooliajast edasi. Vabandust, et katkestasin…

HV: Sisse astusin täiesti kogemata, enne kui arugi sain. Joonistasin kõva pliiatsiga portreed, oma arust natuke liiga kõvaga, aga paistis, et vorm tuli just nii eriti hästi välja. Anton Starkopf ja Johannes Hirv seisid siis korraga mu kõrval ja küsisid, kas see on minu töö. Esiti ehmusin, et midagi on valesti, aga siis ütles Starkopf, et võin end sissesaanuks lugeda.

Joonistuse keerasin hiljem pehme pliiatsiga kihva ja teised eksamid olid veel, aga see esmamulje vist otsustas. Starkopf küsis hiljem, kas ma ei tahaks skulptuuri õppima tulla, mina vastu, et mõtlesin küll graafikasse astuda, aga siis tuli Ülo Sooster ja ütles, et mis sa jamad, sa pead maali õppima, et maalis on ikka värv ja... Sooster oli vanem, juba kaks aastat olnud, teda võtsingi kuulda ja läksin maaliosakonda.

IH: Ja sõprus Soosteriga algaski juba siis?

HV: Sooster oli minu iidol. Tema elu sünge lõpuni. Sügisel, kui juba päriseks Tartusse tulin, pidin oma kohvriga Lepiku tänavasse internaati minema. Olin niisiis teistest noorem, hiljem tulnud ka, nii et mulle jäi voodi keset tuba. Harjumatu olukord, olin nagu merel tuulte käes. Enese julgustamiseks hakkasin tasakesi vilistama, midagi, mida olin kodus raadiost kuulnud, tead ju, Radio Hilversum ja BBC…

Siis äkki hõikas Sooster sahvri ukse vahelt: «Tohoh, seal pannakse lausa jätsu kohe… Kuule, tule siia, siia mahub üks voodi veel.» Sahvri uks oli värviliste klaasidega, valgus tuli suurest toast, olime seal kahekesi mitu kuud – ja mulle oli see aeg väga õpetlik.

Hiljem löödi meid sealt välja... polnud ette nähtud... siis saime toa teisele poole maja, seal olime neljakesi, Võerahansu toa lähedal, selle toa, mille aknast ta kõik need ilusad lumised ja kevadised Supilinna vaated on teinud. Uus tuba oli küll kuradi (Viires ütleb «kurrradi» – IH) külm. Istusime õhtuti ümber laua, jalad toolil ja mantlid seljas, igaühel väike elektripliit tooli all. Mantel oli siis nagu telk, kogus sooja enda alla. Puhusime kätele ja joonistasime, kirg oli juba sees, nii saime rohkem sooja ka.

IH: Ema on mulle sellest koridorist rääkinud, peamiselt Mari Räägu ja Lagle Israeli toast, kuhu Võerahansu õhtuti sisse komistas või siis Johannes Saal, kes tegelikult üleval Jakobi mäel elas, aga miskipärast kartis koju minna, et hobused klaveris ja nii...

HV: 1946. aasta kevadel saime kahekohalisse rohelise tapeediga tuppa akendega õllevabriku poole. Sellest toast kujunes kooskäimise koht. Võerahansu istus siis meiega tihti hommikuni, rüüpas kah puskarit ja rääkis Pariisist. Ta oli ju veel alles 1939. aastal sääl elanud, mälestused olid niisiis üsna värsked. Rääkis andumuse ja armastusega, meie – Roode, Saarts, Ohakas, Sooster ja mina – ümberringi.

Varahommikul äkki märkas, et me olime, üks ühele, teine teisele poole ära vajunud ja magama jäänud, vihastas hirmsasti: «Kurat! Laipadele mina Pariisist ei räägi!», ja läks. Hirmus kolin ja klirin oli taga (rohelisel toal oli suur ilus punaste klaasidega juugenduks).

Sügis 1946 oli tegelikult juba mõnusam. Olime Sini-mandria tantsupidudel (see oli siis kultuurimaja, aga meie hoidsime vanast nimest kinni) ülikooli tüdrukutega sõbraks saanud. Ükskord juhtus, et meile sosistati: «Täna õhtul tuuakse puid!» See tähendas, et ühe Näituse tänava ilusa vana maja õue, mis oli tüdrukute ühiselamuks muudetud, toodi suur koorem lõhutud puid.

