Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2220941t1h6ac4.jpg)
Filmimees Andres Maimik kirjutab festivali «Kik in der Kok» eel, mis teda porno juurde kisub.
Ei, ärge mind süüdistage, just sellise teema pakkus mulle välja Postimehe kultuuritoimetaja. Ju ta toetus mõningatele biograafilistele faktidele. Olen aeg-ajalt avalikult väljendanud oma soovi kinnitada kanda Eesti kipakal pornoscenel, eesmärgiga aidata sel tõusta uuele kvalitatiivsele tasemele.
Kord rääkis mulle üks tundmatuks jääda sooviv kohalik pornotegija, et tema tarnib vaatajale ainult eesti kraami. Ma küsisin, kuidas vaataja aru saab, et ekraanil panevad üksteist just Maarjamaa pojad ja tütred. Pornomees vastas, et ta üritab alati sokutada kaadrisse midagi äratuntavalt kodumaist.
Nagu näiteks? Nagu näiteks Säästumarketi kilekoti.
Kogu minu lugupidamise juures, härrased, on kogu Eesti pornoscene üks suur Säästumarketi kilekott!
Minu kokkupuuted nimetatud nähtusega on olnud sporaadilised, ent mälestusväärsed. 1997. aastal organiseerisime koos Arbo Tammiksaare ja Juhan Ulfsakiga kabareeprogrammi «Sugu Tung», kus sai, roosad retuusid jalas ja seamaskid ees, rinnakate kunstiülikooli tikkide all aeletud
1998. aastal tegime Tammiksaarega kurikuulsast Võrumaa pornokunnist Aivar Palumäest filmi «Macbeth», mille hardcore-lõpustseeni ajal organiseeris ETV vale eetrihäire ja mida hiljem arutas ringhäälingunõukogu. ETVd süüdistati porno levitamises ja Mark Soosaar raevus Ilmar Raagi peale, kes omakorda ajas vabanduseks mingit jampsi.
Filmi kordusesitusel Kanal 2s katsid delikaatseid kehaosi juba roosad südamekesed. Pärast «Macbethi» edu helistas mulle Aivar Palumäe ja soovis, et ma küsiks kultuuriministeeriumist toetust uue seksifilmi tarvis, mille peaosas oleksid kääbused ja süeeks kehaõõnsusesse kadunud muna. Kultuuriministeerium raha ei eraldanud.
2002. aastal paiskasime Esto TVga eetrisse seksisaate, mille kohta Kati Murutar kirjutas hävitava arvustuse «Kas te peldikus situte ka vä?». Peeter Ristsoo, sadomaso nahkmask ees, ajas mööda Viru koridore taga alasti vene modelle ja Seksi-Kristi silitas Arnold Rüütlit. Viru hotell palus selle peale kustutada saatepäisest oma logo. ETVga võtsid ühendust igat masti võimuesindajad ja saatele kehtestati eeltsensuur.
2003. aastal filmisime «Welcome to Estonia»-nimelise linateose jaoks episoodi, kus metsikud fuuriad rebivad linnateatri Põrgulaval tükkideks Juhan Paadami.
2006. aastal helistas keset kooli isadepäeva üritust ajakirja FHM esindaja Robert Kõrvits, kes soovis minult kui filmiprofilt algaja pornosõbra jaoks näpunäiteid. Jagasin siis ohtralt õpetussõnu, kuni avastasin, et klassis on jäänud vaikseks, sest kõik lapsed, isad ja klassijuhataja kuulavad mu pajatusi. Vaat selline CV siis.
Aga miks siis on pornograafia minu ja minusuguste pervarite jaoks nõnda magnifitseeriv? Asi ei ole seksis, kuigi seks on kah popp ja noortepärane. Enamasti on porno pigem kihu lämmataja kui üleskütja.
Mäletan, kuidas sai noorukieas külastatud öö läbi kestvaid videoõhtuid, kus vastu hommikut pandi alati peale mõni piraatpornokas. See muutis iga kord roiuks. Soov tüdrukuid näpsata oli mitmeks päevaks päevakorrast maas.
Mainstream-pornograafia välistab fantaasia. See on kalgilt otsekohene, funktsionaalne ja masinlik nagu Lasnamäe. Tänapäevase pornofilmi süee, kujutamisviis ja koostisosad, pikkus, laius ja kõrgus on küllaltki jäigalt paika pandud. Kõik selleks, et küllastunud pornoturul endale kasumimarginaali garanteerida.
