Martin Algus – mees, kelle hambaid on pesnud teised inimesed

Martin Algus

FOTO: Postimees.ee

Valner Valme vestles Martin Algusega, Algus aga võitis üleriiklikul näidendivõistlusel esimese ja teise koha. Esimest kohta jagas Algus Valmar Kassiga. Martin on inimene, kellega on huvitav rääkida, sest jutt võtab sageli ootamatuid pöördeid. Püsige lainel, siit tuleb Martin Algus ja see on alles algus!

Tsau, mis teed!

Niisama tiksun siin.

Nüüd on juba mitu päeva suurest võidust möödas, kas oled jõudnud au ja säraga kohaneda?

Hea meel oli küll. Pärast sellist suurt eufooriat ei oskagi nagu midagi arvata, mingeid hullumeelseid pööraseid tundeid polegi enam. Hea meel oleks, kui keegi neid lavastama hakkaks. Ega need nagu ainult tekst teksti pärast ei olnud. Kurat, ma ajan sellist sitta välja suust.

Kuidas põhitöö kõrvalt jaksasid kirjutada? Millal alustasid?

«Januga» hakkasin juba poolteist aastat tagasi pihta. Tuli mõte, kirjutasin mingi katkendi lahti, kirjutasin edasi ja siis jätsin seisma, mõtlesin, et see on ilge jama, mis ma teen selle oksega. Kevadel hakkas kipitama, vaatasin üle, tundus, et äkki ikka on mingi mõte sel asjal. Viskasin pooled asjad välja, kirjutasin ümber. Paralleelselt hakkasin noortetükki kirjutama. See aitas, et tegin neid korraga. Et kui vahepeal läks juhe kokku, tundus, et mingit lootust enam pole, siis sai teisega tegelda. Mõtlesin, et konkursil on neid hea testida, seal on esinduslik, samas kirju žürii, ja mina olen anonüümne. Mõtlesin, et kui sealt kellelegi meeldib, siis on mingi iva sees, ei julgenud tuttavatele saata.

Siiani oled näidendeid tõlkinud, on ju. Süvenemist vajavad tegevused.

Jah, kui päeval ei ole tööl suurt tampi, et oled õhtuks täitsa tühjaks tõmmatud, siis ikka püüan õhtuti tõlkida või kirjutada. Aga ma olen mingisse plokki teinud märkmeid juba lapsest saadik, olen üritanud novellikesi kirjutada. Tõlkijana hakkasin aru saama, milline peab näitemäng olema, siis julgesin juba ise ka näidendit kirjutada, ise kirjutada on ikka palju valulikum. Ega need minu tükid ei ole dramaturgiliselt kindlasti kõige paremini läbi komponeeritud, nad on ikka toored alles.

Tõlketükk on loodud struktuur, kirjanikuna ise lood struktuuri.

Jah, ongi, et tõlke algtekst on olemas, aga enda teksti puhul pidevalt kemplen endaga: et kas on tore mõte või on ilge bullshit. Aeg-ajalt tundub enda kirjutatu täielik saast.

Õppisid hoopis näitlejaks.

Ma olin üle kümne aasta Ugalas, juba kooliajast.

Säravaim roll?

Paar aastat enne äratulemist alles hakkasin enda arust paremaid rolle tegema. Hakkasin sellest tööst aru saama. Kindlasti «Shoppingust ja fuckingust» Robbie. «Decameron» oli huvitav töö, aseri lavastaja Vagifiga. Mulle on meeldinud mängida lihtsaid inimesi, kelle rollidega ei ole alati lihtne ühist keelt leida.

Ja äkki tulid Tallinna elama?

Nojah, mul sündis laps ja naine on mul põline Tallinna inimene, ja mina liikusin kahe koha vahet. See on perekondlik põhjus. Teine põhjus: reklaamibüroo tegi mulle tööpakkumise. Tundus, et äkki ongi aeg end teatrist lahti raputada. Teatris oli nii hea ja õdus ja turvaline olla, et tundus, et tõeline elu tõeliste jamade ja tõeliste rõõmudega läheb ringiga mööda.

Kas tõesti boheemlase elu tüütas ära?