Olime siis öösel «köstri reega» (Pallase vana kojamehe Tõnissoni kelguga) platsis, ladusime kuuvalgel kõlks-kõlks kelgu täis ja tulime suure hooga Tähtvere treppidest alla, läbi aedade Lepiku tänavasse. Heino Mikiver (hüüdnimega Nukker Kõrvits, Olevi ja Ilmari vend) tassis puud seljas üles, tal oli hirmus palju jõudu.

Mikiver oli vaatama tulnud, kas saaks ehk kooli tagasi, ta oli juba Saksa ajal Pallases õppinud. Ei võetud, oli poliitiliselt liiga kahtlane. Aga ta elas meie juures mõned head kuud.

Teine huvitav tegelane, kes vahel läbi tuli, oli Carl Brett, noobel ja peenelt haritud noorhärra, poolenisti sakslane, Starkopfi õpilane, Henn Roode semu. Paistis, et Brett oli koos Roodega sõjas olnud, neil oli omavahel üht-teist salaja arutada. Brettiga oli nii, et NKVD tuli teda siis varsti Meloni tänavasse arreteerima. Brett lükkas arreteerijad trepil kahte lehte laiali, lõi tule surnuks ja lidus läbi aedade minema, otse meie Lepiku tänava majja, kus siis tüdrukud teda veidike aega varjasid. Mõni aasta hiljem saadi ta võõra nime alt Viljandist kätte ja saadeti Siberisse.

Lõpuks läks tal ikka hästi, ta hakkas nimelt Siberist tagasi tulles ametlikult nõudma, et tema kui sakslane Saksamaale lastaks. Lastigi! Oli veel kuuekümnendatel Müncheni Kunstiakadeemiasse astunud, saatis säält Roodele kirju. Pole päris võimatu, et elab ja modelleerib praegugi.

IH: Minul oli algkooli ajal tükk tegemist, et meelde jätta, kelle minevik saladus oli ja kelle oma mitte. Mu isa ei varjanud sõjavangist tulles enda kohta enam suurt midagi, pani aga ankeetidesse – ametnike ehmatuseks – isegi oma väeosa kirja, aga Richard Kaljo näiteks, kes oli võidelnud major Vase pataljonis (Estnisches Siche-rungs-Bataillon 181), suutis seda surmani võimude eest salajas hoida.

Sõda oli ju alles värskelt möödas, kui palju sellest üldse juttu oli?

HV: Roode ei rääkinud sõjast küll kõige vähematki, Ohakas ja Sooster vahel ikka suurustasid, kõik me teadsime, et nad olid Sinimägedes olnud, aga Roode hoidis need asjad oma teada. Aga kui vahel mürgliks läks, keeras vindi üle, oli kiire ja hulljulge nagu grenader kunagi...

Roode oli ka õppejõududega teistsugune kui meie, ütleme, teistsugune kui Ohakas või Saarts või Sooster (mina olin ju niikuinii noorem), ta käis Vabbel kodus juttu ajamas, ta oli käinud Tuglase käest prantsuskeelseid raamatuid laenamas – ja nii üks kui teine suhtus temasse täie tõsidusega.

Keegi ei ole taibanud Roode hilisemates töödes Vabbe mõjutusi näha, Roode ei ole ju Vabbe õpilane olnud, aga need on seal kindlalt sees. Vaata Vabbe Pariisi-pilti 1924. aastast, seda kuulsat Seine´i jõge, Roode hilisemad pildid on just sama loogikaga tehtud.

Vabbe ei hooli sääl sellest nn sisust ju küünevõrd, väike möödaminnes antud vihje literatuursusele, ei muud. Selle pildi vorm ongi kogu ta sisu.

Roode teeb samamoodi, ta töötab vormi kallal nii kaua, kuni see sisuks muutub, vorm ise hakkab vaataja alateadvusele mõjuma, algsele sisule jääbki lõppeks vaid formaalne roll. Vabbe põhimõtteid on Roode kunstis veel...

Muuseas, Vabbe saatis Roode isamehena ühe oma õpilase – Ebba Parviste kätt paluma, asjast ei tulnud midagi välja, ega vist pidanudki tulema, Ebba oli oma seksapiilsusest vägagi teadlik (naerab – IH)… ja Vabbest üle kolmekümne aasta noorem… aga see näitab jälle, kui suur oli Vabbe usaldus Roode vastu.

IH: Roode on nüüd uuesti avastatud, paistab, et võtab eesti kunstiloos koha üsna Soosteri kõrvale. Kuidas nende suhe kunstnikena tookord tundus? Kumb huvitavam oli?

