Silvia Laidla uues rollis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: MARINA PUSKAR

20. oktoobril 80-aastaseks saav eesti teatri suurkuju Silvia Laidla tunnistab juubeli eel, et on hakanud paljusid asju elus teistmoodi nägema ja hindama.

Teenete eest: 2003. aasta veebruaris ulatas president Arnold Rüütel Silviale Valgetähe neljanda klassi ordeni.

FOTO: Postimees.ee

«Kassimäng»: Silvia Laidla ja Ines Aru Salongteatri etenduses.

FOTO: Postimees.ee

FOTO: MARINA PUSKAR

Prouad Sumbergid: «Õnne 13» liitis Silvia Laidla ja Marika Korolevi mängupartneriteks.

FOTO: MARINA PUSKAR

Sillu, nagu teatriinimesed ja sõbrad Silvia Laidlat kutsuvad, on viimase kuu põhiliselt kodus istunud, sest kõõluserebendi tõttu pole ta lihtsalt kaugele liikuda saanud. «Olen paljusid asju hakanud teistmoodi nägema, teistmoodi mõistma ja hindama,» sõnab ta mõtlikult. «Ei, see pole vanaduse tarkus. Aga sa lihtsalt hindad asju hoopis teisiti. Nagu Juhan Liiv ütles: «Kitsaks on jäänud see maapealne ring.» Kui väheks jääb inimesi sinu ümber... Aga ma ei kurda. Ega mul ole üksinda igav. See pole Márquezi «Sada aastat üksildust»...»

Lapsepõlvest

Elasime Valgas ja olin kuueaastane, kui ema suri. Niisuguse tühise asja juures nagu pimesoolelõikus. Mäletan, kui isa tuli õhtul töölt ja oli just saanud ema surmast teada. Tuli kuidagi imelikult ümber nurga, ja äkitselt lõi käega. Küsisin siis isalt, kuidas me elama hakkame. Ta võttis mul ümbert kinni: «Küll me elame...»

Isa jäi kahe lapsega, minu ja minust kuus aastat vanema vennaga, ja nii ta elas meiega aastaid. Me ei näinud kodus ühtki võõrast naist. See kõik käis mujal.

Praegu elan Liivalaia tänavas elava liiklusega trassi ääres, aga kuidas ma igatsen elada vaikses hoovipealses majas nagu me Valgas elasime! Milline rahu ja vaikus seal valitses. Kui saaks veel õuepealses majas elada... Muidugi on see soov naeruväärne, sest ma pole suuteline siit majast välja kolima. Liialt suur ettevõtmine ja ma pole praktilistes küsimustes kuigi kodus. Aga eks see ole arusaadav – elukutse viga.

Õnnest ja õnnetustest

Kui teatrist 1992. aastal kinga sain, ei näidanud ma välja, kuidas seda üle elan. Ja elasin väga kitsalt. Kroon oli just tulnud ja mul iga sent arvel. Mul oli siis ka hea seltsiline koerakene, ja tema pidi ju saama korralikult süüa. Vaatas mulle oma kahe pruuni silmaga otsa... Ja siis mõtlesin ma, et võiksin avara korteri, milles elan, ära müüa. See ei maksa ju vähe. Ei, hambad ristis, aga ei! Kodutunne on minus juba lapsest saati tugev olnud.

Jube aeg oli. Ja mul tulid siis õnnetused järjest. Seoses krooni tulekuga kaotasin varanduse, töö, ja varsti suri mu hea koerakene. Kaks aastat nutsin tema pärast peaaegu iga päev, ta oli ju mu seltsiline ja suur sõber. Kui õnnetused tulevad, tulevad nad järjest. Õnn ei tule kunagi järjest.

Oma iseloomust

Oma iseloomu olen pärinud isalt. Olen järsk ja impulsiivne, ning see on mulle korduvalt kätte maksnud, olen selle all tihti kannatanud. Kas või siis, kui teatrist kinga sain. Oleksin ma paitanud ja silitanud, meelitanud... Mul keeb vahel üle kuidagi. See on nagu abieluski. Kui minnakse lahku, siis ega ainult üks pool ole süüdi.

Sõna maagiast

Advokaadid ja näitlejad on sarnased. Mõlemad töötavad sõnaga, aga kui näitlejale on tekst ette kirjutatud ja tema peab seda rääkima nii, et publik jääks uskuma, siis advokaat kirjutab oma kaitsekõne ise ning temalgi peab olema samasugune sugestiivsus nagu näitlejal – et kohtunik ja prokurör jääksid uskuma.