Ma tahtsin midagi muud proovida, päris eluga kokku puutuda. Ja kokkupuude reaalsusega ongi värskendanud.

Paljud loomingulised inimesed töötavad reklaamibüroodes. Boheem puutub kokku turundusega, mõnes mõttes ehk paradoks, aga see on omaette teema, ärme sellest meie täna räägi. Küsin ainult: oled rahul ja saad hakkama?

Saan hakkama, aga rahulolematuseks on alati põhjust. Üldiselt, mis siin ikka viriseda.

Räägi mõni naljakas hullus Viljandi päevilt, noored näitlejad koos, inspiratsiooni jääb üle, tead küll.

Me elasime pansionaadis puha koos. Kogu aeg oli lõbus! Peod ja olemised olid kihvtid. Ja keegi vanematest näitlejatest ütles: kuule, ära arva, et kogu aeg ongi nii. Praegu on teil lihtsalt selline lahe hetk elus, naudi!

Kirjelda üht spontaanset häppeningi, palun.

Kuramus küll. Heheh, ma pean mõtlema. Väiksed nüansid. Pansionaadi köök, väike vana köök. Mingi pidu, kogunesime sinna suitsu tegema. Makk pandi mängima, et pidu seisma ei jääks. Keegi hakkas külmkapi uksega värvimuusikat tegema. Kõik läksid nii käima, et tüübid räppisid kükakil, kakskümmend inimest, külmkappide ja riiulite otsas, kõik tasapinnad olid täidetud. Midagi sellist.

Nii et praegu keskea künnisel kahetsema ei pea, et nooruses mõni lollus tegemata jäi?

Üldiselt jah. No rohkem oleks ikka võinud jõuda lollusi teha!

Ega sa vist nüüd ka tõsisem ei ole, aga elu on rohkem rööpas või?

Ma olen ikka ekstravert kogu aeg olnud. Selliseid hetki tuleb endiselt ette, kus rööpad on kadunud. Kus juba hakkan rööpaid igatsema!

Algab lemmikute voor. Lemmiknäitleja.

Eesti suhtes on keeruline öelda, neid on ikka väga palju.

Ütle üks, tal on hea meel ehk lehest lugeda.

Ain Lutsepp on väga kõva. Ta on lihtsalt nii siiras ja tore. Välismaalt. «Fargot» oled näinud? Kes oli see abielumees, «Magnolias» oli ka…

William H. Macy.

Jah! Ja muidugi kõik need De Nirod ja Pacinod on lemmikud.

Loogiliselt jõuame filmi juurde.

Mulle ju meeldivad soome filmid, Aki Kaurismäki omad ja ka uus laine «Paha maa» ja nii lisaks teistele headele filmidele üle maakera vendade Coenite filmid, PT Andersoni «Boogie Nights» ja «Magnolia», Ken Loachi filmid ja, isegi «Alieni» ja «Rockyni» välja.
Aga paar viimast asja: vene film «Last 200» Balabanovilt ja «This Is England», autorit ei mäleta.

Bänd.

Neid on palju, viimasel ajal olen palju kuulanud Interpoli ja Editorsi. Üks suur lemmik on Dizzee Rascal! John Cale'i kuulan. Hiljuti ostsin vanad Beastie Boysi plaadid ja vahel kuulan isegi masohhistliku mõnuga Richard Ashcrofti leelotusi, ühe sõnaga segane värk.

Lemmikjook?

Eks ma joon päris palju õlut ja viina muidugi, aga meeldivad veidrad samakalaadsed joogid, võib-olla sellepärast, et kui ma noorena jooma hakkasin, siis oli keeluaeg, muud kätte ei saanud kui samakat, neid urkaid oli ikka. Inimesed tegid kõigest samakat, mis kätte said, kartulid või hernekommid. Ühel tuttaval isegi köögimööbel oli tuunitud samakaaparaadiks, köögisektsiooni vaheseinad olid maha võetud, samakaaparaat tilkus ja kraan oli pandud, torud ja potid ja asjad ja kõik mulksus ja tüüp valas ülevalt hernekommi sisse.