HV: Mul on selgesti meeles, kuidas Sooster ja Roode 1948. aasta kevadel Kompanii tänava viltuse maja ülemisel korrusel Vardi ateljees kaksikakti maalisid. Siis nägin esimest korda, et Roode on värvis Soosterist üle, eks Soosteril olnud oma tugevad küljed, aga maalijana oli Roode üle. Ta oli ju kevadel Vardi ateljees maalinud, maalis nüüd suurte pindadega, kuna Sooster ikka Kitse moodi väikeste pintslilöökidega sipsis. Roode varjud olid ilusti kokku tõmmatud, väga täpse kontuuriga, aga üldistatult – ja vari oli hele ja külm ja valgus ka hele ja mitte väga soe... nagu hiljemgi.

Hiljuti leidsin kodust Roode krokiisid meesaktist – 1949. aasta kevadel tehtud, kui me koos Kitse ateljees olime –, tema kontuur moodustas ka krokiis natuurist sõltumatu kunstilise kujundi... ta analüüs ja üldistus on nendes juba eht-roodelik. Seejuures on tal siin-seal mõni väga täpne detail – just nagu hilisemates maalideski.

IH: Minu lapsepõlve iidol oli Vabbe, mäletasin teda hirmus uduselt, läbi nelja-aastase vaatenurga, rohkem vist tema ateljeed kui teda ennast, aga temast oli meil kodus päevast päeva juttu, ta oli nii isa kui ema õpetaja olnud. Sina räägid ka vahel Vabbest, kus sina temaga kohtusid, kas koolis või mujal ka?

HV: Muidugi me saime Vabbega mujal ka kokku. Istusime tihtipeale koos Hornis (Ugala maja vastas), Werneris, Koopas (endine Ko-Ko-Ko) või Ateenas. Vabbe oli siis vahetu, võisime küsida kunsti või Euroopa linnade kohta. Vabbe rääkis suurtest muuseumidest uskumatu täpsusega.

IH: Sa räägid üldiselt rohkem tehnikast, kunsti käsitöö poolest. Mina olen mõelnud, et hing on kunstis olulisem… või süda või…

HV: Kuule, Vabbe rõhutas meile alati, et igasugune kunstitöö on suures osas käsitöö. (Naerab – IH.) Ükskord me olime pimedas röntgeniruumis koos, ma ei mäleta, kus, ja siis ma nägin Roode südant. Eks me kõik vahtisime üksteise ribisid, see oli ju väga põnev. Aga Roode süda jäi mulle eriti meelde: suur oli see ja lõi kuidagi võimsalt, kummaline eriline veenev jõud oli selles, lõi aeglaselt, algul vastutahtsi, siis nagu plahvatas. Roode piltides on ta süda sees, jõud läbi tagasihoituse.

Ta võtab tuttava motiivi – näiteks vaate köögiaknast – ja töötab selle kallal täie kirega, kuni see muutub abstraktsiooniks, kuni vorm on motiivist sõltumatu, konkreetne küll, aga asi iseeneses… das Ding an sich… elab omaenese elu.

IH: Olite nn teisitimõtlejad, eks ole, nn vaenulik element… rahvavaenlased, kodanlikud natsionalistid…

HV: Sellist sõna nagu «teisitimõtlemine» me ei tundnud. Me mõtlesime lihtsalt edasi nii, nagu olime enne sõda ja sakslaste ajal mõtelnud, me ei tahtnud ega suutnud olla kahe näoga, see ei tulnud kõne allagi... Muidugi me olime neile vaenlased! Ja nemad said väga hästi aru, et Pallast ei anna allutada, et see tuleb likvideerida. Pallas oli ju Eesti Vabariigi sünnitatud, vaba euroopaliku mõtte kants.

Ametlikult oli see küll juba teine kool, aga kuni 1948. aastani maksis siiski veel vana vaim, Starkopf oli rektor ja Vabbe ja Vardi veel professorid.

IH: Vanad pallaslased on ikka rõhutanud Pallase õppesüsteemi täiuslikkust, kunstiõpilase loomulikku arengut ateljeest ateljeesse. Ja muidugi tihedat süsteemikindlat tööd…

HV: Tegelikult tehti ka pärast sõda tööd suure pingega. Koridorides olid sohvad, seal lamasime seansside vaheaegadel, võhm väljas, siis maalisime või joonistasime jälle tunni. Ega Pallase meetodidki ühekorraga muutunud, alguses anti ikka terve poogen paberit ette, korralikku vatmanpaberit, olid vist veel kusagil mingid saksaaegsed tagavarad, tegime söega…

Mõnus oli see, tead, söega teha. Alles 1948. aasta sügisest tuli Venemaalt käsk pliiatsiga joonistada. Ja kaua! Akti pidi kaks nädalat tegema! Joonistasime siis viis-kuus akti enne söega… ja siis viimastel päevadel tegime selle nõutud «ametliku akti» ka ära. Roodele, muide, istus just pliiats paremini.