Vaat selles ongi sõna maagiline jõud, ja ma olen sõnateatri austaja. Kõike muud nimetan ma vinnutamiseks – see võib olla, oli varem ja on nüüd jälle. Kõik kordub, ja mul on hilja ümber kasvada. Kusjuures «Hoolimatu armuke», mida Olav Ehalaga 150 korda tegime, oli üles ehitatud liikumisele, muusikale, laulule ja sõnale. Ma ei saa aru, miks seda «Hoolimatut armukest» täna kõik maha vaikivad, ehkki omal ajal oli see nagu plahvatav pomm?

Tarkusest ja headusest

Advokaat Jakob Lurje käis mu mängu draamateatris vaatamas. Talle üldse väga meeldis näitlejarahvas. Jakob saatis Laine Mesikäpa kaudu sõna, et tema väga tahaks minuga tutvuda. Ta oli oma esimesest abikaasast lahutatud, mina ei ajanud peret lõhki. Aga mul oli kiire – etendused, proovid, öised dublaažid, televisioon... Möll käis. Ja jälle tuli Laine Mesikäpp: «Üks advokaat käib mulle nii pinda, ta nii väga tahab sinuga kohtuda!» Vastasin, et hästi, saab küll.

Olime Pärnus ringreisil, tulin hotellist välja, ja Jaanus Orgulas ütleb, et näe, Jaša seisab siin, kas sa ei tahaks temaga õhtul restorani minna. Vaatan – pisike hallipäine suurte siniste silmadega mees. Ütlesin, et ma ei viitsi minna, peab veel püksidki kleidi vastu vahetama. Aga Jakob ei jäänud rahule, ikka kas ja kas ja kas... Kuni saimegi tuttavaks. Ja olime pikka aega, 20 aastat, abielus. Ta oli päikesepoiss – meeletult elav, meeletult tark inimene, meeletu huumorimeelega. Tavaliselt on ju targad inimesed halvad. Aga tema oli tark ja hea. Kummaline sümbioos. Surm lahutas meid.

Tõtt rääkimisest

Õppisin Tallinna Teatriinstituudis, kus lõpetasin kaks kursust, siis võtsin näärivaheajal kohvri ja sõitsin lihtsalt ära Moskvasse, sest seal loodi GITISe stuudio. Aga ma olin just aasta otsa Silver Annikoga (kirjanik ja ajakirjanik – toim) abielus olnud. Ma ei jõua praegu ennast ära imestada. Kujutage ette tüdrukut! On olnud aasta abielus, siis võtab kohvri ja sõidab, oskamata keelt, teadmata üldse täpselt, mis ees ootab. Ma pole end kunagi avantüristiks pidanud, aga see oli küll väga avantüristlik asi. Silver hakkas siis kohutavalt jooma. Nojah, aga ta leidis ka lohutust – peale minu oli tal veel vist neli abikaasat, ma ei lugenud neid täpselt kokku. Või oli rohkem või vähem.

Lahutusprotsessil ta väga süüdistas mind, oli oma isagi appi toonud. Ja kõik süüdistasid, kui halb ma olen. Kohtunik vaatas mind teraselt ja küsis, kas nad räägivad tõtt. Vastasin, et kui nad kohtus julgevad seda rääkida, ju see on siis tõde. Hiljem ülemkohtus käis asi kiiresti.

Ta kirjutas mulle veel kaks aastat Moskvasse pakse kirju, nii et kergelt see ikkagi ei läinud. Oli minul kahtlevaid hetki ja oli temal.

Hoidmisest ja austamisest

Kõigepealt on armumine, siis see muutub armastuseks ja armastus sõpruseks. Silveriga oli meil koolipõlvesõprus – ühised huvid, armastuseks ma seda nimetada ei saa. Jakobiga aga kasvas suhe armastuseks. Alguses see nii polnud. Ja kas üldse armastus... See oli meeletu teineteise hoidmine ja aitamine.

Vabandust, aga armastus on äraleierdatud sõna. Ilus, romantiline sõna. Aga et terve elu pöörleb ja keerleb ainult armastuse ümber? Palju rohkem tähendab eluks vajalik üksteise hoidmine, austamine ja mõistmine – see on kõik palju rohkem väärt kui armastus.

Reetmisest

See kuulub teatri juurde. Õigupoolest nimetatakse seda intriigideks. Teatris on see täitsa tavaline asi, puudutab eelkõige rollide saamist. Naisrolle on ju meeste omadest alati vähem – Shakespeare’il on alati hunnik mehi ja üks-kaks naist. Issand jumal, mida tehakse rolli saamise nimel!... Aga ma olen püüdnud neist intriigidest eemale hoida ja neist kõrval seista. Vältida. Sest ma ei oska intriigitseda ja reeta. Kui oskaksin, siis sekkuksin. Aga tean, et jään kaotajaks, ning seepärast ei proovigi.