Ja nüüd meeldivad igasugused grappa ja kalvados, kus on õli sees, toorest tinti sees. See mind erutab, seda ma naudin.

Nonoh, kalli maitsega mees.

Ääh, ega ma tihti seda lõbu endale ei luba, aga kui ma olen kuskil välismaal, kus seda kraami vabalt käes on, siis võin hoogu ka minna mõnikord. Veini joon ja igast värki.

Normaalne mees. (Paus.) Lemmikloom. Igav jutt pärast alkoholi.

Ei ole, mul on omal lemmikloom kodus olemas, koer Karla. Naine varjupaigast võttis. Ta on arvatavasti viieaastane. Tore ja südamlik elukas, labradori ja rotveileri segu, siuke päris suur tükk, tohutult sõbralik, jube ablas ka, kunagi näguripäevi näinud, söök on talle täiesti püha. Tal ei ole kõige paremad lauakombed. Loota pole, et mingid küpsised alles on, kui lauale unustad.

Tal oli talvel seitse poega, ilgelt armsad, aga rüüstasid ja sittusid meil terve korteri ära, ma ehitasin mingi tara neile, aga nad said sellest jagu, raisk. Naise karvamütsil sõi üks elajas peaosa ära, jäi ainult mingi imelik toru sellest mütsist. Ja minu uute tossude kand söödi ära ja siis see kõik oli veel läbi seeditud koos patjadega ja koju minnes oli ükskord ikka mõnus vaatepilt. Aga me leidsime neile toredad perekonnad.

Ja siis pärast koerajuttu loogilises järjekorras lemmikkirjanik, lemmikraamat.

Keerulised küsimused on sul.

Ma tean, anna andeks.

Aa okei, üks vana hea Kalamaja mees Dovlatov, just lugesin tema viimast tõlget, «Tsoon». Muidugi Kundera ja Waltari on kunagi ilge paugu pannud mulle. Oskar Luts… Aitab?

Mhmh. Kust sa ainet võtad oma näidenditeks?

«Janu» räägib joomarlusest ja seal on palju isiklikke kogemusi oma suguvõsast. Ma ei mõtle ema-isa, kes on õnneks korralikud inimesed, aga noh, vanaisad-onud on ikka kõvasti kimpus olnud. Mõlemad lood on isikliku asja pealt kirjutatud. Põhimõtteliselt räägib «Janu» mehest, kel oli firma, maja, perekond, ja ta lõpetas nii, et ei suutnud taarat viia, sest kukkus taarakotiga pikali ja pudelid läksid puruks, see on nüüd hästi lihtsustatud variant.

Lavale tagasi ei kipu?

Kevadeni sain veel mängida, minuga tükid olid veel Ugalas kavas ja kevadel taastati «Terrorism» korraks, see andis süsti. See on tohutu kaif tegelikult, ja kui läheb valusaks, siis ma hakkan jälle otsima midagi, kus mängida. Seni ma veel pole nii kaua sellest eemal olnud, et ei saaks eemal olla.

Kirjutamises muid žanre ei taha proovida?

Ee. Ma olen ju…

… nii noorelt nii palju saavutanud!

Ei!! Ma tahtsin öelda, ma olen sellele teatriteele sattunud. Noorena läksin teatrikooli ja, enne juba tegin kooliteatrit «Liblikapüüdja». Jõgeval keskkoolis muud polnudki teha kui teatrit. Sporti ma ei viitsinud.

Kõige kõhetum tüüp sa pole, võiks ju ketast või vasarat visata?

Kummaline jah.

Mida Gert Kanter viskab?

Ketast heidab. Nii palju ma ikka olen kursis, aga endal spordipisikut küljes ei ole. Aga teisest küljest: luuletamise jaoks ma olen liiga robustne natuur, vemmalvärssi või mingit roppu rida võiks teha, aga õnneks ei ole siukest mõtet tulnud.

Martin, mis sa üldse arvad elust ja inimestest?

Ei noh, inimestest, ma õudselt armastan inimesi. Armastus ongi elus ülimalt tähtis, see on ainus asi, mis ülal hoiab, kui muu pind jalge alt kaob, siis on ääretult tähtis, et sinus on armastus, see aitab sul ükskõik mida üle elada.

