Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2232513t1hc2b7.jpg)
Antud laenuleping sõlmiti mais 2006. Esimesed tagasimaksed pidid laekuma sama kuu lõpus. Kahjuks on klient alates laenulepingu sõlmimisest kuni tänaseni tasunud vaid ühe sümboolse makse, millest ei piisanud isegi ühe graafikujärgse makse tasumiseks.
Saatsime nii võlgnikule kui ka laenusumma käendajale vastavaid meeldetuletusi. Kuna laenuvõtja nendele ei reageerinud, saatsime eelmise aasta 24. augustil tähitud kirjaga hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta. Selles andsime taas täiendava tähtaja võlgade tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks. Paraku jäi see vastuseta.
Enne hagi esitamist kohtusse püüdsime taas võlgnikuga kontakti leida. Meie töötajatel õnnestus saavutada kokkulepe, et võlgnik hakkab alates 2006. aasta detsembrist maksma 1000 krooni kuus (varasem tagasimakse oli 3950 krooni kuus). Ent taas ei laekunud ühtegi tagasimakset. Samuti polnud klient enam kättesaadav.
Kõigi nende sammude ajal oleme teavitanud asjade käigust ka käendajat ning pakkunud talle võimalust oma käendusel võetud laen tasuda. Kuna laenusaaja ega käendaja ei kasutanud võimalust uue kokkuleppe sõlmimiseks, olime veebruaris 2007 sunnitud esitama kohtusse hagiavalduse nii laenusaaja kui ka käendaja vastu.
Kohtumenetluses avaldasid laenusaaja ja käendaja ühiselt soovi kompromissi sõlmimiseks. Olime sellega nõus, kuid käendaja loobus kompromissi allkirjastamisest, kuna tema kinnitusel ei hakkavat laenusaaja seda niikuinii järgima.
Olukorras, kus käendaja võib olla ainus võimalus laenu tagasimaksmiseks, on selle võrra piiratud ka laenuandja võimalused käendajaga sõlmitavate kompromisside osas. Samu põhimõtteid järgivad kõik pangad.