Näitleja ülesandest

Nüüd, mil olen aastaid olnud vabakutseline pensionär ja pole pidanud tööpuuduse üle kurtma, juhtus kõige põnevam töö möödunud talvel. See oli Mattias Andersoni «Kuritegu, koduabi, karistus, raha, pensionäri tapmine» trupiga Drugoi Teatr, ja vene keeles! Aga ma pole ju pärast GITISes õppimist üle 50 aasta vene keeles rääkinud, ainult tänaval ja turul. Ühesõnaga, võtsin selle töö vastu ja ei kahetse sugugi. Ehkki mulle näidend algul ei meeldinud – minu meelest oli see Dostojevski «Kuritöö ja karistuse» plagiaat. Hakkasin aga oma rolli armastama ja see meeldis mulle järjest rohkem. Aga see ongi näitleja ülesanne – panna ennast rolli armastama, olla ühtaegu nii advokaat kui prokurör.

Ma ei teinud seda raha pärast. Ja milline kogemus see mulle kui näitlejale oli! See on pealegi mu senine viimane roll ning sellepärast on mu süda seda täis, ehkki elus olen mänginud umbes 125 rolli – sada teatris ning 25 televisioonis ja filmis.

Suurest pettumusest

Mul on meeles isa piiritu usaldus. Olen selle omaduse temalt pärinud. Ka mina usaldan inimesi ja usaldan nii kaua, kuni saan lataka vastu nägemist.

Kui kohutav see on! Ja just viimasel ajal juhtub seda sageli. Millest see küll tuleb? Kõik on tükk aega kena, ja siis korraga tunned, et parem kui öelda öeldud sõnu, võinuks ta mind jalaga lüüa. Te ju teate, et minu teine abikaasa Jakob Lurje oli juut? Ja just siinsamas toas ühe mehega rääkides ütleb ta mulle korraga: «Aga sulle on ju öeldud, et oled juudi naine!» Tardusin, aga suutsin vastata: «Näkku pole mulle seda küll keegi öelnud. Aga neil on hea maitse.»

Ma ei kanna viha, sest antisemitism on Kristusest saati alati olnud. Antisemitism õitseb teatud ühiskonnakihis, igatahes mitte intelligentsi hulgas. See inimene solvas öelduga eeskätt iseennast, aga ma ei saanud ka selle peale naerma hakata. Võib-olla ta arvas, et vanale inimesele võib nii öelda. Sest ma olen vana inimene – saan 20. oktoobril 80, ehkki vähesed seda usuvad.

Seesmisest teljest

Ma ei ole usklik. Meil ei olnud ka kodus religiooni kummardamist, ja luteri usk on üldse külm usk. Piiri taga aga, kui oli võimalust, jooksin kohe hommikul katoliku kirikusse, kui peeti missat. Millised etendused need on! Missugune muusika!

Aga kuskil minus on üks telg, mis ei lase vääratada. See on telg, millega ma nõu pean. Ehk on see seesmine mina, kellega saab arutleda, kas toimida nii või teisiti, kes mulle nõu annab? Parem muidugi, kui su kõrval on tark inimene, aga kuna ei ole, siis aitab mind seesmine telg asjadest aru saada. Mõistus mõistuseks, aga on ka intuitsioon. Nagu loomadel ja lindudel. Ja tihtipeale ütleb see mulle palju asju ette. Ja kui ma ei toimi niimoodi nagu telg või intuitsioon on öelnud, läheb kõik nihu. Miks ma ei kuulanud seda?

Vanglast

Mullu käisime selle venekeelse tükiga kahel korral Murru vanglas esinemas. Ja kord esinesin luuleõhtul koos sealsete vangidega, kes hirmsasti enne lavaleminekut pabistasid.

Ütlesin, et võtan nende närvi hetkega maha, ja teatasin, et juba Stanislavski – ehkki vaevalt nad teadsid, kellest jutt – mainis, et ainult idioodid ei närveeri. Nagu teatris kombeks, müksasime enne esietendust üksteist selja tagant. Müksasin minagi, ja siis tuli üks pikk poiss ja müksas mind nii, et mul on niisugune tunne, et lendan üle okastraadi.

Vaatasin neid üheksat noormeest ja mõtisklesin vanglast ja luulest ja nendest poistest. See oli eriline atmosfäär. Ja see meenub mulle möödunud talvest nii väga. See vanglas-käik pani mind kaasinimestesse leplikumalt suhtuma, et milline on see hetk, mis teda õigelt teelt ära kallutas. Teelt, mida meie normaalseks peame.