Kui sa armastad oma elu ja teisi ja ennast, siis vahet pole, oled torumees või kirikuõpetaja, sa suudad inimestele sama palju pakkuda.

Muide inimarmastusega seoses, ja see haakub ka meie Viljandi-aegse pansionaadi kambavaimuga, võib-olla väga paljudel inimestel ei ole keegi teine hambaid pesnud. Ükskord, kui mingil peol jäin pansionaati lamakile, siis Hilje Murel ja Meelis Rämmeld pesid mul hambad ära, neil tuli kinnisidee, et kuidas ma jään hambaid pesemata unne. Üks hoidis suud lahti, teine hoidis kaussi all ja siis kuidagi kahe peale pesid mul hambad ära.

See värvikas seik kaunistab meie intervjuud igati.

See illustreerib meie vaimsust ja kuidas me üksteisest hoolisime, kas või naljaga pooleks, aga siiski. Praegu on ka lahe, et ümber on palju häid inimesi.

Siukest armastusejuttu meie maal mehed ei julge eriti rääkida avalikult, pole macho.

Armastus muidugi on oluline. Kõik muu võib ülikergelt ära laguneda. Kõik muu on samas nii tühine. Mitte tühine, aga ilma armastuseta ei seisa muu koos. Armastusega koos sa ei ole nii haavatav igasuguste probleemide koha pealt.

Siis ei tee sääsest elevanti.

Jah, igasugu pudipadi võib kuhjuda ja ahistama hakata ja siis pole enam aega neid ilusaid pisiasju märgata.

Ütleme, et ühed pisiasjad on need asjaliku ärimaailma pseudoprobleemid: kas graafikus on üks või kaks triipu, ja teised on need, kui sa oma tiheda, keerulise ja väärtusliku elu juures märkad puulehe langemist. Räägin arukat juttu või?

Tundub küll jah. Tahaks, et inimesed oleks lihtsalt üksteise vastu paremad. Kui sa näed poes või liikluses jõhkrust, kuidas inimesed üksteist mutta sõtkuvad, see teeb kurvaks.

Ma siin mõtlen, et ma olen hästi väiksest kohast pärit, Siimustist, ja käisin nüüd ükspäev lapsega Siimustis ja iga pisiasi kiirgas rahu välja, ma tundsin, et olen õnnelik. Vaatan mingit puud, mille otsa kunagi ronisin ja see lõhn ja kõik tuleb meelde, see on tähtis, et on selline koht, jõuallikas, kus saab… nii-öelda väärtused paika tagasi või? Räägin lollakat juttu või?

Ei, mul on Viljandiga sama lugu nagu sul Siimustiga. Ilus jutt!

Lapsena ma ei osanud seda hinnata, mulle tundus see maailma kõige nõmedam koht, kus elada, mingi väike küla. Kõik suur ahvatles palju enam. Kuule, mul on põhimure, et ma ei ajaks mingit sitta suust välja, ei tahaks targutada teemadel, mida kõik teavad.

Millal mehel mõistus pähe tuleb?

Ma ei tea, kas üldse tuleb. Ma vaatan ennast ja inimesi: kas meil on üldse mingit aru peas? Inimene lihtsalt muutub elu jooksul ettevaatlikumaks, ta õpib ära, et mingeid asju pole kohane teha, siin nii, seal naa, ja siis tundub, et on auväärne tegelane, aga ta pelgalt oskab käituda. Või nad vähemalt üritavad, sest kes meist teab, kuidas tegelikult on? Sa ei tea, kuhu su süstik kimab, aga sa üritad soengut korras hoida. Teadmata, mis eksperimendis osaled.

Aga kui liiga palju ei mõtle, see on ju õnn? Kui oled rahul, siis oled rahul!

Ei no rahutus on inimesse sisse kodeeritud. Ja sellega tuleb õppida elama, närveldada pole mõtet, tõeline rahu ja seesmine tasakaal tundub ka nagu veits rahutuks tegeva väljavaatena? Või mis? Ma ei taha tõeliselt maha rahuneda.