Naturalism välistab erootika varjan-näitan-mänglevuse. Jean Baudrillard väidab, et kui võrgutamine varjab sisemist tühjust kohevate katete taha, siis pornograafia paiskab selle näkku. Pornos on midagi õõvast, mahedamatel juhtudel piiritult kurba.
Slavoj ieki järgi peitub põhjus, miks pornofilmide süeed nõnda lapsikud on, varjatud ühiskondlikus kokkuleppes. Seni kuni me näeme füsioloogilist naturalismi, aga äärmiselt totakat süeed ja abitut näitlemist, liigitab meie alateadvus selle fiktsioonide turvalisse tulpa. Kui aga füsioloogiline ja psühholoogiline naturalism kokku saavad, ületab see vaataja traumaatilise künnise ja tal hakkab paha.
Muide, sama lugu on filmitööstuses vägivallaga vägivald on sotsiaalselt aktsepteeritud seni, kuni seda kujutatakse koomiksilikult stiliseerituna või lihtsalt ebarealistlikus võtmes.
Ühiskondlik moraal seab pornograafia väljapoole inimlikkuse piirjooni. See kehastagu puhast iha motoorikat, ilma empaatiata, ilma kireta. Kui palju olete elus näinud õrnu ja õnnelikke pornofilme? Pornograafilisi armastusfilme?
Tänapäev on leppinud, et pornograafial on oma koht, olgu siis ajalehekioskite tagariiuleis või koguperehotellide kaabelvõrgus, aga ainult sel tingimusel, et ta ei üritaks olla midagi paremat kui see, mis ta on pihkupeksmise abivahend.
Üks huvitav aspekt veel. Me teame, et sugutung asub seal all, sügaval, mitteteadvuse territooriumil. Ja et aeg-ajalt purskub ta välja unenägudes, fantaasiates, himudes. Ja siis me sublimeerime ja represseerime seda jõudumööda, sest me kardame viirust, vanemate hukkamõistu, süütunnet.
Me avame interneti, et lugeda siivsalt Postimeest ja Riigi Teatajat, aga korraks piilume ühele kahtlasele saidile. Ja siis hakkab järsku vohama ekraanile ilmub ei tea kust lillakalt plinkivaid aknaid, arvutisse imbuvad spiooniprogrammid ja viirused.
Selgub, et ontliku pealispinna all mulksub mädasoona hoopis üks teine internet, orgish.com, rotten.com, pedofiiliasaidid, vägistamissaidid, kõige hämaramad tungid, mille uurimise pärast ajakirjanik Margo Vaino vangi pisteti.
iek juhib tähelepanu ühele heale mitteteadvuse võrdkujule. Francis Ford Coppola filmis «Kõnelus» («The Conversation», 1974) tõmbab Gene Hackmani kehastatav detektiiv uurimisaluse tualetis vett. Selle asemel et alla uhtuda, tõuseb vesi ülespoole, ujutades üle ääre jubedaid veriseid sidemeid koos ligeda orgaanilise ollusega.
Nii ongi, meie elu ülejäägid, traumaatiline ja ebahügieeniline ollus lastakse potist alla ja ta muutub meie jaoks olematuks. Prahi saadame prügilasse, hullud hullumajja, surijad vanadekodusse ja migrandid getodesse. Me peidame pornograafilise materjali lapse eest kõige kõrgemale riiulile.
Aga reo mulksub kusagil sügavates torustikes edasi. Ühel heal päeval tekib ummistus ja kogu see roppus purskub üles meile näkku. Kummalisi sarnasusi võib leida ka pornograafia ja aprillis toimunud vene noorte massirahutuste vahel.
Aga pornograafial võib olla ka hoopis rõõmsamaid avaldumisvorme. Selles veendusin ma aastaid tagasi ühel Helsingi trashfilmi festivalil, kui nägin esimest korda 1972. aastal valminud kultusfilmi «Rohelise ukse taga» («Behind the Green Door», re-d Artie ja Jim Mitchell). Hiljem veel «Sügavat kurku» («Deep Throat», 1972, re Gerard Damiano) ja paari teist 1970ndate kuldaja filmi.
