Priidu Beier elab kui munk

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Priidu Beier on tänavuse Gustav Suitsu nimelise preemia laureaat.

FOTO: Sille Annuk

Postimehes töötanud luuletaja Priidu Beier soostus andma oma kunagisele kolleegile intervjuu, milles ta ei varja oma õrnuse, jõhkruse ja skandaalsuse tagamaid ning sedagi, et ta elab aastaid kasinalt kui munk.

Konverentsil «Meie Beier» 16. oktoobril kell 13 kirjandusmuuseumis saame teada, missugune on Ott Sandraki, Sven Kivisildniku, Aidi Valliku, Tõnu Trubetsky jt arvates Beier. Priidu, missugune on Beieri Beier?

Ma loodan, et konverentsil keskendutakse mälestustele ja et see üritus on üsna vabas vormis organiseeritud, sest ma olen siiski ebaakadeemiline inimene. Kuigi ma olen ülikooli lõpetanud, olen ma rohkem tuntud oma vabameelsete värssidega ja võib-olla ka veidra isiksusega.

Nooruses olin ma marukarsklane. Nüüd olen jäänud karskusaadetele truuks, aga siiski tervisenapsi, pokaali veini joon ära. Purjus ma ei ole olnud seitsmendast eluaastast saadik. Ainuke kord, kui ma olen purjus olnud, oli seitsmendal sünnipäeval. Sellest mulle piisas.

Mida sa pead oma veidrusteks?

Minu veidrused on vanapoisi veidrused.

Ometi ei ole sa ju kogu oma elu vanapoiss olnud?

Naisi on mul omajagu olnud ja eks ma oota ikka mõnda suuremat muusat, võib-olla ta võtab vaevaks ja tuleb lõpuks õhtusele koosviibimisele pärast konverentsi.

Ekstra minu poolt on kutsutud üks lahutatud daam Tallinnast – ma ei tea, kas ta on veel vaba –, kes on mõjutanud sügavasti eesti kirjanduselu.

Ta oli 1980. aastate alguse üks kõige silmapaistvaimaid noori neiusid Tartus, temaga on olnud seotud ka Peep Pedmanson ja Mart Juur ja kindlasti on ta mõjutanud ka oma kaksikõe abielu luuletaja Sven Kivisildnikuga.

Minu võib-olla kõige kaunimad armastusluuletused on kirjutatud sellele Abjast pärit neiule, aga kas ta nüüd tuleb…

Ta on kooliõpetaja, vähemalt oli ta seda kümmekond aastat tagasi, kui ma teda viimati nägin. Tema eesnimi on Gerda, rohkem ei söanda öelda… Aga ta ei ole kindlasti Gerda Kordemets.

Sinu esikkogust «Vastus» (1986) leidsin luuletusest «Märgimisfäärne vakkt», et «sell Peierri poissil» ei ole taipu keemias, füüsikas, matemaatikas, aga sellest hoolimata «ing onn dall ell ja ea». Kust sa said õrnahingelisuse ja tundelisuse, mis paistab ka loomingust välja?

Ma olen tegelikult mõnikord ka üsna julm inimene. Sentimentaalsus on nii isa kui ka ema poolt tulnud, võin üsna kergesti nutma hakata, aga samas võin käituda jõhkralt. Need on kaks isikuse eri tahku. Ma püüan ennast siiski vaos hoida, õpetajana ei saagi töötada teisiti.

Oled pühendanud oma armsatele vanematele luulekogu «Maavalla keiser ehk Kurb klounaad» (2000), pead neist vist väga lugu. Kes nad ameti poolest olid?

Nad olid mõlemad EPA lõpetanud zootehnikud ja töötasid põllumajanduses, ema on ka õpetajana töötanud ja Palamusel paar aastat raamatukogus. Mõlemad olid väga tundelised inimesed, õnneks ema veel elab.

Kust on sinu luuletustesse tulnud iroonia ja kohatine jõhkruski?

Võib-olla seetõttu, et ma olen väga naiivne ja naised on mind ninapidi vedanud, olen hakanud nägema elu teist poolt. Maailm on selline veider ja naljakas, kõik ei ole alati nii, nagu peaks olema, esimene mulje on sageli petlik.

Kas vanapoiss olemine tähendab seda, et elad üksinduses?

Jah, ja ma võin vanduda, et ma olen tõesti elanud Tartus seitse aastat nagu munk, pühendanud ennast ainult Monaco printsessile.