Pisiasjadest

Kuu aega tagasi tekkis vasakusse jalga meeletu valu, nii et ma ei saanud sellele üldse toetuda. Valu oli kirjeldamatu, ning kuna olen kärsitu, siis tundsin seda aeg-ajalt väga teravalt. Liikusin ühest toast teise käpuli. Ise naersin, et mu esimesed liikumisedki olid kindlasti käpuli ja nüüd, nii palju aastaid hiljem olen uuesti, jooksen mööda põrandat... See on kõõluse rebend. Ma ei teadnud siiani, et lihased on kõõlusega luu külge kinnitatud.

Pisiasjad on muutunud tähtsaks. Ma ei saa ju isegi minna prügi konteinerisse viima. Ja vahepeal polnud mul külmkapis midagi muud peale vaarika toormoosi. Aga ega polnud suurt isu ka.

Arst soovitas käia kepiga, aga ma ütlesin, et ma ei saa keppi kätte võtta. Kuidas ma lähen kepiga? No ei, ma ei saa! Tohter küsis siis, kas mul on pikk vihmavari. Ütlesin, et koguni kaks tükki on. Nüüd käingi vihmavarjuga. Täna käisin turulgi, seal on hiiglama tore juurikamüüja Eve, kes lausa jumaldab kunstiinimesi. Lausa karjatas: «Kus te olete olnud nii kaua? Kuu aega pole käinud!» Turul kutsutakse mind «Õnne 13» järgi proua Sumbergiks.

Muide, olin suvel Pedassaares, ja et olla kindel, et jalavalu puhul pole tegu puugihammustusega, sõitsin taksoga Merimetsa haiglasse. Järjekorras olid noored, kes tulnud HIVi analüüsi andma. Vaatasid mind sellise näoga, et – ka sina, Brutus!

Uuest rollist

Kui ma nüüd oma vihmavarjuga tänavale lähen, siis – ega noored mind tunne, ikka need, kellega koos olen vananenud. Ja teate, kui paljud mind tänaval selle vihmavarjuga ära tunnevad? See on imestamist väärt. Ja kui palju see annab, kui inimene tuleb sulle vastu, ja ta silmad korraga naeratavad. Ta ei tereta, sest teda pole tutvustatud. Aga silmad naeratavad, nad muutuvad soojaks. Ning kui mõni ikkagi julgeb teretada ja küsib, kuidas läheb, siis vastan, et õpin uut rolli. Et saada kepiga kõndimist orgaaniliseks – ikka kepp, ja siis vasak jalg. Uue rolli nimi, mida õpin, on Sillu, autoriks Laidla. See on suur roll, aga mul pole varem olnud aega selle peale mõelda.

 CV Silvia Laidla

Sündinud 20. oktoobril 1927.

Lõpetas 1953. aastal Moskvas GITISe eesti stuudio. Töötas 1953–1966 ja 1983–1992 Draamateatris, 1966–1983 Noorsooteatris (praegune Tallinna Linnateater). Viimasel aastakümnel on osalenud mitmetes lavastusprojektides ja stuudioteatrites.

Üle poole sajandi kestnud loometeel paistavad jõulise ja avara selgusega välja järgmised rollid: Miina (Vilde ja Ruus «Mahtra sõda», 1954) ja Tiina (Kitzberg «Libahunt», 1954). Suurepäraste osatäitmiste loetellu võib veel lisada Gertrudi, (Shakespeare «Hamlet», 1966), Kattrini (Brecht «Ema Courage ja tema lapsed», 1962), Linda (Miller «Proovireisija surm», 1970), Aline Sollnessi (Ibsen «Ehitusmeister Solness». 1974) jpt.

Silvia Laidla on mänginud paljudes kuuldemängudes, telelavastustes, filmides. Ta on ka võrratu esineja luuleõhtutel.

Allikas: teatri- ja muusikamuuseum

Teised Silviast

Marika Korolev

kolleeg «Õnne 13»

Mäletan, kuidas imetlesin Silviat telerist juba väikese lapsena. Kui ta meie «Õnne» trupiga liitus, tundsin noorema kolleegina tõelist aukartust. Selgus aga, et Silvia on soe ja lihtne inimene, kes, olles oma põlvkonna tõeline lavatäht, ei staaritse sugugi.

Silvia on näitlejanna, kel alati võttele tulles tekst perfektselt peas, mistõttu tunnen ise enda pärast piinlikkust temaga koos mängides, sest võtan asja kergemini. Ta on inimene, kes süttib kõigest kergesti ja on ääretult tähelepanelik kuulaja. Ja temalt on palju õppida – suhtumist ja pühendumust töösse, vitaalsust, head mälu.

Jaanus Orgulas

kolleeg ja kaaslane

GITISe päevilt

Silvia on väga isepäine naine. Isegi jäärapäine. Väga andekas näitleja, korralik professionaal, õppinud näitleja. Inimesena aga kinnine.

    Tagasi üles