Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2230947t1h8c06.jpg)
SL Õhtulehe veider päevaanekdootide valik
Lugesin SL Õhtulehe veebist teisipäevast päevaanekdooti. See kõneles sõbrast, kes pakkus end naabrile abiks klaverit viiendale korrusele tassima. Aga abi polnud enam vaja, sest klaver oli juba üles viidud. Ja tahate teada, kuidas? Kass viis üksinda, sest teda sunniti selleks piitsaga.
Minul kui hea kujutlusvõimega inimesel tekkis kohe silme ette pilt, kuidas kass läheb, klaver seljas, trepist üles ja teda muudkui pekstakse. Võimalik, et iga piitsahoobi juurde käib ka vali ja ropp sõim ning ähvardused.
No mis ühiskond meil on?! Kas pole mul huumorimeelt, kas loomapiinamises on tõesti midagi naljakat? Anname endast nõrgemale peksa ja siis on jube vahva rõõmu kohe terve päev täis? Mina sain sellest anekdoodist hea tuju asemel terveks päevaks hingevalu ja mure, sest meedia peegeldab ju ühiskonda ja vastupidi. Selge, et kass tegelikult ei saa klaverit seljas tassida, aga fakt, et kassi peksmist peetakse naljakaks, on kõnekas.
Ma olen töötanud loomade varjupaigas vabatahtlikuna kaks kuud. Need lood, mis seal lahti kooruvad, on jubedad. Hiljuti võtsin enda juurde kutsika, keda oli pekstud, sest ta tahtis mängida. Seal on olnud kasse, kes on olnud niivõrd tinakuule täis tipitud, et neid pole enam võimalik aidata. Kasse, keda on bensiiniga üle valatud, aga kes on enne tiku tõmbamist jooksu saanud. Aga kui üks loetavamaid päevalehti peab selliseid nalju normaalseks, siis ei ole absoluutselt mitte midagi imestada.
Üks asi on must huumor, muiged, kus üks küünik tunneb ära teise. Eks kuule vahel varjupaigaski fraase, nagu «mis me temaga teeme, ta sööb liiga palju» või «loomulikult avaldub kassiallergia alles pärast viieaastast loomapidamist», ent kui keegi kaasa muigab, siis mitte kahjurõõmsa irve, vaid nukra tõdemusega meie ühiskonna hetkeseisust.
Huvitav, kas see inimene, kes selle anekdoodi üles pani, ikka üldse mõtles ka enne? Kas tal endal on kodus loom? Ma luban, et kui keegi, kes selle anekdoodi peale muigas, kas või paar päevagi varjupaigas viibiks ja loomade lugusid kuuleks, ei ajaks enam ükski loomapiinamisele vihjavgi lugu naerma.