Kas Monaco Vürstiriigist on kippu või kõppu sinu raamatu «Monaco» (2002) kohta, mille oled pühandanud printsess Stephanie Grimaldile?

Ma avaldasin viis aastat tagasi printsessile pühendatud armastusluule kogu, kus on samuti teistele naistele pühendatud armastusluuletusi, ja saatsin Monacosse tähitud kirjas. Saadetis tuli mulle paari nädala pärast tagasi, teda oli natukene torgitud, vist oli varrastega otsitud kirjapommi.

«Monaco» kogu näeb üsna tagasihoidlik välja, aga mulle ta meeldib, ma pean teda üheks oma kõige tugevamaks koguks. 1991. aastal ilmunud «Mustil päevil» on võib-olla veel tugevam.

Printsessile pühendatud värsivihik on seni Priidu Beieri viimane raamat, kui mitte viimaseks lugeda Matti Moguci nime all tunamullu ilmunud raamatut «Mina – metsikuim mehike». Kas midagi on trükist tulekul?

Jah, loodame, et veel sel aastal ilmub väike valikkogu «Saatmata kirjad», mille on koostanud Aidi Vallik mu varasemast luulest ja «Maavalla keisrist». Valikkogu on üsna kurb, mul läks silm niiskeks, kui ma seda lugesin. Irooniat ja jõhkrust on seal samuti, aga domineerib õrnem, leebem ja armunud luuletaja.

Mismoodi sul luuletamine tavaliselt käib?

Luuletamine on viimasel ajal üks piin ja valu. Luuleseansid lõpevad mul tavaliselt tugevate peavaludega, rõõmsat kerget tunnet enam ei ole nagu nooruses.

Luuletada on parem, kui on väike armastus või kerge depressioon – ka see paneb mind luuletama ja mõjub isegi vabastavalt. Aga ma ei tohi enam pikki luuletusi kirjutada, just see võib tekitada mul tugevaid peavalusid, ma ei tohi erutuda, kolmiknärv on vigastatud.

Mismoodi sündis luuletus «Läbi saju» («Noku on norgus/ ja süda on kurb/ sajab ja sajab see maailm/ täis kustunud tuld// Väljas vaid pori/ suur hall minarett/ plangu pääle käib sorin/ koer laseb sääl vett//...)?

Vaimusilmas tekkis selle luuletuse pilt vihmase ilmaga Kambjas köögiaknast välja vahtides, olin üksinda ema korteris ja mingi hulkuv koer soristas maja akna all.

Kuuldavasti on sinu luuletusi ka viisistatud, näiteks Vennaskond. Mida sa sellest arvad?

Vennaskonna lugusid on minu teada viis, neist paar anarhiamaigulist lugu on päris populaarseks saanud: «Segan suhkrut malbelt tassis» ja «Dostojevskilik Doris». Need on 1980. aastatel nalja pärast kirjutatud.

Minu luuletusi ei olegi nii väga kerge viisistada, sest neis võib olla selliseid sõnu, mida on raske laulda, ja Trubetsky on ka natukene muutnud teksti.

Oled töötanud Tartu kunstimuuseumis. Kui palju on kunsti lähedal viibimine siis ja hiljem sind kui kirjanikku inspireerinud?

Väga palju, ma olengi praegu rohkem kunsti- kui kirjandusinimene, sest annan iga päev Treffneri gümnaasiumis kunstiõpetust kunstiajaloo vormis, ja käin ka näitustel, seal ma olen sagedasem külaline kui kirjandusüritustel.

Ma olen kirjanduselust üsna kõrvale hoidnud, esiteks ei võimalda kooliõpetaja amet eriti palju ringi rännata ja teiseks – tervis on viletsavõitu.

Kui palju õhutavad või pidurdavad luuletamist kooliõpetaja amet ja ülikoolis omandatud ajaloolase eriala?

Õpetaja amet on mulle meele järele. Minu puhul aitab see luuletamisel tublisti kaasa. Ma olen kirjutanud ka ajaloo ainetel luuletusi, ja ajalugu huvitab mind tänapäevani. Parema meelega ma loen ajaloo alast teost kui keskpärast kirjandust.

Miks sa ei ole avaldanud pikemat proosat, kui kirjanduskriitika siinjuures välja arvata?

Ma ei ole proosainimene, ma olen liiga rahutu. Mina ei kärsi tükk aega laua taga istuda ja ma pean koolitunniski pidevalt ringi liikuma. Kriitikat kirjutan ikka ainult siis, kui minult tellitakse ja siis ka kirjutan väga vastumeelselt, mulle peab kõvasti peale käima, enne kui ma midagi kirja panen.