Kõigist neist kiirgus vastu naiivsiirast usku, et pornot annab kujundada tõsiseltvõetavaks anriks. See oli pärispattu langemise eelne ajastu, kui seksrevolutsioon oli laineharjal ja vabaarmastus poliitiline sõnum. Õhus hõljus hedonismi odööre ja diskomuna keerles 24 tundi ööpäevas.
Sõõrmetes rinnahoidjate põlemise ving, uskusid pornografistid oma missiooni inimkeha vabastamisel ja sotsiaalse moraali ümberkujundamisel. Isegi playboy Hugh Hefner eksponeeris end pigem revolutsionäärina kui siidhommikumantlis miljardärina.
Selle kreedo võtab kokku filmi «Boogie Nights» (1997, re Paul Thomas Anderson) karismaatiline pornoreissöör Jack Horner: «Ma tahan teha filmi, mis imeb sind endasse nii, et sa jääd filmi edasi vaatama ka pärast seda, kui oled paugu välja peksnud.»
Veel oli pornograafias undergroundi rõõmsat joovastust piiride ületamisest, isegi otsingulisust. Veel polnud ta mandunud tuimaks ja küüniliseks tööstusharuks. Tinto Brassi, Lasse Brauni, Russ Meyeri, Damiano Damiani filmides oli nooruslikkust ja dekadentsi, campi, siirust ja mängu. Isegi siis, kui oli teada, et kulisside taga liigutavad gangsterid dollaripakke.
Võin julgelt soovitada, et enamikus pornofilmifestivalil «Kik in der Kok» esitatavates teostes räägib meiega pigem ajavaim kui kiim. Need filmid on ülistuslaul alateadvuse generatiivsusele, ühiskonna, hea maitse ja moraali tsensuuri alt vabanenud fantaasiale, piiritule vabadusele ja vabale piiritusele.
Kunstiline nikk pole porno
Von Krahli kinoteatri ekraani vallutavad esmaspäeval ja teisipäeval kunstilised nikufilmid, lahti läheb festival «Kik in der Kok», mis käsitleb filmikunsti seost porno ja erootikaga.
Festivali korraldaja Katja Novitkova, kellele ja milleks«Kik in der Kok» on?
See on kõigile, kes on tüdinenud poliitilisest pornograafiast, sammaste erigeerimisorgiaist ja rahvastevahelisest kommunikatsiooniimpotentsusest.
Näeme festivali publikuna peamiselt noori inimesi, samas nii laia sotsiaalset esindatust kui võimalik: ühelt poolt uudishimulikke filmitundjaid ja seksifilmide armastajaid, teiselt poolt neidki, kelle jaoks sõna «porno» assotsieerub vaid kuritegevusega. Ainukeseks kitsenduseks on vanusepiirang.
Eesmärgiks on provotseerida inimeste emotsioone ja mõtteid, mitte füsioloogilisi stiimuleid. See on ikkagi sissejuhatus eksperimentaalse filmi+seksi maailma, mis on palju rohkem ja hoopis midagi muud kui selle stereotüüp kommertsporno.
Üks festivali eesmärke on kombata ühiskonna sallivuse piire. Mida võite öelda senise vastukaja kohta? Kas piletid on juba välja müüdud?
Huvi festivali vastu on suurem, kui arvasime. Ei pidanud pingutama, et võita pressi tähelepanu. Piletimüügist ei tea ma midagi, kuigi tunde järgi tuleb piisavalt palju inimesi. Netikommentaarid eriti ei üllatanud nende narratiivi moodustavad vene litsid, Keskerakond, geiparaad, Venemaa vandenõu, Tartu joodikud jms.
Millised filmid ületavad teie festivali lati, millised mitte?
Kriteeriumiks on kvaliteet, eksperimentaalsus, kultusfilmi staatus, esteetiline isikupära, ajalooline tähtsus, subkultuuride manifestatsioonid, intelligents ja huumor. Püüdsime vältida kõike, mis kuulub tüüpilise netipornograafia tarbija ostukorvi. Ka ei toeta ega propageeri me vägivalda ja seksuaalset ärakasutamist.
On mitu programmi: «Vintage» (seksifilmid aastaist 19201970), «Filmikunstnikud + seks = ?» (moodsad seksifilmid) ja «Alternatiivne esteetika ja seks», loengud Linnar Priimäelt, Tõnis Kahult ja Teet Veispakult. (PM)
Täpsemalt vaata www.myspace.com/kikinderkok.