Neli aastat kestis minu kool, siis, 1949. aasta suvel Alatskivil, kus me suvebaasi pidasime, sain ma alles päriselt aru, millega tegelen. Nagu välgusähvatus! Jälle see selge tugev tunne kõhus, äkiline teadmine, et murrang on sündinud, et nüüd pole enam tagasiteed. Üle läve on astutud!

Hoidsin seda tunnet kui saladust südames, Siberi laagrites ankeeti täites ei kirjutanud kunagi hudožnik, vaid ikka ainult student, kuigi hudožnik oleks ehk kergemale tööle saanud – aga ma ei tohtinud ometi oma saladust vaenlastele reeta, see osa minust pidi puutumatuks jääma!

IH: 1949. aasta sügisel võeti su sõbrad kinni, paar kuud hiljem ka sind, siitsamast Lepiku tänavalt, katusekambrist. Kõik viimaselt või eelviimaselt kursuselt seitsmeks aastaks vangi – peamiselt liigse kunstihuvi eest… allumatuse eest sotsialistliku realismi doktriinile.

HV: Vangist tulnuna siis kolm aastat kroonukooli… jälle see kindel tunne kõhus: selle võimu ajal minust nime poolest kunstnikku ei saa. Roodel oli vastupidi, tema otsustas, et kui tal on maalija diplom, siis peab ka maalijana elada saama. Mina hoidsin varju. Mina olen Vähi tähtkujus sündinud, tõmbun vaikselt urgu ja liigutan sõrgu.

Vanglas mõtlesin vahel, et näe, aeg läheb raisku, hiljem nägin, et see oli hilisemaga võrreldes ilus aeg! Olin seal väga heas seltskonnas, külg külje kõrval näiteks endise arstiga Pärnust (Soekõrv oli ta nimi), oli ka laagris arstiks... ja siis muidugi oma akadeemilise isa Helmut Tarandiga. Saada sünnipäeva hommikul ärgates näpuvahele verivärske sonett!…

Tarandil oli soe koht – vangla polikliiniku registratuur, paber ja tint vabalt käes. Kartoteek ka, mille vahele luuletusi peita… (Räägib äkki, pea õlgade vahel – IH.) Igal õhtul läbiotsimine. Igal hommikul jälle läbiotsimine. Tegime raamatukese, mina illustreerisin tindiga. Otsiti läbi tsoonist minnes ja tsooni tulles, hommikul ja õhtul. Tarandi pikk poeem, ainus eksemplar, ilusasti tõrvapappi köidetud, oli mul mütsi vahel. Talvemüts nagu läki-läki, tead. Arvati, et piibel, õnneks… jäin ilma, aga karistada ei saanudki.

IH: Kas mõni metsavend ka oli, mõni, kes natuke nagu asja pärast kinni istus, või olidki ainult arstid, luuletajad ja kunstnikud?

HV: Toredaid leegioni poisse oli ikka ka. Andres Erik näiteks – läbi Tšehhi põrgu ja kogu Euroopa venelaste eest Prantsusmaale jõudnud, aga siis Vahemere ääres amfiteatri väljakaevamistel äkki arreteeritud ja Venemaale saadetud: tal oli Waffen-SSi veregrupi tätoveering kaenla all... Erikul oli kombeks oma jutustusi lõpetada sõnadega: «… aga üldiselt jättis Teine maailmasõda mulle meeldiva mulje.»

Teine idarinde võitleja oli veel, Roovere, tema oli ühes haiglabarakis velskriks.

IH: Mäletan su seinalt väikest tušijoonistust Helmut Tarandist, mis ajast see on?

HV: Tarand visati laagrist 1955. aastal välja Vorkuta linna asumisele, tal sai kümme aastat täis. Elas barakis. Mina sain ka juba korra nädalas laagrist ilma konvoita ära käia. Kaugele ei tohtinud minna, aga Vorkutas käisin ikka. Salaja. Seal tegingi tindiga need mõned portreed.