Mida arvad kriitikuna viimase aja ühe menukama kirjaniku Andrus Kiviräha loomingust?

Võib-olla minu suurim lemmik on tema teatriteemaline fantastiline lühiromaan «Liblikas», seal on kahekümnenda sajandi atmosfäär väga hästi edasi antud.

«Rehepapp» meeldib samuti väga, aga see tema viimane ussisõnade romaan ei meeldinud, see on nagu lasteraamat. On küll huvitavaid mõtteid, aga kuidagi lapsikult lihtsate lausetega kirjutatud.

Stiil on väga oluline. Peab olema ikka rütm, pikem meloodiline lause – siis hakkab mind huvitama. Mõnikord võib ka lühikese lausega hästi kirjutada, kuid siis peab olema pingeline, jõuline lühikene lause.

Kivirähi viimane romaan on minu suurim pettumus eesti kirjanduses, aga üldiselt ta mulle meeldib.

Vaino Vahing on mulle samuti meeldinud ja ma ootan huviga, millal ta jõuab oma mälestuste raamatutes minuni. Ma olen tema juures psühhoneuroloogiahaiglas mitu korda käinud nõu küsimas, aga ma ei ole kunagi avaldanud, miks ma tema juurde läksin.

Miks siis?

Et kontrollida psühhiaatri peal, kuidas minu haiguse simuleerimine mõjub. Kui ma 1980. aastate alguses nägin, et ma suutsin Vaino Vahingu ära petta, läksin ma Staadioni tänavale /vaimuhaiglasse/ seda nalja tegema, et sõjaväest ära saada.

Enne seda visati mind sõjaväelaagrist välja ja mind oleks kindlasti ka ülikoolist välja visatud. Korraldasin Leedus paraja skandaali. Põgenesin õppustelt lahinglaskmiste ajal, miilitsad nabisid mind õhtul kinni, kui ma metsast läksin väikesesse linna.

Et oli oodata vähemalt ülikoolist väljaheitmist, siis ma simuleerisin täitsa tõsiselt, hirmuhigi otsa ees, ja sain psühhopaadi paberid. Ma ei ole olnud kunagi skisofreeniku diagnoosiga, vaid psühhopaat.

Kas on ilmumas ka midagi uut Ada Piirlupi, Kersti Maarleri ja Matti Moguci sulest?

Ilmselt mitte, Mogucist olen ma avaldanud kolm kogu, ja keskeas inimene ei tahaks enam sellist punkluulet taha, nagu omal ajal sai tehtud. Nüüd olen ma monarhist ja kuningriiklane.

Ada Piirlupi kui keskealise daami luuletused on sündinud enne Moguci loomingut, kui ma olin saanud avaldamiskeelu ja üritasin trükki pääseda ühe naistuttava abil.

Kuid sellel ajal ei avaldatud täiesti tundmatuid autoreid, kui ei oldud nendega kohtutud, ja see naistuttav ei olnud nõus minema Loomingusse oma isikut tutvustama, sest mina olin tema luuletused kirjutanud.

Ma olen näitleja tüüpi kirjanik. Kui ma kujutan ette mingit isikut või tüüpi, siis kirjutan selle isiksuse või tüübina. Moguci puhul kasutasin natukene Matti Miliust ja Kersti Maarleri puhul oli üks või isegi kaks tütarlast silme ees. Piirlupi phul on samuti prototüüp täiesti olemas. Elan prototüüpi sisse ja kirjutan nii, nagu näitleja ehitab üles oma rolle.

Soliidses koguteoses «Tartu» on kirjas, et «Tartu vaim ilmutab end nii Priidu Beieri peiarlikus luules kui ka...». Mida kujutab endast Tartu vaim?

Tartu vaimu mõiste tekkis 1930. aastatel. Pätsi presidentuuri ajal kehtestati ajakirjanduses järeltsensuur ja ega Tõnissoni käsi Tartus eriti hästi ei käinud. Siis võttis Tõnissoni ümber koondunud seltskond, kes võitles demokraatia, tõe ja õiguse eest, kasutusele mõiste Tartu vaim. Tartu vaim on opositsiooniline sellega, mis toimub pealinnas.

Kuidas sobib sulle pealinnast eemal elamine?

Ma ei ole kunagi häbenenud, et ma olen provintsipoiss. Tallinnasse ma võin ju vähemaks ajaks minna, aga elada ma seal pikemalt ei saa, ma tunnen ennast Tallinnas ebamugavalt, sest ma olen seal võimu lähedal.

