Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2226317t1h0195.jpg)
Visuaalsete helide festivali Plektrum kaks suuremat sisepidu erinesid teineteisest nagu öö ja päev. Üks tõstis tuju taevani, teine aga suutis selle sootuks nullida.
Eelmise reede hilisööl kulmineerus pea nädala kestnud visuaalsete helide festival Plektrum suurejoonelise klubiõhtuga Tallinnas Kultuurikatlas. Kohale olid tiritud elektroonilise tantsumuusika paremikku kuuluvad DJd.
Sel klubiööl muusikat teinud DJd Guido Schneider Saksamaalt ning veitsi kõige hõivatumaks DJks ja produtseerijaks tituleeritud Ripperton on elektromuusika areenil olnud 90ndate algusest ning tõtt-öelda ajaga aina paremaks läinud.
Plaadimeestele taustaks aga projitseerisid hüpersuurtele ekraanidele pilti staar-VJd Anyone ja Timo Novotny, kes sellele rahvapeole tegeliku ilme ja tunde andsid. Kultuurikatel ehk Tallinna linnahalli kõrval paiknev endine katlamaja lisas niigi diibile üritusele asupaigana erilist tööstuslikku hõngu, mis koos rohkest valgustehnikast tuleneva varjudemänguga ja sügava heliga lõpuks ühe suure ja võimsa terviku moodustas.
Peo veidrama osa eest vastutasid üleval rõdul ennast ebakorrapäraselt kohapeal liigutavad suurte mustade prilliraamidega elektromehed. Mine võta kinni, kas niiviisi nüüd tantsitaksegi.
Võib-olla oli tegemist tasuta jagatava Red Bulli ületarbimisega, kuid täiesti kaootilise ringitormamisena näis see küll. Ahjaa need, kes ei üritanud kõrvalasuvasse Statoili bensiinijaama tualetti joosta ja julgesid kasutada kohapeale tassitud välikäimlaid, said suure üllatuse osaliseks: sinised putkad lõhnasid lustakalt, aga siiski väga intensiivselt teada-tuntud tuttifrutti, mitte millegi muu järele. Väga lahe!
Ent Plektrumi lõpupidu seisis veel ees. Laupäevane kontserdiõhtu Von Krahlis polnud reedesega võrreldes pooltki nii huvitav. Pean tunnistama, et teatripoolel oli üsna õdus istuda ning juttu ajada, samal ajal videoinstallatsiooni silmitsedes ja muusikat kuulates.
Baaripoolel tervitas saabujat meeletu tantsiv-hüppav-kargav-tõmblev inimmass, millesse sukelduda oleks olnud ikka väga suur viga. Liiatigi suutis meeleolu nullida pooletunnine garderoobijärjekord, kus, nagu lõpuks selgus, polnud enam nagigi, kuhu üleriided riputada.
Korraldajad ilmselt polnud arvestanud arvuka publikuga ehk tasuks siit tulevikuks õppust võtta.