Minu haridustees mängis Vene vangilaager väga olulist osa. Olin ergas, võtsin kõike kuue meelega vastu. 1956. tulin vanglast välja, Patareist, pamp kaenlas, otse Riiklikku Kunstiinstituuti, võeti vastu küll, aga Tartu-aega eriti arvesse ei võetud, sunniti kolm aastat olema – kolm pikka aastat tühja aega… Kunstiga polnud sel koolil suurt pistmist, läbi ja lõhki täiesti ideoloogiline asutus. Jälle «dia matt», jälle «poll ökk»! Võta sisse ja sülita välja!

Vanglakogemusest oli nüüd kasu, oskasin viilida ja jõudu olulisemateks asjadeks säästa. Nägin siis ka ehmatusega, kuidas tuttavad ja kolleegid muutunud olid: kes vaikseks ja tuhmiks jäänud, murdunud, kes hirmsasti jooma kukkunud, kes võltsiks ja alatuks, tähendab punaseks keeranud. Ühesõnaga, need kolm aastat olid mu elu kõige mõttetum aeg…

IH: Mul on kiusatus vahele rääkida… mina tulin ju 1975. aastal ka Tallinna, pärast seda kui olin Tartus Saartsi ja Lüüdi käest natuke kooli saanud, sisse astusin kõrgelt ja kergelt – ja jooksin justkui peaga mutta kinni. Hoidsin siis ka oma teadmisi endale, käisin koolis võimalikult harva, katsusin ikka rohkem Tartus olla, ikka seda teha, mida Saartsile võisin näidata.

Lõpuks pääsesin toonase ERKI tuimusest ja lollusest nii, et sättisin end ametlikult Piiteri vahet sõeluma. Vahel olin mitu kuud ära. Seal oli natuke rohkem õhku… vähemalt ei saanud keegi Nõukogude nõmedusega otse pähe istuda.

HV: Korraga – 1959. aastal – olin diplomeeritud ja vaba. Diplomeeritud maalija… Tee, mida tahad! Ametlikuks kunstnikuks ma saada ei tahtnud, kunstnikuks sõna halvimas tähenduses. Kogu kunstielu ümberringi allus ju ideoloogiale, kriitika ka, ega ühelgi õigel kunstnikul kriitikast tuge ei olnud, kunstile tegi ametlik kriitika üksnes kurja. Roode ütles otsesõnu: «Need kunstiteadlased on tüüpilised parasiidid, nugilised. Nad eksisteerivad vaid tänu meile, imevad meie elumahla!»

Just graafika lõpetanud Olav Maran soovitas meil minna filharmooniasse küsima, kas pole äkki tarvis plaadiümbriseid kujundada, nad pidavat sääl parajasti esimest eesti muusika sarja kavandama. Läksingi, võetigi jutule, aga mina polnud ju kirja õppinud… Valisin alustuseks lühemad nimed: Pärt, Sepp, Kapp, Lukk. Pärdile tegin abstraktse kujunduse, kasutasin moodsa muusika partituuri märke, täitsa huvitav asi sai. Pärdi esimene plaat – minu esimene kujundus (naerab – IH).

Edasi jäingi tarbe- ja raamatugraafika peale, tegin illustratsioone loodusteaduslikele raamatuile, kõikvõimalikke määrajaid: linnud, kalad, koerad...

IH: (vahele – IH) Muide, sinu «Liblikate välimääraja» andis algtõuke ühele mu luuleraamatule, eks ole, Liblikate õhkkerge veri, sul on see olemas küll!

HV: …kuni sina mind 1988. aastal veensid Adamson-Ericu muuseumis näitust tegema, korraldasid, kujundasid ja lehes tutvustasid. Oligi aeg urust välja tulla, okupatsioon hakkas otsa saama…


Heldur Viires

Maalikunstnik, raamatugraafik, kunstipedagoog.

• Sündinud 23. juunil 1927 Tallinnas.

• Õppinud Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, Ilja Repini nimelises Kunstiakadeemias Leningradis.

• Aastail 1950–1956 oli ta vangistatud, aluseks poliitilised süüdistused, vangilaagris viibis Vorkuta söekaevandustes.

• Aastail 1956–1959 õppis ta Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis, mille ka lõpetas.

Auhindu:

• Jenseni-nimeline aastapreemia ja üleliidulise raamatukunstivõistluse diplom 1983 teose «Punane raamat» illustratsioonide eest

• üleliidulise ja Baltimaade raamatukunstivõistluse diplom taimede ja loomade värvitahvlite eest ENEs ja ENEKEses

• Anton Starkopfi nimeline preemia pikaajalise töö eest õppejõuna Konrad Mäe stuudios.

Näitused alates aastast 1959, viimane personaalnäitus oli Tartu Kunstnike Majas tänavu juunis.

Tagasi üles