Kleemann nõustus, et kui kipsplaat lastakse ebakvaliteetse ehitamise käigus märjaks saada, tekib plaadile tõepoolest hallitus.
«See tekib ehitustehnoloogia rikkumisest, mitte plaadist,» toonitas ta. «Seda on juhtunud majatehastel, kes toodavad valmiselemente. Need viiakse ehitusplatsile, pannakse neli seina kokku, kuid seal saavad need märjaks. Probleemid tekivad aasta lõikes just oktoobrist jaanuarini. Kevadel ja suvel neid probleeme pole, ent kui on pikk ja niiske sügis, kui välisõhk enam midagi ei kuivata, tekivad hädad.»
Üks suuremaid teadaolevaid hallitusjuhtumeid on Tallinna Ülemiste hotell, mis kohe valmimise järel hallitama läks. 2004. aasta parimaks betoonehitiseks valitud hoonest tuli hallitanud plaadid kõrvaldada ning hotelliomanik andis YIT Ehituse kohtusse. Tänavu juunis mõistis Tallinna ringkonnakohus ehitajalt hotelli kasuks välja 11 miljonit krooni.
Ehkki Eestis paigaldatakse aastas kuni 10 miljonit ruutmeetrit kipsplaati, ei jälgi nende plaatide kasutamise korrektsust ükski ametkond.
«Meie teeme ehitusohutuse järelevalvet, aga kipsplaadi paigaldamine ei ole väga ohtlik ehitamine,» sõnas tehnilise järelevalve inspektsiooni ehitusohutuse osakonna juhataja kohusetäitja Ahto Tuuling. «Ega sellist asja ei jõua keegi kontrollimas käia. Eks ta ole ehitaja enda südametunnistuse asi ning ka tellija ja omaniku enda järelevalve küsimus.»
Seenhallituste liike ei määra ka tervisekaitseinspektsiooni laborid, ütles inspektsiooni avalike suhete juht Iiris Saluri.
Tallinna Tehnikaülikooli materjaliuuringute teaduskeskuse juhataja professor Urve Kallavuse sõnul ei jälgi Eestis keegi kipsplaadi kasutamist seepärast, et ehitusseadus seda ei nõua. «Seadus ütleb vaid, et ehitaja on kohustatud ehitama hea ehitustava kohaselt ehk ehitama sellise ehitise, mis ei ole kasutajale ohtlik. See on ka kõik,» nentis ta.