Tondi piirkonna asustusajalugu ulatub 17. sajandi keskpaika, kui Kristiine heinamaad ehk Linnu tee ja Mustamäe tee, Endla ja Koskla tänava ning Pärnu maantee ja Tondi tänava vahel asunud vähese haljastusega ning rohkete ojakeste ja allikatega territoorium tükeldati 32 heinamaatükiks.
Kuna nende maade väljamõõtmise ajal lahendas Rootsi kuninganna Kristina Tallinna linna ja Toompea vahelise piiritüli linna kasuks, siis kuninganna auks hakati piirkonda, kuhu paljud Tallinna mõjukad inimesed kavandasid rajada suvemõisaid, nimetama Kristiine heinamaaks.
Suvemõisate rajamisel oli Tallinna eeslinnade kujunemisel oluline koht. Mitmete linnaosade (Kadriorg, Kose, Mustjõe, Rocca al Mare) nimed tulenesid suvemõisate nimedest. See kehtib ka Tondi linnaosa kohta, mille nimetus pärineb Tallinna raehärra Jobst Dunte nimest, kes rajas 18. sajandi lõpul Tondi teele suvemõisa.
Vana postimaantee
Kuigi Tondi mõis asus Tallinnast Pärnu poole suunduva tee ääres, muutus sajandite jooksul siin eelkõige viletsate teeolude, lagedate liivaväljade ning rohkete liigniiskete alade tõttu kaua aega üpris vähe.
Praegune Tondi kasarmute piirkond oli künkliku maastiku ja lähedal asuva kuusemetsa tõttu paremas olukorras. Sealsete piirkondade kohta suurem kuusemets algas praeguse Seebi ja Oksa tänava kandist ning see ei ulatunud esialgu Tondi teeni ega TallinnaPaldiski raudteeni.
Praegune Tondi tee oli kaua aega üheks Pärnu maantee raskemini läbitavaks lõiguks. Kui 19. sajandi teisel poolel alustati ulatuslike metsastamis- ja kuivendustöödega, paranesid ka liiklusolud.
Teede sillutamisel püüti õgvendada ka üksikuid teelõike. Juba 19. sajandi lõpul õgvendati Tondi teed sellisena, et Tondi mõisa peahoone jäi ühele poole teed ja majandushooned teisele poole. Tollal kandis Tondi mõisast Rahumäe poole jääv tee Vana Pärnu postimaantee nime.
Selle tee ääres oli ka üksikuid maju. Kindlasti asus seal kõrts. Isegi 19. sajandi lõpul oli praegusest Tondi 84st tänava poole alles veel omaaegse kõrtsi varemed.
Märgid suvemõisast
Tondi suvemõis oli olemas juba 17. sajandil. Algsest hoonest puuduvad täpsemad andmed. Kahtlemata oli vana ka see ehitis, mis veel 19. sajandi lõpul oli kasutusel peahoonena. Selle seinad olid ehitatud osaliselt paekivist ja osaliselt telliskividest. Ühekordne hoone oli 26,6 meetrit pikk ja umbes 6,2 meetrit lai.
1901. aastal ehitati tagasihoidliku ühekorruselise hoone kõrvale uus esinduslik kahekorruseline torniga puidust peahoone. Selles hoones oli 12 tuba ja kaks kööki. Torni kaks korrust olid kasutusel trepikojana, üks asus pööningukorruse kõrgusel ja teine ulatus üle katuseharja. Paekivist alusmüüridele ehitatud suvemõisal olid keldrid ning kaks palkonit. Hoonel oli tsementkividest katus.
Eesti Vabariigi ajal kasutas seda maja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutus. Vana hoone jäi esialgu lammutamata, kuid 1920. aastate lõpul tehtud fotodelt seda enam ei näe.
Tondi mõisale kuulus mitmeid hooneid mõlemal pool teed. Peahoonest Rahumäe poole asus kivist elumaja. Sellest hoonest üle tee asus kastelli-tüüpi sisehooviga majandushoone. Tondi kasarmute taga, raudtee ääres asus ühe tiinu ehk ligi 1,1 ha suurune Jakob Pallase krunt, kus asus paekivist uuem ehitis ja abihooned.
Kasarmute ehitamine
Tondi sõjaväelinnaku ehitamine algas 1910. aastal. Ehitusmaterjalina kasutati praeguse hipodroomi kõrval asunud Baltika tellisetehase toodangut.
Telliste ja muu ehitusmaterjali kohaletoimetamiseks kasutati kindluse raudteed, mis suundus endise Balti puuvillavabriku juurest praeguse Ädala tänava piirkonnani ja sealt edasi üle Paldiski maantee üle Kristiine heinamaade Tondi tänavale kasarmute juurde.
Tondi kasarmud kuulusid Peeter Suure merekindluse suurtükiväe polgule.
Esialgselt kuulus Tondi kasarmute kompleksi juurde ka suur ala teisel pool Tondi teed. Kõik need kuulusid kinnistu nr 1326 alla ning moodustasid kokku ligi 58,5 ha. Vene keisri ukaasidega võõrandati maa USA kodanikelt Olga ja Luise Eylandtilt ning Vene kodanikelt Wilhelmine Hammerbeckilt (sünd Eylandt) ja Wilhelmine Eylandtilt ning anti 26. augustil 1914. aastal üle Vene mereväe ametkonnale.
Vene võimudel jäi võõrandamisprotsess pooleli ning kuigi omanikud nõustusid maa müümisega ja said osa tasu ka kätte, võimaldas tehingu lõpetamata jätmine endistel maaomanikel taotleda maa tagastamist. 1923. aastal algas keeruline kohtuprotsess, mis kestis 1929. aastani.