Ma olen pärit karukolkast. Luuletajaks olen ma saanud Riidajas, see on väga kõrvaline paik, viisteist kilomeetrit Tõrvast Viljandi poole, jääb suurest maanteest eemale. Mind on sünnitatud Tartu sünnitusmajas siis, kui mu vanemad elasid Palamusel, kus isa töötas MTJ-is.

Provintsielu idiotismist on mind päästnud see, et ma olen armastanud raamatuid ja et ma olen suutnud eemale hoida viinapudelist.

Just seepärast olen ma kõikides hädades veepinnale ujunud, mul on mõistus olnud selge, ma olen teadnud, mis ma olen teinud, ja ma olen mõnikord ka suutnud üle kavaldada neid, kes on mind tahtnud alt vedada.

Platoni järgi võivad filosoofide klassi kuuluda vähemalt 50-aastased mehed ja naised. Mida sa nüüd filosoofina peale hakkad?

Ma olen suutnud ennast natukene kontrollida. Ma ei suuda võib-olla alati oma iga sammu ratsionaalselt teostada – ma olen siiski emotsionaalne olnud kogu aeg –, aga väga suuri rumalusi ma ka ei tee.

Luuletajana ma mõnikord kirjutan sotsiaalseid asju ja teen ka ühiskonnakriitikat, kuid poliitikasse ma küll ei kipu, vähemalt nii palju on filosoofia mind õpetanud, et tuleb jääda oma rolli.

Ma olen humoristliku luulega kuulsaks saanud, aga teinud siiski ka südamesse minevaid tõsiseid luuletusi. See ongi võib-olla haruldane, et selline naljamees on vahetevahel traagiline.

Ma olengi elanud väga traagiliselt, suurte valude ja vaevadega vähemalt viimased kümmekond aastat, kuid ma saan omadega hakkama, ja samuti tänu filosoofiale olen suutnud elus püsida ja leidnud lohutust oma hädades ja õnnetustes.

Nii et soovitan kõigil kas või natukene populaarsemat filosoofiat lugeda, just antiikfilosoofia osa, kus on olulisel kohal eetika, epikuurlus, stoikud...

Iga eluperiood nõuab eri situatsioonides erinevat käitumist ja valikuvõimalusi on sealt eetikast võtta vähemalt kümme-viisteist. Alati ei ole mõtet olla jäik stoik ja marukarsklane, mõnikord peab mängima ka epikuurlast, veinipokaali vastu võtma ja ära jooma. No ei tohi daami solvata, tõesti!

CV

Priidu Beier

o Sündinud 16. oktoobril 1957 Tartus.

o Õppinud Õru algkoolis, Tsirguliina keskkoolis, Riidaja koolis ning lõpetanud Tõrva keskkooli ja 1983 Tartu ülikooli ajaloo erialal.

o 1984-1990 Tartu Kunstimuuseumi kunstipedagoogika sektori juhataja, 1991–1993 Tartus ajaloo- ja filosoofiaõpetaja ning kultuurinädalalehe Kostabi ja ajalehe Postimees toimetaja, 1993–1994 Postimehe kultuuriosakonna juhataja, aastast 1994 Hugo Treffneri gümnaasiumis õpetaja.

o Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.

o Avaldanud luulekogud «Vastus» (1986), «Tulikiri» (1989), «Mustil päevil» (1991), «Femme fatale» (1997), «Maavalla keiser ehk Kurb klounaad» (2000) ja «Monaco» (2002) ning Matti Moguci nime all kogud «Õrn ja rõve» (1989), «Mina – Eiffeli torn» (1999) ja «Mina – metsikuim mehike» (2005).

o Juhan Liivi luulepreemia 2002.

o Toomas Griin ja Jaak Eelmets on teinud Priidu Beierist videofilmi «Moguci» (2004).

o «Väike luulesaade: Priidu Beier» (1991, režissöör Aile Ellmann) on ETV-s 17. oktoobril kell 14.40.

o Eesti Kirjandusmuuseum ja Matti Miliuse Sõprade Selts kutsuvad huvilisi 16. oktoobril kell 13 kirjandusmuuseumisse Priidu Beieri 50. sünnipäevale pühendatud konverentsile «Meie Beier», kus kõnelevad Ott Sandrak, Indrek Särg, Tambet Kaugema, Sven Kivisildnik, Aidi Vallik, Kajar Pruul, Kalev Kesküla, Tarmo Teder, Tõnu Trubetsky jt.

    Tagasi üles