Eks me hauas rahuneme. Loodetavasti. Mida sooviksid lõpetuseks öelda eesti rahvale?

Tahaks midagi tõsist öelda. Ma õudselt armastan meie riiki. Käisin just välismaal. Kohutavalt suur rõõm oli tagasi saabuda. Kuigi seal olid inimesed viisakamad kui meil. Me võiks ka üksteist rohkem hoida. Me oleme ju kõik sisuliselt ühe väikse linna inimesed. Ei pruugi olla ju omavahel väga vastikud. Aga tihtipeale oleme. Haiget teeb. Kas on nõme nii rääkida?

Ei. Eestlased on mõnusad.

Minu arust küll. Naudime olukorda. Pole vaja käituda nagu siga. Mitte et ma ise puhas poiss oleks, aga ma olen avastanud endas soovi paremaks saada, see ei tule tihti välja, aga proovida tasub. Lõpetame ametliku osa ära, mul läheb mõte laiali.

Martin Algus

• Sündinud: Jõgeval 25.12.1973

• Õppinud: Jõgeva gümnaasium 1992

Viljandi Kultuurikolledž 1997

• Töötanud: Teater Ugala (näitleja) 1997–2005

Age Reklaam (ideekirjutaja) 2005–…

Reklaami alal 2 Kuldmuna,

1 Hõbemuna, 1 Silver Hammer (Läti festival)

2005 Eesti Teatriliidu Kurtna tõlkepreemia

Mänginud filmides «Väsinud vihkamast», «Sigade revolutsioon» ja «Magnus»

Tõlkinud inglise ja vene

keelest umbes 25 näitemängu 2001–2007

Ema Aino, isa Juhan, õde Marika. Naine Külli, tütar Anni Aleksandra (3), koer Karla

Elab Kalamajas

Arvamus

Ingomar Vihmar
lavastaja, sõber

Ta on mu parim sõber sestsaati, kui ma olin Viljandis tema õpetaja. Nii et pane kõik head sõnad tema kohta. Võin enda peale võtta, et mina julgustasin teda tõlkima. Tundsin, et ta on eriliselt andekas, et

pean teda igati toetama, kutsusin ta Ugalas oma gardekasse ja pärast kutsusin ta reklaami tööle. Tundsin, et mõttetu on temaga mitte koos olla. Ja me olime Viljandis kogu aeg koos, aga seda, et tal tütar sündis, kuulsin talt alles sel päeval, kui tütar sündis. Ta on tohutult tagasihoidlik. Erakordselt hea huumorimeelega, tema naljad võivad viia meditatiivsele tasandile.

Andrus Kivirähk
näitekirjanik, näidendivõistluse žürii esimees

Ütlesin juba näidendivõistlust kommenteerides, et kõiki võidutöid võiks iseloomustada ülimalt tunnustava väljendiga «pildikesi Paunverest». Martin Alguse mõlema näidendi, nii esimese preemia saanud «Janu» kui teise preemia pälvinud «Ise oled!» kohta kehtib see täiel määral. Tegemist pole klassikaliste, ibsenlike näitemängudega, kus tegelased tulevad kokku ühte kindlasse ruumi ja klaarivad siis seal pikalt ja põhjalikult oma vanu arveid, vaid just nimelt pildikestega – tegevuspaik vaheldub kiiresti, tegelasi on palju, stseenid suhteliselt lühikesed. Aga kõik kokku moodustab mustri, mille kohe ära tunneme. Erinevad episoodid on nagu väikesed pintslilöögid, millest tekib kindlates raamides püsiv, lõpetatud maal. Ja sel maalil ongi meie oma Paunvere, ehk teisiti öeldes, tänapäeva Eesti. Igast otsast tuttav ja omane, kurb ja naljakas korraga. Me elame kaasa peategelaste muredele ja valikutele, ning naudime arvukaid vaimustavaid kõrvaltegelasi, kes on nii «päris», justkui oleks autor nad mingi nipiga elusast peast oma näidendi vahele püüdnud ja lehtede vahele laperguseks litsunud. Kujutan ette, kui mõnus võib olla näitlejatel selliseid rolle mängida.

Tagasi üles