Teatrinäitleja Kaljo Kiisk

Kaljo Kiisk oli kahtlemata näitleja par excellence, seda nii teatris kui filmis. Kas teatris rohkem kui filmis? Raske öelda. Rahva mällu ja südamesse on ta jäänud ju eelkõige filmi-Liblena: roll, millele ükski kujutlusvõime ei suudaks leida sobivamat kehastust kui tema oma. Kuid ta hindas väga teatrit.

Teatrit pidas ta filmist pühamaks, intiimsemaks. Eesriie on mulle püha, on ta öelnud. Publik oli talle väga tähtis. Ta on kinnitanud: «Publik on mulle tohutuks impulsiks ja minu mängu kraad oleneb väga palju publikust.» Ta enda valikul teostas ta ennast põhiliselt filmilavastajana, kuid tegelikult sobis ta empaatiline, tolerantne, pehme kunstnikunatuur rohkem näitlejaks.

Kui ta paar aastat pärast Moskva Teatriinstituudi lõpetamist Eesti Draamateatrist Tallinnfilmi suundus, röövis film ta eesti teatrilt ligi kolmeks aastakümneks. Mida oleks tema paindlik, põnev näitlejanatuur suutnud sel ajal kas või Panso käe all! Panso ise mängis tema režissöörikäe all «Hullemeelsuses.» Kuid ei olnud talle antud Panso lavastustes mängida. Õnneks see teatripaus siiski lõppes, kõigepealt tänu Eino Baskinile, kes ta Vanalinnastuudiosse Merezko näidendi «Anekdoot» lavastusse mängima kutsus. Ning seejärel tänu Lisl Lindaule, kes kutsus ta oma partneriks Ugalas 1984. aastal lavastatud Coburni «Džinnimängu», millest saigi Kiisa suurim ja meeldejäänuim teatriroll.

Tema ja Lindau duett kahe hooldekoduelanikuna on unustamatu. Kiisa Weller oli nii spontaanne, nii värviderikas, nii plahvatusterohke, nii koomiline ja samas oma elatud elu traagilisi tagamaid aimata laskev, et ei teki kahtlust: see näitleja tunneb elu ja inimloomust põhjalikult, sügavuti. Paraku said kaks erakordset näitlejat mängida oma duetti vaid ühe aasta, siis tuli Lindau lahkumine.

Kaheksa aastat hiljem mängib Kiisk Vanalinnastuudios koos Baskiniga ja Baskini lavastatuna vana üksildast meest Luigi Lapagliat Nicolaj näidendis «Põgenemine». Siingi on vana mehe üksinduses ja püüdes seda üksindust varjata nii traagikani ulatuvat kurbust kui koomikat. See on olnud miski, mille avamine Kiisa näitlejanatuurile on sobinud – eks ole seda leplikku mitmekihilist elumõistmist Libleski. Nii nagu on seda elu ääremaadele lükatud meest ka linnateatri ja Vene Teatri Saroyani-lavastuses «Mu süda on mägedes» vanas kurblikus Jasper McGregoris – mängitud samal 1992. aastal kui Luigi Lapaglia, mil Kiisk sai tunnustuse aasta parima meesnäitlejana.

Nii on Kiisal näitlejana – nii teatris kui filmis – olnud oma teema: sügavalt kaastundlik pilk vanadele, elus nügida saanud üksildastele meestele, kusjuures ta ei ole neid kujutades laskunud sentimenti ega haledusse, vaid säilitanud karguse ja kriitikameele. Ta kujudes on stoitsismi ja oma saatusega leppimist. Ja kui ta Linnapea Vanalinnastuudio «Revidendis» oligi teistsugune, siis esitas Kiisk siin lihtsalt oma teema pöördpilti: tobedat enesekultust, minakesksust, eneseimetlust.

Kiisk on olnud emotsionaalne, intuitiivne näitleja, kuid sellega on kaasnenud ja seda juhtinud selge pea, tarkus ja elutarkus.

Tagasi üles